Saare võimalikkus. Michel HouellebecqЧитать онлайн книгу.
tema naisele Nicole,
Tere tulemast igavesse ellu, mu sõbrad.
See raamat sündis tänu saksa ajakirjanikule Harriet Wolffile, keda ma mõni aasta tagasi Berliinis kohtasin. Enne küsimuste esitamist soovis Harriet mulle jutustada ühe väikese mõistuloo. See sümboliseeris tema meelest minu positsiooni kirjanikuna.
Olen telefonikabiinis, just äsja on aset leidnud maailmalõpp. Võin helistada nii palju, kui tahan, piiranguid pole. Ei ole teada, kas on veel teisigi ellujäänuid või on minu kõned üksnes nõdrameelse monoloog. Mõnikord on kõne lühike, justkui oleks toru kiirelt hargile visatud; mõnikord pikem, justkui kuulaks keegi mind süüdlasliku uudishimuga. Ei ole päeva ega ööd; olukord kestab lõputult.
Tere tulemast igavesse ellu, Harriet.
Kes teist väärib igavest elu?
Minu praegune inkarnatsioon käib alla; vaevalt et see enam kaua vastu peab. Ma tean, et oma järgmises inkarnatsioonis leian ma taas eest oma kaaslase, väikese koera Foxi.
Koera selts mõjub hästi seetõttu, et koera on võimalik õnnelikuks teha: tal on nii lihtsad soovid, tema ego on nii piiratud. Võimalik, et kunagi varasemal ajal olid naised sarnases olukorras – umbes nagu koduloomad. Kahtlemata peitus ühises toimimises omamoodi kodune õnn, mida meie ei suuda enam mõista; kahtlemata pakkus rahuldust moodustada toimiv ja adekvaatne kooslus, mis suutis täita tagasihoidlike kohustuste jada – ja kordudes moodustasid need kohustused tagasihoidlike päevade jada. Kõik see on kadunud, nagu ka kohustuste jada; meil pole enam kindlaid eesmärke; me ei tunne inimlikke rõõme, ka inimlikud kurbused ei suuda meid puudutada. Meie ööd ei võbele enam hirmus ega ekstaasis; ometi me elame, me läheme läbi elu rõõmutult ja salapärata, aeg näib meile lühike.
Esimest korda kohtusin Marie22-ga ühes kehva kvaliteediga Hispaania serveris; netiühendus oli kohutavalt aeglane.
Väsimus, mille põhjustas
vana surnud hollandlane,
ei ole selline, mida saaks tõestada
enne peremehe tagasitulekut.
2711, 325104, 13375317, 452626. Antud aadressil nägin ma tema vittu: pilt oli hakitud, rastriline, kuid kummaliselt päris. Kas ta on elus, surnud või üleminekustaadiumis? Arvan, et ilmselt üleminekus; kuid see on asi, millest ei räägita.
Naised tekitavad mulje igavikulisusest, nende vitt on ühenduses saladustega, justkui oleks see tunnel, mis viib maailma olemusse, kuigi tegelikult on tegemist vaid mahajäetud kääbikuuruga. Et nad suudavad sellise mulje jätta, seda parem neile; minu sõnad on öeldud kaastundega.
Liikumatu,
varjamatult rõhuv graatsia,
mis käib kaasas tsivilisatsioonide möödumisega,
ei ole korrelatsioonis surmaga.
Oleksin pidanud asja sinnapaika jätma. Lõpetama mängu, ühenduse, kontakti; aga oli juba liiga hilja. 258, 129, 3727313, 11324410.
Esimesed kaadrid olid tehtud ülaltvaates. Hiigelsuurte hallide kilekasvuhoonetega kaetud tasandik, asukoht Almería põhjaosa. Kunagi koristasid kasvuhoonetes kasvavaid puu- ja juurvilju peamiselt Maroko päritolu põllutöölised. Pärast saagikoristuse automatiseerimist kadusid nad ümberkaudsetesse mägedesse.
Lisaks tavapärasele varustusele – elektrijaam, mis toidab kaitsetara, satelliidiühendus, sensorid – oli üksusel Proyecciones XXI,13 mineraalsoolade generaator ja oma isiklik joogiveeallikas. Üksus asus suurtest teedest eemal, seda polnud märgitud ühelegi uuemale kaardile – see oli ehitatud pärast viimast andmete kogumist. Pärast seda, kui lennuliiklus lõpetati ja satelliitsidelainetele segajad peale pandi, oli seda virtuaalselt võimatu tuvastada.
Järgnevad kaadrid oleksid võinud olla pärit unenäost. Üks täpselt minu näoga mees sõi terasetehases jogurtit; masinate kasutusjuhend oli türgikeelne; ei näinud sedamoodi välja, et oleks kavatsetud tootmist taaskäivitada.
