Sinilind. Charles PerraultЧитать онлайн книгу.

      SINILIND

      Elas kord väga rikas kuningas, kellel oli palju maavaldusi ja raha. Kuninga naine suri, ja see kurvastas teda ääretult. Ta kannatas sedavõrd, et sulgus terveks nädalaks ühte väikesesse tuppa ja tagus seal pead vastu seina. Kardeti, et ta tapab end, ning gobeläänide ja seina vahele pandi madratsid, et kuningas end vastu seina tagudes enam haiget ei saaks. Alamad otsustasid isekeskis teda vaatama minna, et kuidagi leevendada tema kurbust. Ühed koostasid pikki ja arukaid kõnesid, teised lipitsevaid ja isegi vaimukaid, kuid see kõik ei avaldanud kuningale mingit mõju. Ta ei võtnud vaevaks isegi kuulata seda, mis talle öeldi. Lõpuks ilmus kuninga ette mustade looride, peleriini ja pikkade leinarõivastega naine, kes nuttis ja nuuksus nii valjusti ja südantlõhestavalt, et kuningas jäi teda üllatunult vaatama. Naine ütles, et ta ei kavatsevatki teiste kombel hakata leevendama kuninga kurvastust. Pigem vastupidi, ta tuli seda veelgi suurendama, sest hea abikaasa leinamine on ju loomulik asi. Ja et tema, kaotanud alles hiljuti parima mehe siin ilmas, kavatseb nutta kas või silmad peast. Seepeale puhkes naine veelgi valjemini nutma ja koos temaga hakkas nuuksuma ka kuningas.

      Kuningas osutas naisele rohkem tähelepanu kui teistele. Ta kõneles oma armsa kadunukese headest loomuomadustest ja daam omakorda meenutas hellalt oma kalli abikaasa parimaid jooni. Nad rääkisid seni, kuni ei osanudki enam midagi lisada oma kannatuste kohta. Kui kaval naine nägi, et jututeema hakkab ammenduma, kergitas ta natuke oma loore ja kurb kuningas lõi särama, nähes seda vaest vaevatut, kes muudkui välgutas ja pööritas oma pikkade mustade ripsmetega suuri siniseid silmi – daam oli veel küllaltki õitsva jumega. Kuningas jälgis teda üha kasvava uudishimuga. Aegamööda rääkis ta oma naisest üha vähem ja viimaks ei maininud ta teda enam sõnagagi. Daam väitis, et tahab igavesti jääda oma abikaasat leinama. Kuningas aga palus leinaga mitte liiale minna. Lõpuks, kõigi suureks üllatuseks, abiellus kuningas daamiga ning tolle leinarüü must asendus rohelise ja roosivärvilisega. Sageli piisab vaid inimeste nõrkuste tundmaõppimisest, et tungida nende südamesse ja teha sellega kõike, mida ainult tahetakse.

      Kuningal oli esimesest abielust tütar, kes sobinuks kaheksandaks maailmaimeks. Teda hüüti Florine, sest ta sarnanes Floraga1 , niivõrd värske, noor ja kaunis oli ta. Tal ei nähtud kunagi uhkustavaid rõivaid, vaid ta armastas lendlevaid taftkleite mõne kalliskividega ehitud kinnitusnõelaga ja kirevaid lillepärgi, mis ta kaunitesse juustesse põimituna talle oivaliselt sobisid. Florine oli vaid viieteistkümneaastane, kui isa uuesti abiellus.

      Vastne kuninganna aga laskis koju tuua oma tütre, keda oli kasvatanud ristiema, haldjas Soussio2. Kuigi Soussio oli näinud palju vaeva, ei olnud ta saavutanud loodetud tulemusi. Neiule polnud lisandunud ei võlu ega kaunidust; sellest hoolimata armastas Soussio oma kasvandikku väga. Neidu hüüti Truitonne3, sest tema tedretähniline nägu meenutas forelli. Tema mustad juuksed olid nii võidunud ja pulstunud, et tekitasid lausa jälestust, ka kollakas näonahk läikis rasvaselt. Kuninganna armastas tütart meeletult, ta aina rääkis veetlevast Truitonne’ist. Et aga Florine oli oma kasuõest igas suhtes üle, ei mahtunud see kuningannale hinge. Ta püüdis Florine’i kuninga silmis igati halvustada. Ei möödunud ainsatki päeva, mil kuninganna ja Truitonne poleks Florine’i taga kiusanud. Kuid leebe ja arukas printsess püüdis igati üle olla sellisest halvast kohtlemisest.

      Ühel päeval ütles kuningas kuningannale, et Florine ja Truitonne on juba meheleminekueas ning niipea, kui õukonda saabub mõni prints, tuleb asjad korraldada nii, et üks tütardest saaks mehele.

      „Ma nõuan,“ lausus kuninganna, „et minu tütre saatus otsustataks esimesena, ta on vanem kui teie tütar ja ta on ka tuhat korda kenam, nii et pikalt kaalutleda pole siin midagi.“

      Kuningas, kes ei armastanud vaidlusi, vastas, et ta on nõus ja jätab asja kuninganna otsustada.

