Õnnelik prints. Oscar WildeЧитать онлайн книгу.
title>
ÕNNELIK PRINTS
ÕNNELIK PRINTS
Üleval linna kohal, kõrge samba otsas, seisis Õnneliku Printsi kuju.Ta oli üleni kaetud õhukese puhta lehtkullaga, silmadeks oli tal kaks säravat safiiri ning tema mõõgapidemel ergas suur punane rubiin.
Teda imetleti tõesti väga. „Ta on niisama ilus nagu tuulelipp,” lausus üks linnanõunik, kes tahtis, et teda kunstimaitsega inimeseks peetaks, „ainult mitte nii kasulik,” lisas ta, kartes, et inimesed võivad pidada teda ebapraktiliseks, kuigi ta seda tegelikult ei olnud.
«Mispärast sina ei võiks olla selline nagu Õnnelik Prints?” küsis ema oma väikeselt pojalt, kes igasuguseid võimatuid asju tahtis. „Õnnelik Prints küll niiviisi ei tee!”
„Mul on hea meel, et vähemalt keegi siin maailmas on päriselt õnnelik,” pomises elus pettunud mees imepärast kuju vaadates.
„Ta on nii ingli moodi,” ütlesid vaestekooli lapsed, kui nad, erepunased mantlid seljas ja puhtad valged põlled ees, katedraalist välja tulid.
„Kuidas te seda teate?” küsis matemaatikaõpetaja. „Te pole ju kunagi inglit näinud.”
„Oi, oleme küll – unes,” vastasid lapsed ning matemaatikaõpetaja kortsutas kulmu ja tegi väga range näo, sest tema arvates polnud unenägude nägemine sugugi kiiduväärt.
Ühel ööl lendas üle linna väike Pääsuke. Tema sõbrad olid juba kuue nädala eest Egiptusesse lennanud, aga tema oli maha jäänud, sest ta oli armunud imekaunisse Pillirookõrresse. Ta oli kohanud Pilliroogu varasuvel, kui ta üht suurt kollast suru taga ajades piki jõge lendas ning Pilliroo sale piht võlus teda sedavõrd, et Pääsuke peatus ja kõnetas teda.
„Kas ma hakkan sind armastama?” küsis Pääsuke, kellele meeldis kohe asja juurde asuda, ning Pilliroog tegi talle sügava kummarduse. Pääsuke lendaski siis Pilliroo ümber ringiratast, riivas tiibadega vett ning pani vee virvendama. Niisugune oli tema kurameerimine, mis kestis terve suve.
„Naeruväärne kiindumus,” vidistasid teised pääsukesed. „Pillirool pole üldse raha ja tal on liiga palju sugulasi.” Ja tõesti, jõgi oli pilliroogu täis.Aga kui saabus sügis, lendasid kõik pääsukesed ära.
Kui nad olid läinud, tundis Pääsuke ennast üksildasena ning tema armastus hakkas teda tüütama. „Ta ei oska vestelda,” ütles Pääsuke, „ning küllap ta on edvistaja, sest ta flirdib alalõpmata tuulega.” Ja tõepoolest, mil iganes tuul puhus, tegi Pilliroog kohe nõtkelt niksu. „Ma pean tunnistama, et ta on kodusistuja,” jätkas Pääsuke, „mina aga armastan reisimist ning järelikult peaks ka minu naine reisimist armastama.”
„Kas sa tuled minuga kaasa?” küsis ta lõpuks Pilliroolt, aga too raputas pead, ta oli nii kodu küljes kinni.
„Sa ainult mängisid minuga,” hüüdis Pääsuke. „Ma lendan parem püramiidide juurde. Hüvasti!” – ning ta lendaski minema.
Pääsuke lendas terve päeva ja jõudis öösel linna. „Kuhu ma öömajale jään?” küsis ta. „Loodetavasti on see linn minu vastuvõtuks valmistunud.”
Siis nägi ta kuju kõrge samba otsas.
„Sinna ma jäängi öömajale,” hüüdis Pääsuke, „see on tore koht, palju värsket õhku.” Ta laskus täpselt Õnneliku Printsi jalgade juurde.
„Mul on kuldne magamistuba,” ütles ta ringi vaadates vaikselt endamisi ning valmistus magama jääma; aga just siis, kui ta pead tiiva alla panema hakkas, kukkus talle pähe suur tilk vett. „On see vast imelik!” hüüatas ta. „Taevas pole ainsatki pilve, tähed paistavad selgelt ja eredalt, kuid ometi sajab vihma. See Põhja-Euroopa kliima on tõesti hirmus. Pilliroole vihm meeldis, aga küllap oli ta lihtsalt isekas.”
Siis kukkus veel üks tilk.
„Mis kasu on kujust, kui see isegi vihma eest ei varja?” ütles Pääsuke. „Ma pean ikka otsima ühe korraliku korstna,” – ning ta kavatses minema lennata.
Aga enne kui ta oma tiivad lahti jõudis lüüa, kukkus veel kolmaski tilk ning Pääsuke vaatas üles ja nägi – mida ta nägi?
