Punane Sonja. Robert E. HowardЧитать онлайн книгу.

      „Kas koerad on riietatud ja kammitud?”

      1. peatükk

      Kuudepikkusest vangistusest kahvatud saadikud toodi Suleiman I Toreda, Türgi sultani ette, võimsaima monarhi võimsate monarhide ajastul. Suure tumepunase kuppelvõlviga saalis hiilgas pärlitega kaunistatud kuldplaatidest troon, mille ees värises maailm. Suleimani pea kohal sätendavasse siidbaldahhiini olid õmmeldud tohutud rikkused kalliskivides, pärlid ja smaragdid. Kuid trooni hiilgus kahvatus sellel istuja säras, kelle teemantidega kaunistatud valge turbani kohal kerkis haigrusulg. Tema trooni ümber seisid alandlikul ilmel ta üheksa vesiiri, pisut kaugemal keiserlik ihukaitse mustvalgetes soomusrüüdes, tumepunased suled noogutamas läikivatel kiivritel.

      Austria saadikutele jättis see sügava mulje – seda enam, et nad olid veetnud üheksa väsitavat kuud sünges Seitsme Torni vanglas Marmara mere kaldal. Saatkonna juht neelas alla oma kibestumise ja varjas vastumeelsuse näiva allumise mantliga – kummaline mantel Habordansky, Austria ertshertsog Ferdinandi väepealiku õlul. Ta sakris juuksed olid särava siidmantli, põlgliku sultani kingituse kohal sobimatult turris, vankumatud janitšarid hoidsid tema käsivarsi tugevas haardes. Nii toodi välissaadikuid sultanite ette alates sellest verisest päevast Kosovos, kui Miloš Obilitš, alistatud Serbia rüütel, oli tapnud vallutaja Muradi peidetud pistodaga.

      Suur türklane uuris Habordanskyt ilmse vastumeelsusega. Suleiman oli pikk, sale mees, peene kongus ninaga ja õhukeste sirgete huultega, mille karmi joont ei pehmendanud ta sorgus vuntsid. Ta terav etteulatuv lõug oli puhtaks aetud. Ainus vihje nõrkusele peitus peenes, märkimisväärselt pikas kaelas, kuid sellele rääkis vastu saleda kogu sitkus, tumedate silmade helk. Temas oli rohkem kui pisut tatarlast – ta oli sama palju Hafsza Khatuni, Krimmi printsessi, kui Selim Sünge poeg. Valitsema sündinud, maailma suurima sõjalise jõu pärija, ei jäänud ta võim eriti alla jumalate omale.

      Ta kotkapilgu all langetas vana Habordansky pea, et peita raevu oma silmades. Üheksa kuud tagasi oli kindral tulnud Stambouli oma isanda, ertshertsogi nimel, ettepanekutega vaherahu sõlmimiseks ja läbirääkimisteks Ungari raudse krooni üle, mis oli rebitud surnud kuninga Lajose peast Mohaczi verisel väljal, kus Suure Türklase armee avas teed Euroopasse. Habordansky oli oma rahvusele omase otsekohesusega nõudnud Ungari krooni oma isandale, Suleimani raevu ajades. Talle eelnenud saadik Hieronim Lasczky, Poola õukonna krahv, oli alandlikult põlvili palunud, et see kroon jääks tema kaasmaalastele Mohaczis.

      Lasczkyle jagati au, kulda ja lubadusi, mille eest ta oli maksnud tehingutega, mis olid vastumeelsed isegi ta ahnele hingele – müües oma liitlasi orjusse ja avades teed läbi kõnealuse territooriumi otse kristliku maailma südamesse.

      Kõigest sellest räägiti Habordanskyle, kes vahutas raevust selles vanglas, millesse kõrk ja vaenulik sultan oli ta määranud. Nüüd vaatas Suleiman põlglikult vana vankumatut kindralit ja loobus tavalisest formaalsusest rääkida suurvesiiri kaudu. Kuninglik türklane ei alandunud selleni, et oleks tunnistanud mingi frangi keele oskusi, kuid Habordansky mõistis türgi keelt.

      Sultani märkused olid lühikesed ja sissejuhatuseta.

      „Ütle oma isandale, et olen nüüd valmis tema maale külla tulema, ja kui ta ei saa tulla minu juurde Mohaczis või Pestis, siis kohtun temaga Viini müüride all.” Habordansky kummardas vastuseks, kartes rääkides oma tundeid paljastada. Keiserliku käe põlgliku viipe peale astus ette õukonna ohvitser ja ulatas kindralile väikese kuldse koti, milles sisaldus kakssada tukatit. Iga ta rühma liige, kes ootas kannatlikult ruumi teises otsas janitšaride odade valve all, sai samasuguse koti. Habordansky pomises tänusõnu, ta pahklikud käed klammerdusid kingituse ümber mittevajaliku jõuga. Sultan muigas kuivalt, hästi teades, et saadik oleks mündid talle näkku heitnud, oleks ta vaid söandanud. Ta hakkas lahkumise märguandeks kätt tõstma, siis peatus, uurides ülejäänud meesterühma, kellest koosnes kindrali kaaskond – või pigem üht neist meestest. See mees oli ruumis kõige pikem, tugeva kehaehitusega, kandes kohmakalt türklaste kingitud riideesemeid. Sultani märguande peale toodi ta sõdurite tugevas haardes ettepoole.

