Ajaloolised ööd, I osa. Rafael SabatiniЧитать онлайн книгу.

      “Ajaloolisi öid” kirjutama asudes seadsin ma endale eesmärgiks taastada rohkem või vähem tuntud sündmuseid nii täpselt ja värvikalt, kui allesjäänud materjalide põhjal vähegi võimalik. Ma valisin need juhtumused, mis olid kummalised ja hõlmasid endas inimlikke kirgi, ning vormides iga sellise sündmuse jutustuseks, jälgisin hoolikalt ja ettevaatlikult, et lugu järgiks tegelikke ülesmärgitud sündmusi ja midagi ei oleks välja mõeldud, ning kui ma üldse oma kujutlusvõimele tuginesin, siis tegin seda ainult selleks, et muuta eredamaks sündmusi, mis lihtsalt ajaloolistena olid hallid ja igavad, hoolitsedes samas, et minu lisatu oleks nii loomutruu kui vähegi võimalik. Dialoogide puhul tuginesin ma sellele väikesele osale tegelikult öeldust, mis oli igast juhtumusest üles tähendatud, suurendades materjali hulka, muutes kõneks selle, mis oli kaasaegsete kroonikute poolt kaudse kõnena ära mainitud.

      Sellise eesmärgi seadsin ma endale. Ma tean, et seda on kord või paar juba üritatud, esimest korda ehk Alexandre Dumas tema “Crimes Celebres’s”. Kuid ma ei tea, et ükski üritus oleks iial õnnestunud. Ma ei taha sellega öelda, et ma pean järgnevaid esseesid õnnestumiseks. Kui lähedal õnnestumisele ma olin – arvestades eesmärki, mis olin endale seadnud – või kui halvasti mul läks, jääb lugejate otsustada. Siiski tean ma kindlalt, et hoidusin kohusetundlikult kiusatusest valida kergem tee ja ignoreerida piiravaid fakte, et saada tulemuseks köitvam jutustus. Vaid ühel juhul olen ma selle reegi vastu sihilikult eksinud ja mõnel teisel korral olen endale lubanud veidi spekuleerimist, et lahendada müsteeriume, millele teadaolev seletus puudub. Nüüd pean esitama nende juhtude kohta täieliku ülestunnistuse.

      Meelega eksisin oma reegli vastu jutustuses “Abiellumise öö”. Ma avastasin varjatud vihje Charles Vapra ja Sapphira Danvelti juhtumi kohta Macaulay “Inglismaa ajaloos” – tsiteeritud “Spectator’i” vanast numbrist – töötades leedi Alice Lisle’i puudutava materjaliga. Seal mainitakse sarnast episoodi seoses kolonel Kirke’iga, kuid ma ei võtnud seda samas kuigi tõsiselt, sest tegemist on looga, mida ettevaatamatute kaptenite kohta tihti räägitakse. Ma asusin loo päritolu uurima ja leidsin, et selle esmakordne ilmumine oli seoses Charles Vapra saksa kapteni Rhynsault’ga; ma üritasin juhtunut võimalikult täpselt taastada, saades kokku vähemalt üldjoontes tegelikult juhtunu.

      Minu kõige ilmsem ja jultunum spekulatsioon on loos “Vihkamise öö”. Enesekaitseks võin ma ausalt öelda, et minu kujutlus ei ole jultunum kui teised sarnased ettekujutused, mis on aga ajalukku faktidena kirjutatud. Teisisõnu, ma väidan et minu versioon Giovanni Borgia, Gandia hertsogi, müstilise surmaga kaasnenud asjaoludest ei ole vähem ajalooliselt tõene, kui mistahes teine seda sündmust seletav lugu, mis teeb süüdlase Gandia vennast Cesare Borgiast.

      “Cambridge’i kaasaegses ajaloos” kinnitavad selle epohhi kõige autoriteetsemad autorid, et ei ole mingeid ajalooliselt tõsiseltvõetavaid tõendeid, mis toetaksid praegu juba neli sajandit tõeks peetud arusaama, et mõrvariks oli Cesare Borgia.

      Mujal peatun ma sellel pikemalt. Olgu siinkohal vaid öeldud, et Cesare Borgia nime ei seostatud mõrvaga enne, kui üheksa kuud pärast selle toimepanemist, et avalik arvamus oli vahepeal pidanud järgemööda süüdlasteks poolt tosinat teist isikut, et Cesare puhul ei ole võimalik leida ühtegi kuriteomotiivi, et motiivid, mis on esile toodud, ei kannata mingit kriitikat ja tunduvad olevat kiirustades välja mõeldud, et toetada süüdistust, mis on ilmselgelt poliitilise taustaga, et esimesed mehed, keda avalikkus süüdistas, olid asepeaministrist kardinal Ascanio Sforza ja tema nõbu Giovanni Sforza, Pesaro Türann, ning et Matarazzo “Perugia kroonikates” kirjeldatakse küllalt pikalt ja põhjalikult, kuidas viimane mõrva ette planeeris.

      Ma nõustun, et Matarazzo ei vääri rohkem usaldust kui mistahes teine kaasaegne kuulujuttude ülestähendaja. Kuid ta ei vääri ka vähem. Ning ei saa eitada, et Sforza juhtumi puhul ei puudu tugev mõrvamotiiv.

      Osa minu jutustusest “Vihkamise öö” on seega puhtalt teoreetiline mõttekäik kuriteo toimumise kohta. Kuid see põhineb siiski kõikidele teadaolevatele asjassepuutuvale faktidele ja isegi kui ametlikes materjalides ei ole midagi, mis seda toetaks, ei ole seal ka midagi, mis selle paikapidavust välistaks.

