Kõrvalehüpe. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
õrvalehüpe
Proloog
Inimloomus on justkui kaleidoskoop, kus miljonid väikesed peeglid annavad edasi spektri kõiki värve, olenevalt sellest, kustpoolt valgus neile peale langeb. Ta on ülimalt mitmekülgne ja piiramatu oma võimalustes. Ja ometi, selles keerulise ülesehitusega peeglite labürindis jäävad mõned peegelpinnad alatiseks pimedusse, saamata võimalust särada, ja mitte keegi ei tee neid märkama.
Võib-olla ei suuda me mitte kunagi täielikult realiseerida oma võimet armastada. Võib-olla ei puhke me iialgi täielikult õide. Aga mõnikord seab elu meid olukorda, kus me saame vähemalt aimu sellest, millised me võiksime tegelikult olla, kui vaid lubaksime valgusel tungida neisse pimedatesse, salajastesse soppidesse oma hinges. Ja siis me mõistame, et meil on tiivad, on alati olnud…
ESIMENE OSA
Iha
Esimene peatükk
„Selle, kui õnnelik sa oma elus oled, määrab ära sinu mõtete kvaliteet.”
LONDON,
2008. aasta september
Angelica Lariviere tõmbas jalga figuuri korrigeerivad püksid ja uuris ennast iga kandi pealt oma luksuslikus Smallbone of Devizes vannitoas, mis oli ekstra tema jaoks disainitud. Peeglid ümbritsesid vanni kolmest küljest ja selle vastas kahe kraanikausi kohal oli samuti peegel, mille ees kahkjal marmorpinnal põlesid kallid lõhnaküünlad ja veikles parfüümipudelite kaunikujuline klaas. Angelica armastas ilusaid asju: päikeses siravaid kastepärleid hapral ämblikuvõrgul; uduloori peegelsileda järvepinna kohal; antiikset klaasripatsitega kroonlühtrit; linde magnooliapuu okstel; taevatähti; punnpõskset täiskuud; Pariisi; lõhnaõli; kurvameelset tšelloviisi; küünlavalgust; talvise nõmme hingekriipivat alastust; lund. Tegelikkusest veel mitu korda hunnitumad olid tema fantaasiaviljad. Angelica unistused, mis olid täis üksikasju ja üllatusi nagu imede aed, vormusid fantaasiaküllasteks lasteraamatuteks, kus ei kehtinud päriselu piirangud ja ilu võis oma soovi järgi välja võluda. Kuid kõige rohkem armastas Angelica armastust, sest miski poleks saanud olla sellest ilusam.
Aja kiiret kadumist imeks pannes rändasid ta mõtted tagasi Pariisi esimese suudluse juurde, tänavalaterna alla Madeleine’i väljakul. Mitte kunagi enam poleks Olivier saanud teda niimoodi suudelda ja mitte kunagi enam polnud Angelical määratud kogeda esimese suudluse joovastust – justkui saja mesilase tiivad värelemas vastu kõhu sisepinda. Muidugi polnud Olivier lakanud teda suudlemast, lihtsalt abikaasa suudlus pole enam see, mis kallima suudlus. Esmakohtumist ei saa korrata. Abielu, lapsed ja argipäev olid nende suhet kahtlemata süvendanud, kuid samas olid nad kaotanud midagi imelist ning abieluline lähedus kippus juba meenutama õe ja venna ühtekuuluvustunnet. Nostalgiline mälestus minevikku jäänud nõiduslikust hetkest tõi kaasa kahetseva tõdemuse, et nii võimas armuelamus ei saa talle enam kunagi osaks.
Just siis marssis uksest sisse kaheksane Joe, pestud ja õhetav oma pidžaamas, silmad ema nähes ehmatusest ümmargused. „Jäle!” hüüdis ta nägu krimpsutades. „Sa ei pane ometi jälle neid!”
Angelica võttis veiniklaasi näppu ja sasis teise käega oma blondi kahupead.
„Vabandust, kullake, aga täna ma tõesti vajan oma suuri pükse,” ütles ta poisile külma Sauvignoni rüübates. „Mul oli valida suurte pükste ja suure kõhu vahel ja võid isegi arvata, kumba ma eelistan.”
„Issile need ka ei meeldi.”
„Arusaadav, prantslastel on ju nõrkus ilusa aluspesu vastu.” Ta mõtles terve sahtlitäie Calvin Kleini luksuspesu peale, mida ta kunagi ei kandnud, eelistades Marks & Spenceri kaubamaja lihtsat puuvillast pesu ja tõdes kahetsusega, et pärast kahte last ja kümmet aastat abielu ei pidanud ta enam vajalikuks pingutada, et seksikas välja näha. Ta libistas selga musta Prada kleidi. „Kas nii on parem?” küsis ta, võttis sisse edeva poosi ja naeratas koketselt.