      Suleiman vahtis teda pilusilmi. Türgi vest ja lai halatt ei suutnud varjata tema suuri lihaseid. Ta kollakaspruunid juuksed olid lühikeseks lõigatud, kaardus kollased vuntsid langesid madalamale ta kangekaelsest lõuast. Ta sinisilmad tundusid kummaliselt ähmased, paistis, nagu magaks mees püstijalu, silmad lahti.

      „Kas räägid türgi keelt?” Sultan tegi mehele suurt au ja rääkis temaga otse. Kuigi Osmani õukond oli suurejooneline, oli sultanisse jäänud midagi ta tatari esivanemate lihtsusest.

      „Jah, Teie Majesteet,” vastas frank.

      „Kes sa oled?”

      „Mind kutsutakse Gottfried von Kalmbachiks.”

      Suleiman kortsutas kulmu ja ta sõrmed liikusid tahtmatult õlale, kus ta võis siidrüü all tunda vana armi piirjooni.

      „Ma ei unusta nägusid. Kusagil olen sinu oma näinud – asjaoludel, mis on kuhugi mu mällu sööbinud. Kuid ma ei suuda neid praegu meenutada.”

      „Ma olin Rhodosel,” pakkus sakslane.

      „Paljud mehed olid Rhodosel,” nähvas Suleiman.

      „Jah,” nõustus von Kalmbach rahulikult.” De l'Isle Adam oli seal.”

      Suleiman jäigastus ja ta silmad helkisid, kuuldes Püha Johannese Rüütlite suurmeistri nime, kelle meeleheitlik Rhodose kaitsmine oli türklastele maksma läinud kuuskümmend tuhat meest. Kuid ta otsustas, et frank polnud küllalt kaval selliseks teravaks vihjeks, ja laskis saadikul käeviipega minna. Saadikud taganesid sultani juurest eemale ja vahejuhtum lõpetati. Franke pidi eskorditama Stamboulist välja, impeeriumi lähimate piirideni. Suure Türklase hoiatus viidaks suurima kiirusega ertshertsogini ja peatselt nende kannul saabuksid Osmani impeeriumi armeed. Suleimani ohvitserid teadsid, et Suurel Türklasel oli rohkem mõttes kui ainult oma nuku Zapolya Ungari troonile seadmine. Suleimani ambitsioonid hõlmasid tervet Euroopat ja seda kangekaelset Frankistani, kust oli sajandite jooksul hoovanud hordide kaupa karjuvat ja rüüstavat rahvast, kes olid oma ebaloogilisuse ja tõrksusega ikka ja jälle paistnud valmis olevat moslemite vallutusteks, kuid kes olid alati jäänud kui mitte võidukaiks, siis vähemalt vallutamatuiks.

      Oli hiline õhtu, kui Austria saadikud Suleimanist lahkusid ja too jäi oma troonile mõtisklema. Ta tõstis oma kitsa pea ja andis märku suurvesiir Ibrahimile, kes seepeale enesekindlalt ligi astus. Suurvesiir oli alati kindel oma isanda heakskiidus, kas polnud ta sultani usaldusalune ja lapsepõlvesõber? Ibrahimil oli oma valitseja juures vaid üks rivaal – punajuukseline vene tüdruk Khurrem Rõõmus, keda Euroopa tundis kui Roxelanat, kelle orjakauplejad olid tema isa majast Rogatinol minema lohistanud, sultani lemmikuks.

      „Mulle meenub viimaks see uskmatu,” ütles Suleiman.” Kas mäletad Mohaczi juures rüütlite esimest rünnakut?”

      Ibrahim krimpsutas kergelt nägu.

      „Oh, Õnnetute Kaitsja, kas on tõenäoline, et unustan juhtumi, mil üks uskmatu mu isanda püha verd valas?”

      „Siis sa mäletad neid kolmekümmet kahte rüütlit, natsareenide sõjameest, kes uisapäisa meie vägede vastu sööstsid, igaüks neist olles tõotanud mind isiklikult teise ilma saata. Allahi nimel, nad ratsutasid nagu pulma, nende suured hobused ja pikad piigid paiskasid pikali kõik, kes neile vastu astusid, ja nende plaatturvised pöörasid kõrvale parimagi terase. Kuid nad kukkusid, kui arkebuusid rääkima hakkasid, kuni vaid kolm neist olid sadulaisse jäänud rüütel Marczali ja tema kaks kaaslast. Need rüütlid lõikasid mu sõdureid nagu küpset vilja, kuid Marczali ja üks ta kaaslastest kukkusid – peaaegu mu jalge ette. Siiski jäi järele üks rüütel, kuigi ta visiiriga kiiver oli peast ära rebitud ja verd voolas igast ta soomusrüü ühenduskohast. Ta ratsutas otse minu poole, viibutades oma suurt kahekäemõõka, ja ma vannun Prohveti habeme nimel, et surm oli mulle nii lähedal, et tundsin oma kaelal Azraeli kõrvetavat hingeõhku!

      Ta mõõk helkis nagu välk taevas, ma vaatasin seda oma kiivripilust, olles nii ehmunud, et mu ninast hakkas verd voolama, ta rebis soomusrüü mu õlalt ja lõi mulle selle haava, mis teeb ikka veel valu, kui vihma sadama hakkab. Tema ümber tunglevad janitšarid lõikasid läbi ta hobuse kõõlused, ta kukkus koos hobusega maha ja mu viimased ihukaitsjad viisid