Tagasi minevikku. Ben EltonЧитать онлайн книгу.

      Ajaloolised märkused

      1687. aastal avaldas söör Isaac Newton „Loodusfilosoofia matemaatilised printsiibid“ ehk lühidalt „Principia“ – töö, mida peetakse üheks kõige mõjukamaks teoseks teaduse ajaloos. Raamatus kirjeldas Newton kolme mehaanika põhiseadust ja muutis niiviisi inimeste arusaamist füüsikalisest universumist.

      Kuus aastat hiljem, 1692. aastal sai Newton närvivapustuse. Sümptomite hulgas olid unetus, sügav depressioon ja kurnav paranoia. Seda kriisi Newtoni elus teatakse kui musta aastat, kui isegi tema parimad sõbrad ja töökaaslased arvasid, et ta oli hulluks läinud.

      Viimaks Newtoni vaimne tervis taastus, kuid ta oli kaotanud huvi teaduse vastu. Ta hakkas hoopis alkeemiat uurima ja otsis piibli sõnumitest peidetud tähendusi.

      1696. aastal läks Newton tsiviilteenistusse ja asus ülevaataja kohale kuninglikus mündikojas. Maailmakuulus füüsik, matemaatik ja loodusfilosoof jäi sellesse ametisse kolmekümneks aastaks kuni oma surmani.

      Newtoni närvivapustusest ega sellele järgnenud teadustööst taandumisest tema eluajal ei räägitud ja see jäi ka hiljem mõistatuseks.

      Alexander Pope pühendas Newtonile hauakirja:

      1

      1914. AASTA selgel ja jahedal juunikuu varahommikul Konstantinoopolis toetus Hugh Stanton, Briti armee erruläinud kapten ja kutseline seikleja, vastu Galata silla käsipuud ning vaatas alla voogudesse. Puhus kõva tuul ja koiduvalgus, mis helkis tumehallil veel, pani laineharjad tähtedena sillerdama.

      Stanton pani silmad pooleldi kinni ja unustas hetkeks, et see oli Bosporuse väina suue, Bütsantsi iidne solgitoru, ja kujutles selle asemel taevalaotust. Kauge galaktika, täis lõpmatult palju jumaliku valguse täppe. Värav säravasse unustusse.

      Kui ta silmad uuesti pärani ajas, nägi ta jõge kui mürgist sita-suppi, mida see ka oli, ja pöördus ringi. Kui ta kunagi otsustab end tappa, on kuul selleks kiirem ja palju puhtam viis.

      Hommikune liiklus kolises ja ragises üle äsja pinnatud silla ning Stantoni pilk jäi pidama ühele burkas naisele vastaspoolel. Too oli seisnud kummargil maiustuste ja saiakeste kohal ühe müügilaua juures ja nüüd pöördus – voogav must pilv, kellele järgnes väike tüdruk ja veelgi väiksem poiss, mõlemal käes paberist kotike, millesse nad pistsid oma suhkruseid sõrmi.

      Stanton taipas oma üllatuseks, et ta nutab. Pisarad, mis olid kipitanud laugude taga juba mitu kuud, särasid äkki põskedel. Need lapsed olid nii väga tema laste moodi. Loomulikult erinesid nahavärv ja rõivad, kuid suuruse ja käitumise järgi võinuksid nad olla tema Tess ja Bill. Isegi selle järgi, kuidas väike tüdruk pani käe venna õlale, et talitseda teda teeserval, uhke, et oli neist kahest vanem ja targem. Just seda oleks ka Tess teinud. Ilmselt olid kõik suured õed sellised.

      Vihaselt pühkis Stanton varrukaga üle põse. Ta ei uskunud enesehaletsusse. Mitte mingil juhul.

      Just siis hakkas hommikust rahu häirima räme mootorimüra. Põhjapoolsest otsast keeras sillale lahtise katusega Tourer, mehi täis. Stanton tundis mudeli kohe ära: Crossley 20/25. Autod olid tema kirg ja ta teadis iga Briti auto tüüpi, mis kunagi oli ehitatud. Selles autos sõitjad olid kõik noored mehed, rikkad huligaanid pummelungi pidamas, kisamas ja karjumas; näha, et eelmisest õhtust veel purjakil. Feringi. Välismaalased, kindlalt paha peal väljas, tulemas Pera piirkonnast, kus läänlane oli kuningas.

      Jalakäijad hoidsid sibades kõnnitee ligi, kui auto üle silla vuras, juht tuututas kõvasti ja karjus, nagu oleks see rahvast täis avalik paik tema isiklik sõidutee. Stanton kuulis ingliskeelseid hääli ja lustlikku naeru, vürtsitatud hoolimatu põlgusega. Mehed olid võib-olla saatkonna töötajad või tsiviilriietes sõjaväelased; brittidel oli linnas palju sõjaväelasi, kes andsid sultanile nõu, kuidas tirida armee ja merevägi kahekümnendasse sajandisse. Või mis veelgi tähtsam: üritasid peatada tema heldust otsimast sellistes küsimustes nõu sakslastelt.

