Ühe katuse all. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.

      Ei ole täpselt teada, kes sellele ilmetule, räpakalt üles laotud seintega kahekorruselisele elumajale niisuguse veidra nime andis – Poolkoera. Küllap oli see mõni neist külajoodikutest, kes paar aastat varem olid sundkorras kolhoosnikeks tituleeritud ja tollest tiitlist veelgi enam oma joomatuuridele õigustust leidnud, sest maaelus tekkinud lootusetus olukorras lagunesid kiiremini nii inimsuhted kui ka hooned. Keegi oskas selle isevärki nime küll ära põhjendada – kolmandaks kolhoosiesimeheks valitud, linnast tulnud endine ajakirjanik Ploompuu oli otsustanud, et kolhoosi eest linna põgenenud külanoorte asemele tuleb külla kõigepealt tuua värsket verd, uusi inimesi, kes maal elu uutel tuuridel käima lükkaksid. Aga et neid oleks võimalik kuskile elama panna, otsustati kõigepealt oma jõududega ehitada silikaatkividest nelja korteriga elumaja. Ehitajateks olid ikka needsamad üleöö kolhoosnikeks saanud maamehed, kes end linna kolimiseks liiga vanaks või saamatuks pidasid; paraku polnud neil ehitustööks ei oskusi ega ammugi mitte kogemusi. Algul laoti omavahel kembeldes ja pudelist saadud suure kuraasiga üles pool maja välisseina, kuni raudteejaamast kohale toodud kivid lõppesid ja ehitus niiviisi, üks ots teisest tunduvalt kõrgem, pikemaks ajaks seisma jäi. Kolhoosi niigi napp rahavaru oli aga otsa saanud ja pooleli jäänud maja oma sakilise välismüüriga meenutas eemalt vaadates tõesti mingit kummalist looma. Et selles just poolikut koera näha, selleks pidi vaatajal küll ilmselt jällegi pudelist manustatud eeldus olema, aga tollal tossas nii mõnegi talumaja tagaaias samagonnikatel, selle käigushoidmiseks toorainet leidus ja kohalik külamiilits oli niisuguses ettevõtmises rohkem osanik kui seadusevalvur. Toodangu tarbijatest igatahes puudust ei tuntud.

      Aasta-poolteist hiljem lõpetati maja küll kuidagiviisi ära, aga Poolkoera nimi oli sellele külge jäänud ja jäigi – küllap sellepärast, et kõlas originaalse ja varemkuulmatuna. Kuna maja oli ehitatud künkale, tuli külas käibele ka uus kohanimi Poolkoeramägi, keegi mõtles välja isegi määrsõna koerapoolik, mis pidi tähendama Poolkoera elamus elunevat inimest, aga see laiemalt läbi ei löönud. Algul vahetusid koerapoolikud üsna kiiresti – kaugelt tulnud kolhoositöölisi meelitas kõigepealt korterivõimalus, aga kõik nad veendusid üsna kiiresti, et kolhoos ei suuda neile lubatud, tegelikult üsna hädist palka maksta, ja läksid peagi oma teed. Pealegi ei pakkunud selle maja neli kahetoalist korterit mingeid mugavusi – ainuke neist oli, et vee järele polnud vaja õue kaevule kõndida, roostemaiguline vesi tuli kraanist.

      Pärast seda, kui senine väike kolhoos „Punane Partisan“ oli paari omasugusega ühinenud ja ühendkolhoos „Rahva Võim“ jõudu kogunud, ehitati juba õigete kolhoosiehitajate poolt kümmekond kilomeetrit eemale uus kolhoosikeskus. Sinna kerkisid kolmekorruselised elamud, nendes olid kolme-, isegi neljatoalised korterid juba vannitubade ja elektripliitidega, oli ka katlamaja, mis peale kütmise aastaringi ka sooja vett tootis – mida sa hing veel tahad! Poolkoera oma olematute mugavustega ja suurtest teedest eemal asuvana jäi perifeeriaks, muutus nagu selle maanurga Siberiks, kus sai küll kuidagiviisi elada, aga see elamine kellelegi erilist rõõmu ega heamaigulist kuulsust ei toonud. Ometi oli ka Poolkoeral elamisel oma head küljed – ümberringi vaikus, parajalt puhast loodust ja nurkapidi ulatus sinnani kõrge männi- ja kuusemets, kus sügiseti marjadest-seentest puudust ei tuntud. Ning Poolkoera muutuski ajapikku nende elupaigaks, kes elule enam kõrgeid nõudmisi ei esitanud, vaid oma vanaduspäevi tasapisi sinnapoole saatsid, kuhu me paratamatult kõik ükskord jõuame.

      Aeg ja statistika tegid Poolkoera elanike kallal oma halastamatut tööd – aeg nagu ikka aktiivselt, lisades elanike nägudele aina enam kortse ja tuues neile igasuguseid ihulisi, nii väiksemaid kui vahel ka suuremaid hädasid; statistika aga omakorda jälgis, et ka sealkandis oleks meestele vähem eluaastaid, aga rohkem vallatumaid elukombeid antud kui nende kaasadele, keda kunagi väga ammu, üsna kaheldavast vaatevinklist õrnemaks sooks nimetati. Nii jõutigi aega, mil Poolkoera vanadusest laiguliseks muutunud seinte taga kolmes korteris elasid vaid üksikuks jäänud, pensionieas naishinged; maja neljanda korteri olid imeodavalt endale suvitamiseks hangeldanud mingid tumedaverelised umbkeelsed linnakodanikud. Nemad ilmusid majja vaid suviti ja sügiseti metsaandide korjamise ajaks, talvel selles korteris ei elatud. See asjaolu tekitas majaelanikes omajagu muret, sest niigi hädise soojapidavusega hoonest jäi külmal ajal veerand kütmata ja Arbuse Valda, kes elas asukateta korteri peal teisel korrusel, ei saanud usinast kütmisest hoolimata tuppa enam kui kuusteist soojakraadi, mis hommikuks tihti vaid kümneni kahanesid.