Õnneliku Printsi silmad olid pisaraid täis ja pisarad voolasid mööda tema kuldseid põski alla.Tema nägu oli kuuvalguses nii ilus, et väikesel Pääsukesel hakkas temast kahju.
„Kes sa oled?” küsis ta.
„Ma olen Õnnelik Prints.”
„Miks sa siis nutad?” küsis Pääsuke. „Ma sain sinu pärast läbimärjaks.”
„Kui ma olin veel elus ja mul oli inimsüda,” vastas kuju, „ei teadnud ma, mis on pisarad, sest ma elasin Sans-Souci1 lossis, kuhu kurbust sisse ei lastud. Päeval mängisin ma kaaslastega aias ja õhtul juhtisin tantsu suures saalis. Aeda ümbritses väga kõrge müür, aga mul ei tulnud kunagi pähe küsida, mis on selle taga, sest minu ümber oli kõik nii kaunis. Minu õukondlased nimetasid mind Õnnelikuks Printsiks, ja kui lõbu on õnn, siis olin ma tõesti õnnelik. Nii ma elasin ja nii ma surin. Ja nüüd, kui ma olen surnud, on mind pandud siia nii kõrgele, et ma näen oma linna kogu inetust ja häda, ning kuigi minu süda on tehtud seatinast, ei jää mul ometi muud üle kui nutta.”
„Kuidas? Kas see polegi siis üleni kullast?” küsis Pääsuke endalt. Ta oli liiga viisakas, et teha valjusti isiklikke märkusi.
„Kaugel eemal,” jätkas kuju madala kõlava häälega, „kaugel eemal väikesel tänaval on üks kehv maja.Aken on lahti ning ma näen laua taga istuvat naist. Tema nägu on kõhn ja kurnatud ning tema käed on punetavad, karedad ja nõelatorkeid täis, sest ta on õmblejanna. Ta tikib kannatuslilli satiinkleidile, mida kannab kuninganna kõige ilusam õuedaam järgmisel õukonnaballil.Toa nurgas voodis lebab haigena tema väike poeg. Tal on palavik ja ta palub apelsine.
Emal ei ole talle anda midagi peale jõevee ning seepärast laps nutabki. Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke, kas sa viiksid talle rubiini minu mõõgapideme küljest? Minu jalad on selle aluse külge kinnitatud ja ma ei saa paigast.”
„Mind oodatakse Egiptuses,” vastas Pääsuke. „Minu sõbrad lendavad Niiluse kohal edasi-tagasi ja ajavad suurte lootoslilledega juttu.Varsti lähevad nad kuulsa kuninga hauakambrisse magama. Ka kuningas ise on seal värvitud kirstus. Ta on kollasesse lõuendisse mähitud ja taimedega palsameeritud.Tema kaela ümber on kahvaturohelisest nefriidist kee ning tema käed tuletavad meelde kuivanud lehti.”
„Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „kas sa jääksid üheks ööks minu juurde ning hakkaksid minu käskjalaks? Poisil on nii suur janu ja tema ema on nii kurb.”
„Poisid mulle üldiselt ei meeldi,” vastas Pääsuke. „Möödunud suvel, kui ma jõe ääres peatusin, oli seal kaks kasvatamatut poissi, möldri pojad, kes mind alatasa kividega pildusid. Nad ei saanud muidugi kordagi pihta – selleks lendame meie, pääsukesed, liiga hästi, ning pealegi on minu perekond oma väleduse poolest kuulus, kuid lugupidamise puudumist näitas see sellegipoolest.”
Aga Õnnelik Prints oli nii kurva näoga, et väikesel Pääsukesel hakkas temast hale. „Siin on väga külm,” ütles ta, „aga ma jään üheks ööks sinu juurde ja hakkan sinu käskjalaks.”
„Tänan sind, väike Pääsuke,” vastas Prints.
Pääsuke võttiski Printsi mõõgapeast suure rubiini ja lendas seda noka vahel hoides linna katuste kohal.
Ta lendas mööda katedraalitornist, kus olid valgest marmorist inglid.Ta lendas mööda lossist ja kuulis tantsumuusikat. Üks ilus tütarlaps tuli koos kallimaga rõdule. „Tähed on nii imelised,” ütles noormees neiule, „ja nii imeline on armastuse vägi!”
„Ma loodan, et minu kleit saab suure balli ajaks valmis,” vastas neiu. „Ma lasksin kleidile kannatuslilled tikkida, aga õmblejannad on ju nii laisad.”
Pääsuke lendas üle jõe ning nägi laevamastide külge riputatud laternaid.Ta lendas üle geto ning nägi, kuidas vanad juudid üksteisega tingisid ja vaskkaaludel raha kaalusid. Lõpuks jõudis ta kehva maja juurde ja vaatas aknast sisse. Poiss vähkres voodis palavikus ja ema oli uinunud – ta oli nii väsinud. Pääsuke vupsas tuppa ning jättis suure rubiini naise sõrmkübara kõrvale lauale. Siis lendas ta tasa ümber poisi voodi ja lehvitas tema laubale tiibadega tuult. „Mul on nii jahe!”