      “Maskeraadiöös” olen ma süüdi selles, et olen küllalt vaieldavalt põhjendanud parun Bjelke äkilist muutumist Rootsi kuninga Gustavus III pühendunud sõbrast ja teenrist tema kõige vihatumaks vaenlaseks. See spekulatsioon on küllalt õigustamatu, ehkki ta pakub välja ühe võimaliku lahenduse tollele müsteeriumile. Samas ma ei leia, et peaksin vabandama jutustuses “Kirk o’Fieldi öö” tehtud rekonstruktsiooni eest, kui ma seletan Darnley surma täpseid asjaolusid. Seda sündmust on juba kaua vaadatud kui ühte ajaloo saladustest – mis täpsemalt seisneb selles, et kui Kirk o’Fieldi maja plahvatas ja seeläbi hävis, leiti Darnley keha koos tema teenri omaga majast veidi eemalt, kandmas kõiki kägistamissurma märke. Mulle tundub, et minu seletus sisaldab ka pisut oletamist.

      Antonio Perezi loos “Reetmise öö” olen ma endale lubanud tegelike faktide käsitlemisel vähem vabadust, kui võib tunduda. Ma olen hoolikalt jälginud tema oma “Relacioni”, mis, olgugi et nii mõneski mõttes eriline teos, on sellegipoolest kõige tähtsam antud sündmuseid puudutav dokument. Kõik, mida ma olen muutnud, on Perezi väärtushinnangute tagurpidi pööramine, tuues poliitiliste elementide asemel esile isiklikud ja rõhutades eriti tema suhteid Eboli printsessiga. “Reetmise öö” tuuakse lugejani jutustusena jutustuses. Raamjutustuse kohta tahan ma veel lisada, et ehkki see hõlmab teatud määral oletusi, ei koosne see kindlasti mitte ainult neist. Juba “Relacionis” endas on piisavalt looga seotud fakte, et selle tõepäras mitte kahelda.

      Kui välja arvata mainitud erandid, loodan ma üldiselt ilmnevat, et olen, üritades sellele ajalooskeletile keha ja riided anda, hoolikalt kinni pidanud oma eesmärgist jätta lugudest välja kõik väljamõeldu ja mitte tegelikult juhtunu.

      Ehk peaksin ka lisama, et kus allikad on tegude motiive teistmoodi tõlgendanud, kus tõendusmaterjal ise on faktidega vastuolus olnud või kus faktid on lubanud mitmeid tõlgendusi, olen ma endale lubanud valikuvabadust ja jäänud siis kord vastu võetud tõlgenduse juurde.

      R. S.

      LONDON, august 1917

      I. HOLYROODI ÖÖ

      David Rizzio mõrv

      Isand Darnley elu tragöödia seisnes selles, et ta oli mees, kes oli sündinud väljaspool oma seisust – kloun, kellele saatus oli sünni ja õnne läbi määranud kuningaseisuse. Tänu kuninglikule verele soontes oleks ta võinud õnne korral taotleda nii Inglise kui Šoti trooni, abielludes Mary Stuartiga tegi ta ilmselge valiku Šoti trooni kasuks.

      Šoti kuninganna, armudes mõneks ajaks selle “pika üheksateistaastase” graatsilisse liikumise ja peaaegu et naiselikku ilusse (“neiunäoga”, nagu Melville oli teda kord kutsunud), kes teda võrgutama oli tulnud, avastas abiellunult varsti tema upsaka, kõlvatu, laisa ja ara loomuse. Ta abiellus mehega 1965. aasta juulis ja õppis Michaelmase sõnul teda tundma kui võluva välimusega, kuid ilma südame ja ajudeta meest; see muutis tema kiindumuse põlguseks.

      Mary lihane vend, Murray krahv, oli olnud abielu vastu, peamiselt seetõttu, et Darnley oli katoliiklane, ning oli koos Argylli, Chatellerault’, Glencairni ja paljude teiste protestantidest isandatega tõstnud mässu valitsejanna ja tema armsama vastu. Kuid Mary ajas oma mässajast venna ning tema kaaslased üle piiri Inglismaale ja sellesama teoga, mille ta oli teinud oma väärtusetu abikaasa tõttu, tekitas esimesed mõrad oma abielusuhetes. Juhtus olema nii, et ülbe piirialade vägivallatseja, Bothwelli krahv, ilmutas talle oma ustavust ja teenis teda hästi. Osalt tänutäheks, osalt seetõttu, et ta oli Mary’le oma enesekindlusega muljet avaldanud, andis Mary talle Ida-, Kesk- ja Läänetasandike kindralleitnandi tiitli1 – ametikoht, mida Darnley oli tahtnud anda oma isale Lennoxile. See oli kuningliku paari esimene ja viimane kooskõlastatud tegevus. Seejärel võõrdusid nad teineteisest ja samaaegselt hakkas Darnley alles tärganud kuninglik uhkus kahanema – kuninganna ei olnud oma abielueelset lubadust, kinnitada tema trooniõigust, veel teoks teinud.

      Algul olid nad “kuningas ja kuninganna” või “Tema Majesteet naisega,” kuid jõulude ajaks – viis kuud pärast laulatust – oli Darnley saanud tuntuks lihtsalt kui “kuninganna abikaasa”, kõikides dokumentides figureeris nüüd ainult kuninganna nimi ning mündid nende kahe portreedega võeti käibelt maha ning asendati uue seeriaga, kus tema isiku tähtsust oli tunduvalt vähendatud.

      Sügavalt solvunult ja otsides kuninganna ilmse vaenulikkuse