Linn ja linn. China MiévilleЧитать онлайн книгу.
tõstsin ja selle läbitungiva õnnetuse veriseid tagajärgi nägin, ning mäletan, et mulle meenusid need saladused ja see, et need on täielik möga. Tol hetkel, kui mina ja mu ema ja kõik teised sealviibijad ei suutnud Ul Qoma kaubiku rususid nägemata jätta, lendas tuulde kogu see ettevaatlik mittenägemine, mida ma olin õppinud.
Läbitung saabus mõne hetkega. Kujud, kellest mõned viibisid võib-olla küll seal, aga näisid sellegipoolest õnnetuspaigalt kerkivate suitsusabade vaheliste tühimikega ühte sulavat, liikusid pealtnäha liiga kiirelt, et neid silmata, liikusid sellise kindluse ja nii ülima võimukusega, et sekundite jooksul olid nad kogu sissetungiala kontrolli alla võtnud, sisse piiranud. Seda võimu oli peaaegu võimatu, näis olevat peaaegu võimatu eristada. Kriisitsooni piiril ajasid Besźi ja, nagu ma endiselt ei suutnud nägemata jätta, Ul Qoma politseinikud uudishimulikke tagasi oma linna, tõmmates piirkonnale linte ette, surudes asjasse mittepuutujaid eemale, piirates ala, mille sees korraldas, põletas, taastas Läbitung, kelle kärmeid liigutusi väike mina niivõrd näha kartis, kuid ikkagi nägi.
Sedasorti haruldastes olukordades võis Läbitungile, nende tavapärasele tegevusele pilku heita. Õnnetused ja piirideülesed katastroofid. 1926. aasta maavärin, suur tulekahju. (Kord puhkes üks tulekahju minu korterile kogupaikselt lähedal. See summutati ühes majas, aga see maja ei asunud Besźelis ja ma jätsin selle nägemata. Niisiis vaatasin kohalikust telekanalist ülekannet Ul Qomast, sellal kui tulekahju punakas värelev kuma mu elutoa aknaid valgustas.). Ul Qoma kõrvalseisja sai röövimise käigus tulistatud juhuslikust Besźi kuulist surma. Neid kriisiolukordi oli raske praeguse bürokraatiaga seostada.
Ma nihutasin ennast ja vaatasin üle ruumi tühjusesse. Läbitung peab oma tegude eest nendele spetsialistidele vastust andma, kes selle vannutasid, aga see ei tundu meist paljudele piiranguna.
„Kas te olete tema kolleegidega rääkinud?” küsis Syedr. „Kui kaugele te olete selle asjaga läinud?”
„Ei, ma ei ole nendega rääkinud. Minu konstaabel mõistagi on, et meie informatsioonile kinnitust leida.”
„Kas te olete tema vanematega rääkinud? Näib, et te tahate sellest juurdlusest kangesti kõrvale jääda.” Ma ootasin veel paar sekundit, enne kui üle mõlema lauapoole pomina rääkima hakkasin.
„Corwi on neile teatanud. Nad lendavad siia. Major, ma ei ole kindel, kas te mõistate meie olukorda. Jah, ma tahan küll. Kas teie ei soovi, et Mahalia Geary tapja üles leitaks?”
„Hea küll, aitab.” Yavid Nyisemu. Ta trummeldas sõrmedega vastu lauda. „Uurija, te ei pea sellist tooni kasutama. Esindajate seas valitseb nii mõistetav kui ka kasvav arusaam, et me kipume liiga tihti Läbitungile lootma jääma – olukordades, kus meil on tegelikult võimalus seda mitte teha – ning et selline käitumine on ohtlik ja ehk koguni reetmisena käsitletav.” Ta ootas, kuni tema palve oli viimaks selge ja ma olin toonud kuuldavale pomina, mida võis vabanduseks lugeda. „Sellegipoolest,” jätkas ta. „Major, ehk püüaksite ka teie olla vähem vaidlushimuline ja naeruväärne. Jumala eest, see noor naine on Ul Qomas, kaob, ilmub Besźelis surnult välja. Mul on raske selgemat juhtumit ette kujutada. Loomulikult me kiidame juhtumi Läbitungile edasiandmise heaks.” Ta rehmas kätega läbi õhu, kui Syedr asus vastu vaidlema.
Katrinya noogutas. „Mõistuse hääl,” ütles Buric. Ulqomalased olid sellised siseheitlusi kahtlemata ennegi näinud. Meie demokraatia võlud. Kahtlemata esines neilgi omavahelisi naginaid.
„Ma usun, et see on kõik, uurija,” lausus Nyisemu üle majori kõrgendatud hääle. „Meil on teie esildis. Tänan teid. Uksehoidja juhatab teid välja. Me võtame teiega peagi ühendust.”
Koopulakoja koridoridel on oma laad, mis on välja kujunenud hoone sajanditepikkuse vanuse ning Besźeli ja Ul Qoma elu ja poliitika keskmeks olemise jooksul – need on antiiksed ja uhked, ent kuidagi ebamäärased, määratlematud. Õlimaalid on hoolikalt maalitud, kuid ilma minevikuta, veretult üldjoonelised. Besźlastest ja ulqomalastest töötajad tulevad ja lähevad nendes kahevahelistes koridorides. Koda ei mõju ühtse, vaid tühjana.
