Abistav halastus. 3. osa. Ann LeckieЧитать онлайн книгу.
n. Järgmisel ärkasin tuttavate tee valmistamise helide peale. Aga aeg oli kuus minutit varajasem, kui ma olin kavatsenud. Miks? Püüdsin vaadata.
Leitnant Ekalu oli vahis. Millegipärast nördinud. Isegi pisut vihane. Tema ees ekraanil oli vaade Athoeki jaamale ja seda ümbritsevatele laevadele. Kuppel Aia kohal jäi selle nurga alt peaaegu nähtamatuks. Athoek ise oli poolenisti varjus, poolenisti aga säras sinise ja valgena. Tagaplaanilt kostva signaalide sädina põhjal ei tundunud midagi korrast ära olevat.
Avasin silmad. Mu kajuti seinad näitasid sama vaadet meid ümbritsevast kosmosest, mida nägi leitnant Ekalu komandosillal – Athoeki jaam, laevad, Athoek ise. Majakad nelja siinse süsteemidevahelise värava juures. Ma ei vajanud seda vaadet oma seintele. Ma võisin seda näha ükskõik kus ja siis, kui vaid tahtsin. Kuid ma polnud kunagi andnud käsku selle vaate kasutamiseks siin. Laev oli teinud seda omal algatusel.
Neli meetrit pika ja kolm meetrit laia kajuti otsas leti ääres seisis Seivarden ja tegi teed. Vanade emailitud nõudega, tasse oli sellest komplektist alles vaid kaks ja neistki oli üks sakilise servaga – pärast seda, kui Seivarden oli rohkem kui aasta eest teinud kohmakaid katseid kasulik olla. Juba üle kuu aja polnud Seivarden enam mu teenri rollis, kuid ta kohalolek oli nii tuttav, et ärgates võtsin ma selle pikemalt mõtlemata lihtsalt teadmiseks. „Seivarden,” ütlesin.
„Laev, tegelikult.” Ta kallutas korraks pead minu poole, ise teele keskendudes. Kalri Halastus suhtles meeskonnaga tavaliselt kuulmis- või nägemisimplantide abil, kõneldes otse meie kõrvus ehk asetades meie nägemise ette sõnu või kujutisi. Nägin, et see toimus ka nüüd, Seivarden luges sõnu, mida laev talle andis. „Praegu olen ma laev. Ning kuni sa magasid, admiral, saabus kaks teadet, kuid mingit otsest ohtu ei ole.”
Tõusin istuma, lükkasin teki kõrvale. Kolme päeva eest oli mu õlg olnud tervendajaga fikseeritud, käsi tuim ja liikumatu. Taastunud liikumisvõime rõõmustas mind ikka veel.
„Ma arvan, et leitnant Seivarden tunneb sellest vahel puudust,” jätkas Seivarden. Andmed, mida laev temast luges – ja mul tarvitses nende nägemiseks vaid tahta –, näitasid kerget kartust, mõningat kitsikust. Aga laeval oli õigus, Seivardenile meeldis see põgus naasmine meie endiste rollide juurde, kuid mulle, nagu ma märkasin, ei meeldinud. „Kolme tunni eest me saime teate admiral Uemilt.” Admiral Uemi tegi sama tööd mis mina, ühe värava kaugusel Hradi süsteemis. Käsutas kõiki seal viibivaid Radchi sõjalaevu. Mida see siis ka parasjagu tähendas: Radchi kosmoses käis kodusõda ja admiral Uemi, nagu ka minu volitused pärinesid parajasti Omaughi palees valitsevalt Anaander Mianaailt. „Tsturi palee on langenud.”
„Kas ma söandangi küsida, kelle kätte?”
Seivarden pöördus leti juures, teetass kinnastatud käes. Tuli minu voodi juurde. Koos veedetud aja järel tundis ta mind juba liiga hästi, et mitte üllatuda mu vastusest või sattuda kimbatusse mu katmata kätest. „Isand Mianaai, kelle siis veel?” vastas ta põgusalt naeratades. Ta ulatas mulle teetassi. „Selle kätte, ütles admiral Uemi, kellel on sinu vastu väga vähe armastust. Nagu ka admiral Uemi vastu.”
„Tõsi.” Minu jaoks oli Radchi isanda Anaander Mianaai erinevatel osadel väga vähe vahet ning ühelgi neist polnud mingit põhjust minuga rahul olla. Kuid ma teadsin, millist poolt admiral Uemi toetas. Või kes ta ehk isegi oli. Anaanderil oli palju kehasid, ta oli harjunud olema kümnetes, kui mitte sadades kohtades üheaegselt. Nüüd oli ta taandunud ja killustatud, paljud ta kloonitud kehad olid langenud võitluses tema endaga. Mul oli tugev kahtlus, et admiral Uemi võis ise olla üks kild Radchi isandast.
„Admiral Uemi lisas,” jätkas Seivarden, „et see Anaander, kes Tsturi üle võttis, on suutnud katkestada ühenduse väljaspool Tsturi süsteemi asuva endaga, nii et tema ülejäänud osa ei tea, mida ta kavatseb. Admiral Uemi ütles, et kui tema oleks Anaander Mianaai, siis ta kasutaks suuremat osa oma vahenditest selleks, et nüüd, kui palee on tema käes, süsteem enda jaoks kindlustada. Kuid et tal oleks ka tugev kiusatus saata võimaluse korral keegi sinu kallale, admiral. Hradi laevastiku juht palus ka rõhutada, et need uudised jõudsid temani Omaughi paleest tulnud laevaga, nii et teave on mitu nädalat vana.”