12, 12, 533, 8467.
Marie22 teine sõnum oli järgmine:
Olen üksi nagu loll vitt
oma
vituga.
245535, 43, 3. Kui ma ütlen „mina”, siis ma valetan. Oletame, et on tajudega „mina” – neutraalne ja läbipaistev. Paneme selle seosesse vahendatud „minaga” – sellisel juhul kuulub mu keha mulle; või täpsemini, mina kuulun oma kehale. Mida me võime täheldada? Kontakti puudumist. Pange tähele mu sõnu.
Ma ei soovi teid hoida väljaspool seda raamatut; olge te elavad või surnud, te olete lugejad.
Lugemine toimub minust väljaspool; ja ma soovin, et see toimuks just niimoodi – vaikuses.
Vastupidi levinud arusaamale
ei suuda sõna luua maailma;
inimene räägib, nagu koer haugub,
selleks et väljendada oma viha või hirmu.
Nauding on sõnatu
nagu ka õnn.
„Mina” on meie läbikukkumiste süntees; aga see on vaid osaline süntees. Pange tähele mu sõnu.
Raamatu eesmärk on Tulevikuolendite ettevalmistamine. Inimesed, ütlevad nad endale, suutsid midagi sellist luua. See juba on midagi; aga see pole veel kõik; meil on tegemist kõigest üleminekuetapiga.
Marie22 – kui ta on olemas – on samavõrd naine, kui mina olen mees; piiratud, kummutataval moel.
Ka mina lähenen oma teekonna lõpule.
Kui sünnib Vaim, pole enam kedagi, on ainult Tulevikuolendid; aga Tulevikuolendid ei ole olendid selles mõttes, nagu meie seda mõistame. Pange tähele mu sõnu.
esimene osa
daniel24 kommentaar
daniel1,1
Kuid mida teeb rott, kui ta on ärkvel? Ta nuusib.
Mul on nii selgelt meeles see hetk, kui avastasin endas narri kutsumuse! Olin seitseteist aastat vana ja veetsin pigem mornivõitu augustikuu ühes Türgi kuurordis all inclusive tüüpi puhkusereisil, kusjuures see oli viimane kord, kui veetsin vaheaja koos vanematega. Minu napakas õde – kes oli tookord kolmeteistkümnene – hakkas juba kutte üles kütma. Oli hommikusöögiaeg; nagu alati, moodustus munapudru järele saba, selle peale näisid puhkajad eriti maiad olevat. Minu kõrval oli üks inglise vanamutt (kuivetunud ja kuri, selline, kes on valmis rebaseid tükeldama, et oma elutuba kaunistada), kes oli endale juba terve hunniku munaputru kühveldanud ja vinnas nüüd kõhklematult kolm viimast vorstikest metallvaagnalt oma taldrikusse. Kell oli viie minuti pärast üksteist, hommikusöögiaeg hakkas läbi saama, oli vähe tõenäoline, et vorste juurde tuuakse. Vanamuti selja taga seisnud sakslane tardus paigale; tema vorstikese järele väljasirutatud kahvel peatus õhus, nägu läks vihast tulipunaseks. See oli hiigelsuur sakslane, lausa koloss, üle kahe meetri pikk, vähemalt sada viiskümmend kilo raske. Arvasin hetkeks, et ta lööb kahvli mutikesele silma või haarab tal kõrist ja lömastab tema pea sooja toidu vaagnate vahele. Inglanna aga tuterdas seniilses ja süüdimatus egoismis tagasi oma kohale, nagu poleks midagi olnudki. Sakslane oli tulivihane, ma lausa tundsin, kuidas ta oli tulivihane, kuid vähehaaval tema nägu rahunes ja ta läks kurvalt ilma vorstikesteta oma kaasmaalaste juurde tagasi.
Komponeerisin selle vahejuhtumi põhjal väikese sketši verisest ülestõusust puhkusekuurordis, ülestõusu põhjustavad tühised pisiasjad, mis on vastuolus all inclusive’i formaadiga: vorstikeste defitsiit hommikusöögilauas, seejärel lisatasu minigolfiväljaku kasutamise eest. Samal õhtul esitasin sketši programmi „Teil on annet!” raames (kord nädalas pakkusid professionaalsete meelelahutajate asemel etteasteid välja puhkajad); kehastasin ise kõiki tegelasi, tehes seega esimesed sammud one man show’ teel, millelt ma peaaegu terve oma karjääri jooksul kõrvale ei kaldunudki. Peaaegu kõik puhkajad tulid pärast õhtusööki etendust vaatama, kuni diskoteegi avamiseni