Väike lord Fauntleroy. Frances Hodgson BurnettЧитать онлайн книгу.

      Cedric ei teadnud enesest mitte midagi. Keegi polnud talle sellest kõnelnud, kes ta on. Ema jutust teadis ta ainult seda, et ta isa oli inglane. Isa oli surnud juba siis, kui ta oli alles väike poiss. Isast mäletas ta ainult niipalju, et ta oli suur, siniste silmadega, pikkade vurrudega ja et tore oli tema seljas ratsutada.

      Pärast isa surma leidis Cedric, et parem on emaga isast mitte kõnelda. Kui isa oli haige, saadeti Cedric kodunt ära, ja kui ta ükskord jälle tagasi tuli, oli kõik juba möödas. Ema, kes ka oli haige olnud, võis juba veidi akna all istuda. Ta oli väga kahvatu ja kõhn ning naeratus oli tema näolt kadunud. Ta silmad olid muutunud suureks ning kurvaks ja ta oli üleni mustas riides.

      „Kallim,” ütles Cedric (isa oli ema kallimaks hüüdnud, nii oli ka poeg õppinud ema hüüdma), „kas isal on juba parem?”

      Cedric tundis, kuidas ema käed värisesid. Ta tõstis oma kähara pea ja vaatas emale silma. Seal oli midagi, millest ta aimas, et ema hakkab nutma. „Kallim,” ütles Cedric, „kas isa on juba terve?”

      Äkitselt käskis ta väike armastav süda käed ema kaela ümber panna ja teda lakkamatult suudelda. Ema pani oma näo poja õlale ja nuttis kibedasti. Seejuures hoidis ta lapsest kõvasti kinni, justkui ei tahaks teda kunagi lahti lasta.

      „Jah, ta on terve,” nuuksus ema, „ta on üsna… üsna terve. Kuid meie ei jäta teineteist maha. Mitte iialgi!”

      Väike Cedric sai aru, et ta suur isa ei tule enam iialgi tagasi, et ta on surnud, nagu teised ütlesid. Aga ta ei saanud aru, miks kõik on nii kurvad.

      Et ema alati nuttis, kui ta isast kõneles, siis tegi Cedric salaja otsuseks isast mitte kõnelda. Samuti leidis ta, et emale on parem, kui ta ei istu üksi akna või kamina juures ega jää mõtlema.

      Nad elasid väga üksildast elu ja tundsid vähe inimesi. Cedric märkas seda alles siis, kui oli suuremaks kasvanud. Tema ema oli olnud orb ja üsna üksi siin maailmas elanud, kui isa teda kosis. Cedricu ema oli olnud väga ilus ja elanud seltsilisena rikka vanaproua juures, kes polnud tema vastu mitte eriti sõbralik. Ühel päeval oli kapten Cedric Errol, kes oli sinna majja külla tulnud, näinud ema pisarsilmil trepist üles jooksvat. Ta näis nii süütu, nii armas ja üllas, et kapten ei suutnud teda enam unustada. Pärast mitmesuguseid imelikke juhtumeid olid nad õppinud teineteist tundma ja armastama. Nad abiellusid, kuigi see oli mitmele inimesele meelepaha teinud.

      Kõige vihasem oli kapteni isa, väga rikas ja tähtis aadlimees Inglismaal, kel peale väga halva iseloomu oli veel suur viha Ameerika ja ameeriklaste vastu. Tal oli peale kapten Cedricu veel kaks vanemat poega. Seaduses oli ette nähtud, et vanim poeg pidi pärima perekonna nime ja mõisad, mis olid väga rikkad ning toredad. Vanima poja surma puhul oleks pärijaks saanud järgmine poeg. Nii oli noorimal pojal suure perekonna liikmena vähe lootust kord rikkaks meheks saada.

      Kuid loodus oli andnud talle häid omadusi, mis puudusid tema vanematel vendadel. Tal oli ilus nägu ning tugev, lausa kuninglik keha. Ta naeratus oli rõõmus ja hääl pehme ning armas. Ta oli julge ja suuremeelne ning tal oli parim süda maailmas. Seejuures näis tal olevat võime panna kõiki end armastama. Kuid nii polnud lugu tema vanemate vendadega. Kumbki neist polnud ilus, hea ega tark. Juba poisikestena ei näidanud nad end heast küljest. Kui nad koolis käisid, ei hoolinud nad õppimisest, vaid raiskasid ainult aega ja raha ning leidsid vähe õigeid sõpru.

      Vana krahv, nende isa, oli sageli neis pettunud ja rõhutud meeleolus. Tema pärija ei teinud tema kõrgele nimele palju au ega tõotanud saada muuks kui enesearmastajaks, pillajaks ja tähtsuseta inimeseks. See oli väga kurb – nii mõtles krahv –, et just see poeg, kes oli sündinud kolmandana ja sai vaid väikese varanduse osaliseks, oli koondanud enesesse kõik head omadused: meeldiva iseloomu, jõu ja ilu. Sageli ta isegi vihkas oma noorimat poega sellepärast, et tal olid need omadused, mis oleksid pidanud käima koos kõrge seisuse ning suure jõukusega. Kuid sellegipoolest ei suutnud ta oma uhke, jonnaka ning vana südame põhjas maha suruda armastust oma noorima poja vastu. Kord tusatujus saatis ta poja Ameerikasse reisima. Isa oli kavatsenud teda lühemaks ajaks ära saata, et mitte nii tihti vihastada, võrreldes teda vendadega, kes tollal oma metsikute elukommetega valmistasid talle palju meelehärmi.