Rüüpasin teed. „Kui türann on tõesti nii rumal, et saadab laevad siia kohe pärast seda, kui on Tsturi oma kontrolli alla saanud, siis võivad need siia jõuda mitte varem kui…” Kalri Halastus näitas mulle numbreid. „Umbes nädala pärast.”
„Sel osal Radchi isandast on põhjust olla sinu peale äärmiselt vihane,” rõhutas Seivarden laeva rollis. „Ning tal on ajalooliselt tuntud kalduvus sooritada järske tegusid nende vastu, kes on teda piisavalt vihastanud. Kui ta oleks saanud, oleks ta juba varem siia tulnud.” Ta kortsutas kulmu sõnade peale, mis järgmisena ta silme ette ilmusid, kuid muidugi võisin ma neid ka ise näha ja teadsin juba, mis need on. „Teine teade on kuberner Giarodilt.”
Ma ei vastanud kohe. Kuberner Giarod oli määratud kõrgeimaks võimukandjaks kogu Athoeki süsteemis. Otsesemal või kaudsemal moel oli ta nende vigastuste põhjuseks, millest ma äsja olin paranenud. Õigupoolest oleksin ma neid vigastusi saades peaaegu surnud. Kuna ma olin see, kes ma olin, ma juba teadsin temalt mulle saadetud teate sisu. Seivardenil ei tarvitsenud seda valjusti välja öelda.
Aga kunagi olid Kalri Halastusel olnud abistavad – laeva tehisintellekti orjadest inimolendid, selle käed ja jalad, silmad ja kõrvad. Need abistavad olid läinud, ära võetud, ja nüüd oli laeval läbinisti inimestest meeskond. Ma teadsin, et lihtsõdurid esinesid vahel laeva jaoks abistavatena, rääkisid laeva nimel, tegid asju, mida laev enam teha ei saanud, et seda niiviisi rõõmustada. Minu ees üldiselt mitte – ma olin ise abistav, viimane allesjäänud fragment transpordialuselt Toreni Õiglus, mis hävitati kahekümne aasta eest. Minu jaoks polnud ei lõbus ega lohutav näha oma sõdureid jäljendamas seda, mis ma kunagi olin olnud. Siiski polnud ma seda ka keelanud. Mu sõdurid olid mu minevikust teada saanud alles õige hiljuti. Ning näis, et nad leidsid selles võimaluse kaitsta end väikeses laevas elades paratamatult tekkiva läheduse eest.
Kuid Seivardenil polnud selliseks näitemänguks mingit vajadust. Ta tegi seda, sest laev tahtis. Miks võis laev seda tahta? „Kuberner Giarod palub sul naasta jaama niipea, kui see sulle sobib,” ütles Seivarden. Ütles laev. See sõnastus, hoolimata ilustavast niipea, kui sobib määratlusest, ei olnud päris sündsalt viisakas. Seivarden polnud nii nördinud, kui leitnant Ekalu oli olnud, ent kindlasti mõtles ta nüüd, kuidas ma reageerin. „Kuberner ei põhjendanud oma palvet. Kuid Kalr Viis märkas eile õhtul Allaia ees rahutusi. Turvateenistus arreteeris kellegi ja õhustik on seejärel olnud närviline.” Laev näitas mulle lühidalt kilde sellest, mida veel jaamas viibiv Viis oli näinud ja kuulnud.
„Kas Allaed polnud mitte evakueeritud?” küsisin. Valjusti, sest ilmselt tahtis laev seda vestlust just nii läbi viia, ükskõik siis, mida mina sellest arvasin. „See pidi tühi olema.”
„Täpselt nii,” vastas Seivarden. Laev.
Suurem osa Allaia elanikest olid olnud ychanad – keda xhaid, Athoeki annekteerimise kõige edukamalt üle elanud rahvusrühm aga põlgas. Teoreetiliselt kaotasid rahvuslikud erinevused oma tähtsuse, kui Radch mingi maailma annekteeris. Tegelikkus oli segasem. Ning mõned kuberner Giarodi vähem ratsionaalsed hirmud olid seotud Allaia ychanadega. „Suurepärane. Laev, kas sa ärataksid leitnant Tisarwati?” Tisarwat oli meie saabumisest saadik loonud kontakte nii Allaias kui ka jaama juhtkonna seas.
„Juba äratasin,” vastas Seivarden Kalri Halastuse eest. „Selleks ajaks, kui sa oled riietunud ja söönud, on süstik valmis.”
„Tänan.” Märkasin, et ma ei tahtnud öelda ei „Tänan, laev,” ega „Tänan, Seivarden,”.
„Admiral, ma loodan, et ma ei ole liiga pealetükkiv,” ütles laev Seivardeni kaudu. Enne pisut pingul olnud Seivarden muutus rahutumaks – ta oli nõustunud laeva eest esinema, kuid äkki tegi miski talle muret, võib-olla kahtlus, milleni laev jõuda tahab.
„Ma ei kujuta ette, et sa saaksid kunagi liiga pealetükkiv olla, laev.” Aga muidugi võis laev näha minu kohta kõike – iga hingetõmmet, iga lihase vähimatki tõmblust. Enamgi, sest ma kandsin endas abistava implante, mis siis, et mitte selle laeva abistava omasid. Kindlasti ta teadis, et ohvitseri kasutamine abistava asendajana häiris mind.
„Mul on sulle üks küsimus, admiral. Omaughis sa ütlesid, et ma võiksin ise olla oma kapten. Kas sa mõtlesid seda tõsiselt?”
Korraks tundus mulle, nagu oleks laeva