Kaunitar ja koletis. Charles PerraultЧитать онлайн книгу.

      KAUNITAR JA KOLETIS

      Oli kord keegi väga rikas kaupmees. Tal oli kuus last: kolm poega ja kolm tütart. Aruka mehena ei koonerdanud ta eales laste kasvatamisel, ning palkas neile kõiksugu õpetajaid. Tütred olid väga kaunid, kuid erilist imetlust kutsus esile noorim, mistõttu juba väikesest peale ei kutsutudki teda muud moodi kui kaunis laps, nii et see nimi jäigi talle külge ja andis vanematele õdedele põhjust kadedust tunda. Noorim, õdedest kauneim, oli ka iseloomult parim. Kaks vanemat õde olid väga upsakad, sest nad olid rikkad, nad pidasid end daamideks ega soovinud, et teiste kaupmeeste tütred neid külastaksid – pidi olema kõrgemast seisusest, et nende seltskonda sobida. Nad käisid iga päev tantsupidudel, teatris ja jalutamas ning pilkasid nooremat õde, kes suurema osa oma ajast veetis häid raamatuid lugedes. Et neidude rikkus polnud saladuseks, käisid paljud rikkad kaupmehed nende kätt palumas, kuid kaks vanemat õde vastasid alati, et nende kaasaks kõlbab vaid hertsog või vähemalt krahv. Kaunitar (nagu ma teile ütlesin, oli see noorima õe nimi), niisiis Kaunitar tänas viisakalt kõiki kosilasi, ning ütles neile, et ta sooviks elada veel mõned aastad koos oma isaga.

      Korraga aga kaotas kaupmees kogu oma varanduse, vaid linnast kaugel asuv väike maamaja jäi talle alles. Nutt kurgus, seletas ta oma lastele, et nüüd tuleb neil ümber asuda sellesse maamajja ning et toidupoolist tuleb hankida raske põllutööga. Vanemad tütred vastasid, et nemad ei taha linnast ära minna ning et kuigi õnn on neid maha jätnud, on neil ometi palju austajaid, kes oleksid väga õnnelikud nendega abielludes. Kuid auväärsed preilid eksisid – nende austajad ei soovinud enam oma vaesunud pruutide poole vaadatagi. Ja et nende kõrkuse tõttu keegi neid ei armastanud, öeldi:

      „Nad ei vääri meie haletsust, oleme väga rõõmsad nende alandatud uhkust nähes, sest nüüdsest võivad nad daame mängida lambaid karjatades.“

      Samas lisati:

      „Kaunitarile tunneme tema õnnetuses kaasa, sest tema on väga hea tüdruk, vaeste vastu on ta alati lahke, küll ta on hell ja aus.“

      Leidus isegi mitmeid härrasmehi, kes soovisid temaga abielluda, kuigi tal polnud ühtegi soud1, kuid ta vastas, et ei suuda kuidagi oma vaest isa sellises õnnetuses maha jätta ning järgneb talle maale, et teda lohutada ja töös aidata. Alguses oli Kaunitar äärmiselt kurb, et oli kaotanud oma varanduse, kuid siis ütles ta endale:

      „Ükskõik kui palju ma ka ei nutaks, ei too see minu vara tagasi, tuleb olla õnnelik ilma varanduseta.“

      Jõudnud oma maamajja, hakkasid kaupmees ja tema kolm tütart maaharimisega tegelema. Kaunitar tõusis kell neli hommikul ning kiirustas maja koristama ja perele lõunat valmistama. Et ta polnud harjunud teenijatööd tegema, nõudis kõik see palju vaeva, kuid kahe kuu möödudes oli ta palju tugevamaks muutunud ning vaevanägemine oli talle tugeva tervise andnud. Pärast tööd ta luges, mängis klavessiini2 või laulis kedrates. Seevastu tema kaks õde vaevlesid igavuse käes; nad tõusid kell kümme hommikul, jalutasid terve päeva ja veetsid aega oma ilusaid kleite ja seltskonda taga nuttes.

      „Vaadake meie nooremat õde,“ ütlesid nad teineteisele, „ta on hingelt niivõrd madal ja rumal, et on rahul oma õnnetu olukorraga.“

      Hea kaupmees aga ei mõelnud nii nagu tütred. Ta teadis, et Kaunitar säraks seltskonnas hoopis enam kui ta õed. Ta imetles noore neiu vooruslikkust, eriti aga tema kannatlikkust, samas kui tema õed vähe sellest, et jätsid kodused tööd tema teha, solvasid teda igal võimalusel.