      Ent vaevalt oli möödunud kuus kuud, kui krahv hakkas juba üksindust tundma. Ta igatses salaja poja järele ja kutsus teda koju. Kuid tema kiri sattus vastamisi poja omaga, kus viimane teatas isale oma armastusest ilusa ameerika neiu vastu ja kavatsusest teda naida. Kui krahv selle kirja kätte sai, oli ta metsikult vihane. Nii halb kui ta iseloom ka oli, nii vihane polnud ta veel kunagi olnud. Teener, kes viibis sel hetkel toss, arvas, et krahv saab rabanduse, nii vihane oli ta. Tund aega möllas ta otsekui tiiger, siis kirjutas pojale kirja, et poeg ei tohi enam iialgi isamajale läheneda ega isale ja oma vendadele kirjutada. Ta teatas pojale, et see võib elada, kuidas talle meeldib, ja surra, kus talle meeldib, sest ta on perekonnast igavesti ära tõugatud ja kaotanud lootuse igasugusele abile isalt.

      Kapten oli väga kurb seda kirja lugedes. Ta tundis uhkust Inglismaa üle ning armastas palavalt oma ilusat kodu, kus ta oli sündinud. Ta armastas isegi oma halva iseloomuga isa ja tundis sageli temale kaasa, et ta pidi vanemates vendades pettuma. Aga ta teadis, et tal pole tulevikus isalt mingit sõbralikkust oodata.

      Esiti ei teadnud ta, mis ette võtta. Teda polnud kasvatatud töö jaoks ja tal puudusid ka ärialased teadmised, ent julgust ja kindlust oli tal küllalt.

      Ta müüs ära oma kõrgema ohvitseri aukraadi Inglise sõjaväes ja pärast mitmesuguseid sekeldusi leidis endale New Yorgis koha ning abiellus. Vahe endise ja uue elu vahel oli suur, kuid ta oli noor ja õnnelik ning lootis, et visa töö valmistab talle kuldse tuleviku. Tal oli väike majake kõrvalises tänavas ja ta poeg tuli seal ilmale. Elu oli nii hea ja rõõmus oma lihtsuses, et kapten hetkekski ei kahetsenud abiellumist vastu isa tahtmist.

      Nende väike pojake sarnanes väga oma vanematega. Ehk ta küll nii väikeses ning lihtsas majakeses oli sündinud, ei võinud siiski armsamat ega tugevamat lapsukest leida. Esiteks oli ta alati terve, nii et ta kellelegi vaeva ei põhjustanud. Teiseks oli tal nii hea iseloom ja alati hea tuju, et valmistas kõigile heameelt. Kolmandaks oli ta piltilus.

      Juba kuuekuiselt katsid tema pead toredad tihedad kullakarva juuksed, mille käharas otste alt suured pruunid silmad pikkade ripsmete vahelt laia maailma vaatasid. Ta selg ja jalad olid nii tugevad, et ta juba üheksakuiselt käima õppis. Ta oli nii armas laps, et tõmbas endale kõigi tähelepanu. Ta näis aru saavat, et igaüks on tema sõber, ja kui keegi temaga kõneles, kui ta viibis väljas oma vankris, siis vaatas ta sellele oma suurte silmadega armsalt ja tõsiselt otsa. Seetõttu ei leidunud naabruses ühtki inimest, kes ei oleks meeleldi teda näinud ning temaga kõnelnud. Isegi tänavanurgal asuva poe kaupmees, kes oli tuntud oma õela iseloomu poolest, pööras lapsele tähelepanu.

      Kui Cedric oli küllalt vana, et oma hoidjaga välja jalutama minna, kandis ta seljas lühikest ruudulist kuube ja peas suurt valget kübarat. Järel vedas ta alati väikest vankrit. Ta nägi välja nii ilus ning rõõmus, et kõik inimesed teda vaatasid. Koju jõudes rääkis hoidja emale pikki jutte poja vaatlejatest ja daamidest, kes lasksid oma tõlla peatada, et vaadelda lapsukest ja temaga kõnelda. Ja kui õnnelikud nad olid, kui Cedric nendega nii armsalt ja elavalt kõneles, nagu oleksid nad vanad tuttavad.

      Tema sõbralikkus ja avameelsus oli pärit vanemailt. Kunagi ei kuulnud ta kodus ebaviisakaid sõnu. Ta oli alati armastatud ja isaliku hoolega hellitatud, nii jäid ka tema süütud tundmused puhtaks. Alati kuulis ta, et ema hüüti õrna nimega, nii hüüdis ka tema, kui hakkas kõnelema. Ta nägi alati isa õrnust ema vastu, samasuguseks kasvas ka tema.

      Kui Cedric nägi, et isa enam iialgi tagasi ei tule ja ema on seepärast väga kurb, siis tärkas temas mõte teha ema võimalikult õnnelikuks. Ta oli vaevalt kõnelema õppinud, aga see tunne asus temas, kui ta ronis ema sülle ja suudles teda, kui ta pani oma käharpea ema rinnale, kui ta tõi emale oma mänguasju ja pildiraamatuid või istus tema kõrval sohval. Ta ei olnud küllalt vana, et teada, mida teha, aga ta tegi mis suutis ja trööstis sellega ema rohkem, kui ta arvata võis.

      „Oh, Mary,” kuulis ta ema teenijale ütlevat, „ma olen kindel, ta püüab mind lohutada oma süütul viisil – seda ma tean. Ta vaatleb mind vahel nii uuriva, süütu pilguga, justkui tunneks ta minule kaasa, ja siis tuleb ta mind kallistama või mulle midagi näitama. Ta on nii armas poisu, ma usun kindlasti, et ta saab aru minu valust.”

      Kui ta