      Mõne aja pärast tuligi teade noore kuninga Charmant’i4 saabumisest. Kunagi varem ei olnud nähtud nii viisakate kommete ja nii kauni väljanägemisega noormeest. Tema tarkus ja tema isiku võlu vastasid tema nimele. Kui see uudis kuninganna kõrvu jõudis, pani ta kõik tikkijad, õmblejad ja nende abilised Truitonne’ile kleite õmblema. Ta palus kuningat, et Florine’ile ei tehtaks midagi uut. Samal päeval, kui Charmant saabus, ostis kuninganna ära toatüdrukud, et need varastaksid kõik Florine’i rõivad, peakatted ja ehted. Kui Florine tahtis end ehtida, ei leidnud ta isegi ühtki lindikest: Taibanud, kust niisugune heategu pärit on, läkitas ta teenrid kangakaupmeeste juurde, kuid nood vastasid, et kuninganna on keelanud igasuguse tehingu printsessiga. Talle ei jäänudki muud kui igapäevane määrdunud kleidike ja Charmant’i saabumise hetkel peitis ta end häbi pärast saali nurka.

      Kuninganna võttis Charmant’i vastu majesteetlikult, esitledes oma tütart, kes säras nagu päike ja kes, kuigi üleni ehetes, oli veelgi inetum kui tavaliselt. Charmant pööras pilgu kõrvale, sellest järeldas kuninganna, et Truitonne talle väga meeldib ja noormees lihtsalt häbeneb, mistõttu ta sokutas oma tütart kogu aeg külalise ette. Charmant küsis, kas siin ei ole veel üht printsessi, kelle nimi on Florine.

      „Jaa,“ sõnas Truitonne, osutades sõrmega võõrasõele, „seal ta end peidab.“

      Florine punastas ja muutus nii kauniks, nii kauniks, et Charmant lausa pimestatult kangestus. Ta tõusis kärmelt püsti ja tegi sügava kummarduse printsessile.

      „Preili,“ lausus ta, „teie võrratu ilu on väärtuslikum ehe kui kõige hinnalisem kalliskivi.“

      „Isand,“ vastas Florine, „olen sunnitud teile tunnistama, et ma pole harjunud kandma nii määrdunud rõivaid nagu need siin, te teeksite mulle heameelt, kui ei pööraks mulle tähelepanu.“

      „Võimatu,“ hüüatas Charmant, „et nii kauni printsessi juuresolekul saaksin oma silmi veel kellegi teise poole pöörata.“

      „Ah!“ kostis kuninganna ärritatult. „Mis me siin ikka kulutame aega tühipaljale lobisemisele. Uskuge mind, isand, Florine on väga edev ja ta ei vääri nii suurt tähelepanu.“

      Charmant taipas põhjust, mis sundis kuningannat nõnda kõnelema, aga et ta oli harjunud käituma nii, nagu heaks arvas, ei varjanud ta oma sümpaatiat Florine’i vastu ja vestles temaga kolm tundi järjest.

      Meeleheitele viidud kuninganna ja lohutamatu ning tagaplaanile tõrjutud Truitonne kaebasid kuningale ja sundisid teda nõusolekut andma, et Charmant’i külaskäigu ajaks suletaks Florine lossitorni, et vältida nende kohtumist. Ja tõepoolest, niipea kui Florine oma tuppa jõudis, viisid neli tundmatuks maskeeritud meest ta kõrgesse lossitorni ning jätsid ta sinna nukrutsema. Neiu sai aru, et nii talitati üksnes seepärast, et takistada teda kohtumast Charmant’iga, kes talle oli juba meeldima hakanud ja kellega ta oleks meeleldi abiellunud.

      Noor kuningas Charmant ei olnud aga teadlik printsessi suhtes rakendatud vägivallast ja ootas kärsitult kohtumistundi. Ta tahtis kõnelda Florine’ist nende õukondlastega, keda kuningas oli tema saatjaskonda määranud, kuid kuninganna käskis neil rääkida neiust ainult halba ja seda, et ta olevat edev, püsimatu, pahatahtlik, piinavat sõpru ja teenreid, olevat äärmiselt räpane. Ahnus olevat teda tõuganud juba nii kaugele, et ta pigem tõmbab selga karjapiiga hilbud, kui kannab kalleid kangaid, kuigi nende muretsemiseks annab kuningas talle raha. Sellist laimu kuuldes piinles Charmant ja tundis üha kasvavat viha, mida ta vaevu suutis taltsutada.

      „Ei, pole võimalik,“ mõtles ta endamisi, „et taevas oleks pannud nii halva iseloomu sellisesse täiuslikku looduse meistriteosesse. Tõepoolest, meie kohtumisel polnud tema rõivad kuigi puhtad, kuid häbipuna tema palgeil tõendas, et niisugune välimus pole talle sugugi tavaline. Kuidas saab olla halb ning nii võluvalt pelglik ja õrn? Seda ma küll ei suuda uskuda, pigem on see kuninganna, kes teda sel kombel laimab, ta on ju Florine’i võõrasema. Printsess Truitonne on väga inetu ja pole sugugi võimatu, et ta on kade kõige täiuslikumale olevusele.“

      Kui Charmant neid mõtteid mõlgutas, aimasid ümbritsevad õukondlased tema ilmest, et Florine’i sarjamine pole talle eriti meeltmööda. Keegi, kes teistest kavalam, muutis tooni ja keelepruuki, et noormehe tunnetes selgusele jõuda, ning hakkas ülistama Florine’i. Seda kuuldes ärkas Charmant nagu sügavast unest ja sekkus jutusse. Rõõm säras ta palgeil. Oo armastus, oo armastus, kui raske on sind varjata, sa ilmud kõikjale, armunu huultele, silmisse, hääletooni. Kui armastatakse, siis