      Kui perekonna maaleasumisest oli möödunud aasta, sai kaupmees kirja, milles teatati, et üks ta kaubalastis laev on õnnelikult randunud. See uudis pani vanematel õdedel pea ringi käima, sest nad uskusid, et lõpuks ometi võivad nad ära sõita maalt, kus nad nii väga on igavust tundnud, ning nähes oma isa minekuvalmis, palusid nad tal tuua kleite, peakatteid, salle ja muud tühja-tähja. Kaunitar ei palunud midagi, sest ta teadis, et ka pärast kogu kauba mahamüümist ei jätkuks müügist saadavast rahast õdede kõigi soovide rahuldamiseks.

      „Kas sina ei palugi, et ma sulle midagi ostaksin?“ küsis temalt isa.

      „Kui te juba nii lahkelt minu peale mõtlete,“ lausus Kaunitar isale, „siis tooge mulle palun üks roos, sest neid lilli siin ei leidu.“

      See ei tähendanud sugugi, et Kaunitar oleks nii väga sellest roosist hoolinud; niiviisi öeldes ei tahtnud ta hukka mõista oma õdede käitumist, sest muidu oleksid need öelnud, et ta ei palunud midagi vaid selleks, et end esile tõsta. Kaupmees asus teele, kuid kui ta oli kohale jõudnud, algatati tema vastu kohtuprotsess, ning pärast rohket vaeva ja muret asus ta tagasiteele sama vaesena kui ennegi.

      Koduni oli jäänud veel vaid umbes kolmkümmend miili ning kaupmehe rõõm taas näha oma lapsi oli suur, aga juhtus nii, et paksust metsast läbi minnes eksis kaupmees teelt. Tuiskas tihedat lund ning tuul oli niivõrd tugev, et paiskas kaupmehe paaril korral hobuse seljast maha. Saabus öö ja mees kartis, et sureb nälja või külma kätte või et hundid, keda ta kuulis ümberringi ulgumas, söövad ta ära. Kuid äkki, vaadates piki metsasihti, märkas ta selle lõpus heledat valgust, mis tundus küll veel üpris kaugel kumavat. Ta läks valguse suunas ning nägi peagi, et see tuli suurest üleni tuledesäras lossist. Kaupmees tänas jumalat ning ruttas lossi poole, kuid ta oli üpris üllatunud, kui ei leidnud lossiõuel kedagi eest. Hobune, kes talle järgnes, märkas suurt avatud ustega talli ja astus sisse. Ning vaene loom, kes oli näljast hinge heitmas, leidnud eest heinu ja kaeru, asus aplalt sööma. Kaupmees jättis hobuse talli ning seadis sammud maja poole, kust ta ei leidnud hingelistki. Astunud ühte suurde saali, leidis ta eest kaminas põleva tubli tule ja rikkaliku õhtusöögiga laua, mis oli kaetud vaid ühele. Et vihm ja lumi olid ta läbimärjaks teinud, läks ta tule juurde, et end kuivatada, ning mõtles endamisi:

      „Loodan, et selle maja isand või teenrid andestavad mulle mu ebaviisakuse; kahtlemata tulevad nad varsti ka ise.“

      Ta ootas kaua, kuid kui kell oli üksteist löönud, ilma et ta kedagi liikumas oleks näinud, ei suutnud ta näljale vastu panna, võttis ühe praetud kanapoja ja sõi selle kahe suutäiega ära, ise seejuures üleni värisedes. Ta jõi ka mõne peekritäie veini, ning julgust saanud, läks ja heitis pilgu teistelegi suurepäraselt sisustatud ruumidele. Lõpuks leidis ta ühe toa, kus oli kena voodi, ning et kesköö oli möödas ja ta tundis end väsinuna, otsustas ta sulgeda ukse ja magama heita.

      Kui ta järgmisel päeval ärkas, näitas kell juba kümnendat hommikutundi ning ta oli väga üllatunud, leides oma määrdunud riiete asemel puhta rüü.

      „Kahtlemata,“ mõtles ta, „kuulub see palee mõnele heale haldjale, kel hakkas hale mind sellises olukorras nähes.“