      Noor moslemipere, kes oli pälvinud Stantoni tähelepanu, oli parajasti tänavat ületamas, kui auto nähtavale ilmus, ema kandmas hoolt selle eest, et lapsed ei astuks hobusesõnniku hunnikute sisse. Nüüd krahmas ta poisi ühe käega kaenlasse ja haaras teisega tüdrukust ning hakkas neid kiiruga vedama teisele poole – sibav, tuhisev must burka ja lapsed.

      Aga siis kukkus väikesel tüdrukul paberikott maha ja olles ainult umbes seitsmeaastane ning mitte päris nii täiskasvanulik ja küps, nagu talle meeldis mõelda, sikutas ta end ema küljest lahti, et kott üles võtta. Ema ruttas paanikas tagasi ja nüüd seisis kogu pere läheneva sõiduki teel ees.

      Automürakas tormas nende poole. Peaaegu neli meetrit pikk ja kaks lai – näis, et see täitis terve silla. Ligikaudu poolteist tonni puitu, klaasi, kummi, messingit ja terast – monstrum, möirgav ja signaalitav, kui ta saagile lähenes, suured säravad mustad poritiibade kaared raamimas tohutu suuri rattaid. Lehtvedrud ähvardasid tugevate kihvadena lömastada iga teele jääva pehme ihu ja õrna luu. Auto tagant voogas välja musta suitsu. Iluvõre vahelt pritsis sädemeid. Ükski vana muinasjutu draakon ei tundunud hirmuäratavam või surmavam.

      Monstrum oli veel ehk viisteistkümne meetri kaugusel ehmunud emast, kes püüdis kinni hoida väänlevast väikesest poisist ja tirida eemale tüdrukut, kes oli hirmust kange. Igal autol, mida Stanton kunagi oli juhtinud, oleks olnud piisavalt aega pidurdamiseks. Aga too oli väga teistsugust tüüpi masin, primitiivsete terasest ja asbestist ketaspiduritega, mis olid paigaldatud vaid tagumistele ratastele. Mis veel hullem: peast segi noormees roolis oli purjus ja tee märg hommikusest kastest ning kaetud libeda hobusesõnnikuga. Isegi kui juht oleks jõudnud pidurile vajutada, oleksid rattad lukustunud ja koletis oleks kindlalt libisenud suure jõuga edasi kümneid meetreid, võttes naise ja tema lapsed kaasa.

      Kõik need mõtted kargasid Stantonile korraga pähe, ent vaid väga põgusal ja koondunud kujul, sest kogu tema olemus oli juba liikvel, tema keha viskus kiiresti eemale käsipuust, mille vastu ta oli toetunud, kogu energiaga, mis tal oli – mehel, kes nii instinkti kui treeningu abil hoidis end pideva füüsilise valmisoleku seisundis.

      Noor ema pöördus, hirmust pungil süsimustad mandlisilmad jõllitamas välja näokatte postkastipilust, kui Stanton, olles katnud suurema osa enda ja pere vahelisest kaugusest, ajas käed laiali ja tegi naise ning laste poole pika hüppe. Ta tabas neid ehk pool sekundit enne, kui auto seda oleks teinud: tema ja see väike pere pääsesid nii napilt peale tormava auto eest, et poritiib riivas Stantoni jalga, kui mööda pühkis. Ta tundis, et pööras end üles hüpates, perekond ikka veel käte vahel, nii et kogu nende kupatus tegi peaaegu täisringi ja nad kukkusid hunnikusse kiviklibusele teele.

      Monstrum rappus ja veeres edasi, ikka veel tuututades, ja selles lärmavad sõitjad hõiskasid isegi uljamalt kui varem, väga rahul hirmu üle, mida olid põhjustanud. See unine vana Istanbul, nagu kohalikud ikka veel linna nimetasid, pidi tundma, et elutempo Türgis oli muutumas. Kui nad tahtsid olla lääneriik, pidid nad õppima ka vastavalt käituma, ja üks viis alustada oli see, et nad hoiavad autodest kaugemale.

      Stanton lamas naise peal. Tolle näokate oli paigast nihkunud ja nende põsed olid vastamisi. Stanton tundis, kuidas kuum hingeõhk tema kõrvast mööda vuhises ja naise rind tema keha vastas lainetas. Väike poiss kössitas poolenisti nende vahel ja tüdruk oli siruli kõrval.

      Stanton tõusis kiiresti jalule. See oli ju Ottomani Türgi ja naine ilmselt väga usklik. Kuigi Stanton ei suutnud ette kujutada, et isegi kõige konservatiivsem mulla oleks pahaks pannud seda füüsilist kontakti, mida ta ei saanud vältida, oli see siiski ebamugav ja hirmutav lähedus. Ta ei tahtnud, et naise vihane abikaasa saaks valesti asjast aru ja sirutaks käe pika kaarja noa järele, mida väga paljud kohalikud avalikult vööl kandsid.

      Stantonil oli töö teha ja praegu oli tema esimene ülesanne mitte jälgi maha jätta.

      Ta aitas noore ema jalule, kui too tänusõnu kogeles. Või vähemalt Stanton aimas, et need olid tänusõnad. Naine rääkis türgi keeles, seda ta taipas, kuid ei saanud sellest aru. Aga tänulikkus naise silmis, kui too näokatet paigale sättis, oleks olnud mõistetav igas keeles.

      Inimesed