      „Põrandad on külmad,“ kaebas naine nendele, kes teisel pool trepikoda elasid. „Olen kõik põrandariided ja muud palakad maha laotanud, aga suurt abi sellest pole, jalad külmetavad.“

      Ei osanud teisedki talle rohkem head nõu anda, kui soovitada osta paksu tallaga viltsussid või hakata toas põlvini ulatuvaid vilte kandma, igaühel omad probleemid. Nii vastaskorteris elunev Elsa Kitsner kui tema all samasugust korterit omav Karin Epsberg tundsid endamisi vaid rõõmu, et see mure neid ei puuduta, vähemalt mitte sedavõrd kui Valdat. Omal ajal kollaste kaartide alusel erastatud kortereid loeti seaduse järgi küll igaühe eraomandiks, aga majal kui sellisel üldine peremees puudus. Räägiti küll mingisugusest ühistust, mille asutamist seadus pidavat nõudma, aga jutuks see jäigi; igaüks ajas omad pakilised asjad ise korda, seinad ja laed püsisid õnneks paigal, ning kõigi ühine peavari, nimelt katus, pidas esialgu nii vihma kui lund.

      Valda Arbuse probleemile ei osanud ka linnas elav poeg lahendust leida, kord tuli küll jutuks võimalus ema edaspidi kuskile hooldekodusse panna, aga sealse ülalpidamise hinda uurides langes niisugune võimalus lihtsalt ära. Vähe on nii jõukaid poegi, kes ammu omaette elanud ema jaoks oma rahatagavarast või jooksvast sissetulekust selleks vajaliku summa leiaksid; hoopis sagedamini tuleb ette, et poegadele-tütardele lapsepõlves ainutähtsaks olnud vanemad on vanaks saades neile vaid varjamatult tüütuks ballastiks muutunud. Eemalseisjal on raske mõista, et üksiku inimese jaoks on pensionist äraelamine üpris keeruline kunsttükk, ja vähesed teavad, et hooldekodus elamine nõuaks isegi rohkem kui kahte pensioni… Nii on lood vähemalt tänasel, kahekümne esimese sajandi algusveerandi Maarjamaal.

      „Ta võiks ju Valda korteri maha müüa, aga kes seda ostab? Ja kui lõpuks mõni loll tõesti leidubki, palju ta selle tühja eest saab…“ arutasid Elsa ja Karin omavahel probleemi veel kord üle. Valda Arbus oli neist kolmest kõige vanem, ja kõik kolm olid olnud tööandja kaudu seotud juba sellest ajast, kui Vaariku mõisas veel kohalik külakool tegutses – algul, pärast sõda, veel kuue-, siis seitsme- ja kaheksa-, aga lõpuks vaid neljaklassilisena. Elsa ja Karin olid pärast Pedagoogilise Instituudi lõpetamist sinna õpetajaks suunatud ja jäänudki, Valda oli seal kooliteenija ametit pidanud – klassiruumide koristamine ja ahjude kütmine oli lihtne ja kindel töö, millest midagi paremat poleks ta vist osanudki tahta. Karinile oli just Vaarikule asumine olnud sundvalik, sest tema agronoomidiplomi saanud mees määrati tööle siinsesse väikekolhoosi juba sel ajal, kui too veel kandis uhket nime „Punane Partisan“.

      Karini abieluõnn ei kestnud küll kaua, mees osutus eriliselt alkoholilembeseks, hakkas koos alluvatega pudelit kummutama ja sattus aina enam viinakuradi küüsi, kuni pärast kolmeaastase sundaja lõppu kolhoosist minema löödi. Karin aga jäi Vaarikule kooliõpetajaks ja abielulahutus vormistati paar aastat hiljem.

      „Ma olen alati öelnud, et meestest pole midagi muud oodata kui ainult õnnetust!“ kommenteeris selle peale Elsa ja Karin ei hakanud vastu vaidlema. Tema tundis ühtaegu nii masendust kui kergendust, kasvatas üksikemana tütar Kailit ja leppis oma saatusega. Ning kui ühendatud kolhoosis suurem osa mittekohaliku päritoluga rahvast uude Kiviallika keskusesse ehitatud elumajadesse koliti, jäid need naised Poolkoera elukohale truuks. Lihtsalt sellepärast, et inimese nõudmised ja eluviisi määrab suures osas harjumus, ja kui ollakse tagasihoidliku ja konservatiivse iseloomuga, suhtutakse igasugustesse elumuutustesse vägagi ettevaatlikult.

      Elsa Kitsnerit oli koolis tuntud naljavaese ja kuivavõitu matemaatika ja füüsikaõpetajana, aga kui mõisamajja jäi ainult algkool, siis tuli tal füüsika asemele võtta teisi õppeaineid. Naine töötas, kuni pensioniaastad täis said, kool Vaarikul lõplikult kinni pandi ja mõis tagatipuks koguni kellelegi kõrgele riigiametnikule maha müüdi.

      Valda oli neist kolmest kõige vanem; Elsa ja Karini vanusevahe oli neli aastat ja seda Karini kasuks, kes oli kolleegist noorem. Üle-kuuekümnese ea puhul on niisugune vanusevahe praktiliselt olematu ja Elsa kui matemaatikaõpetaja oli seda varmas tõestama, kuigi tegi seda hoopiski isevärki meetodil.

      „Sa tuled mulle vanusega järjest lähemale,“ seletas ta Karinile. See pidi olema huumor,