Üksikud eelkäijate muistised häiresüsteemiga varustatud ja valvatud klaaskuplite all, mis käike märgistavad, on teistsugused. Nad on erilised, kuid läbipaistmatud. Heitsin lahkudes mõnele pilgu – ripprindadega Veenus, küljel pilu hoova või hammasrataste jaoks, sajandite jooksul värvituks muutunud rohmakas metallist herilane, basaldist täring. Igaühe kõrval pakkus silt oletusi.
Syedri sekkumine ei olnud veenev – jäi mulje, et ta oli otsustanud järgmisena esitatava eelnõu peale oma arvamuse välja öelda ning tema õnnetuseks oli see minu oma, niisugune juhtum, millele oli raske vastu vaielda – ja tema eesmärgid kaheldavad. Kui ma oleksin olnud poliitik, ei oleks ma mitte mingitel asjaoludel tema teguviisi järginud. Kuid tema ettevaatlikkusel oli oma põhjus.
Läbitungil on peaaegu piiramatu võim. Hirmutav. Läbitungi piirab vaid tõsiasi, et see võim sõltub vägagi asjaoludest. Veendumus, et nende asjaolude üle peab olema range kontroll, on linnade jaoks vajalik ettevaatusabinõu.
Just seetõttu püsibki Besźeli, Ul Qoma ja Läbitungi vahel niisugune salapärane tasakaalu ja kontrolli põhimõte. Kui asjaolud erinesid mitmetest otsestest ja vaieldamatutest läbitungidest – kuritegu, õnnetus või katastroof (keemialeke, gaasiplahvatus, üle kohaliku omavalitsuse piiride läinud vaimselt haige ründaja) –, vaatas komitee kõik ettepanekud hoolikalt läbi – lõppude lõpuks olid need alati asjaolud, mille puhul Besźel ja Ul Qoma kogu võimu enda käest ära andsid.
Isegi pärast eriti selgeid juhtumeid, mille puhul ükski mõistlik hing poleks vastu vaielnud, uurisid mõlema linna komiteeliikmed hoolikalt oma põhjendusi, mille alusel nad olid Läbitungile sekkumiskutse esitanud. Rangelt võttes võisid nad kõik sellised põhjendused kahtluse alla seada – niisugune teguviis olnuks absurdne, aga komitee ei kavatsenud oma autoriteeti tähtsate toimingute tegematajätmise läbi õõnestada.
Kaks linna vajavad Läbitungi. Ja mis on Läbitung ilma linnade ühtsuseta?
Corwi ootas mind. „Noh?” Ta ulatas mulle kohvi. „Mida nad ütlesid?”
„Noh, asi antakse üle. Aga nad sundisid mind kõvasti sitsima.” Me astusime politseiauto poole. Kõik Koopulakoda ümbritsevad tänavad olid kattuvad ja me möödusime nägemata Ul Qoma sõprade seltskonnast, et jõuda sinna, kuhu Corwi oli parkinud. „Kas sa Syedrit tead?”
„Seda fašistist sitapead? Muidugi.”
„Ta püüdis jätta muljet, et ei lase seda juhtumit Läbitungi ette. See oli veider.”
„Rahvusblokk tõepoolest vihkab Läbitungi, kas pole?”
„Veider vihkamine. Nagu vihkaks õhku või midagi niisugust. Ja ta on rahvuslane, ja kui Läbitungi poleks, siis poleks ka Besźelit. Poleks kodumaad.”
„Keeruline, kas pole,” ütles ta, „sest isegi kui me neid vajame, siis on see märk meie sõltuvusest. Rahvuslased on niikuinii lõhestunud, ühed tahavad võimude tasakaalu ja teised triumfaalsust. Nad arvavad, et Läbitung kaitseb Ul Qomat ja et see on ainuke asi, mis takistab Besźelil võimu haarata.”
„Nad tahavad võimu haarata? Kui nad arvavad, et Besźel võidaks, siis elavad nad unistustes.” Corwi heitis pilgu minu poole. Me mõlemad teadsime, et mul on õigus. „Igatahes, pole tähtis. Ma arvan, et ta esines.”
„Ta on üks kuradi idioot. Tähendab, lisaks sellele, et ta on fašist, ei ole ta ka kuigi tark. Millal me jaa-sõna kuuleme?”
„Ma arvan, et päeva-paari pärast. Nad hääletavad kõikide eelnõude üle, mis täna nende ette jõudsid. Ma arvan.” Tegelikult ma ei teadnud, kuidas see asi on korraldatud.
„Ja mis siis vahepeal toimub?” Ta toon oli pinev.
„Noh, ma saan aru, et sul on piisavalt muid asju, millega tegeleda? See pole su ainus juhtum.” Vaatasin talle sõidu ajal otsa.
Möödusime Koopulakojast, selle põlist käsitsi raiutud koobast meenutavast peasissepääsust. Hoone on märksa suurem katedraalist, suurem Rooma tsirkusest. Ida- ja lääneküljelt on see avatud. Maapinna tasandil ja