„Huh!” Poiss tõi kuuldavale teatraalse ohke. Ema kükitas teda suudlema. „Sa lõhnad päris hästi,” lisas laps.
„See juba läheb. Pea meeles, et kui sa tahad tüdrukutele meeldida, siis räägi neile alati, kui head nad välja näevad. Tõhus ettevalmistus tulevaseks naisevõtuks.”
„Ma ei mõtlegi abielluda.” Poiss võttis emal ümbert kinni ja toetas pea ta õlale.
„Ah, küll sa veidi vanemaks saades meelt muudad.”
„Kindlasti ei muuda. Ma tahan alati sinuga koos olla.”
Angelica silmad tõmbusid niiskeks. „Oh sa mu kullake, see on kõige ilusam asi, mis sa mulle kunagi öelnud oled.” Milleks mulle armuuim, kui mul oled sina! „Anna mulle nüüd Joe suur kalli.” Poiss surus ennast itsitades veel kõvemini ema vastu. „Ah, kui armas!”
„Kas ma võin nüüd „Sipelgate kiusaja” multikat vaadata?”
„Olgu pealegi.” Angelica vaatas, kuidas Joe telekapuldi pihku haarab ja vanemate voodisse poeb. Poiss hüüdis oma õde ja Angelica kuulis, kuidas kuueaastane Isabel ta kutse peale üle trepimademe kohale tõttab.
Ema pööras pilgu jälle peeglile ja pühkis maha ripsmetušijälje. Sellest poisist kasvab kord tõeline südametemurdja, mõtles ta. Sammu tagasi astunud, vaatas ta peegelpildi veel kord üle. Pole paha, tänu Spanxi imettegevatele pükstele. Tõepoolest, ta nägi lausa sale välja. Sellest mõttest tiivustatud, tõttas Angelica eritellimusel valminud kappide ja riiulitega riietumistuppa, et tuua sealt must vintaažvöö nägusa kuldse liblikapandlaga, mille ta oli leidnud Portobello turult. Peegli ees tagasi, kinnitas ta selle endale ümber, lükkas jalga lahtise varbaga mustad stilettod ning jäi oma muutunud välimust rahulolevalt silmitsema.
Joe ja Isabel vadistasid voodis isekeskis, sekka kostis pidurdamatut naerulaginat, mis on ainuomane väikestele lastele. Uks avanes ja Olivier astus pikal sammul sisse, muretult nagu mees, kes on harjunud olema isand omas kodus.
„Siin lõhnab nagu bordellis!” Ta vajutas laetuled põlema. „Lapsed peaksid ammu voodis olema.”
„Nad ongi voodis – meie voodis!” Angelica naeris. „Tere, kallis.”
Mees puhus kulmu kortsutades küünlad surnuks, teades, et naine nagunii unustab seda teha. „Vaatan, et sul on siin klaasike veini. Ma ise jooksin ka hea meelega midagi.”
„Päev oli ränk?”
Olivier võttis lipsu kaelast. „Praegu on üldse rasked ajad. Keskuses valitseb rusutud meeleolu.” Ta astus riietustuppa ja riputas pintsaku riidepuule. „Sa ikka tõid mu riided keemilisest puhastusest ära? Tahan täna oma Gucci pintsakut kanda.”
Angelica põsed lõid õhetama. „Unustasin. Vabandust.”
„Merde1! Mõnikord ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub su vatti täis peas.”
„Minu pähe mahub veel nii mõndagi, lisaks vatile muidugi.” Ta koputas oma meelekohta, püüdes säilitada ülevat meeleolu. „Mulle isegi makstakse mu kujutlusvõime eest.”
„Nende sinu fantaasiaraamatute keerulised süžeed püsivad sul kenasti meeles, aga mitte minu riiete toomine keemilisest puhastusest. Ja mu püksid on ikka veel rätsepatöökojas, kuigi ma palusin juba nädalaid tagasi sul neile järgi minna. Oleks sinul minu töö, oleksime juba ammu laostunud!”
„Sellepärast ma ei teegi sinu tööd. Kuule, mul on tõesti kahju.”
„Pole vaja vabandada. Ilmselt pole minu vajadused sinu silmis kuigi tähtsad.”
„Kallis, ära ometi vihasta, palun sind. Me läheme välja sööma, veedame mõnusalt aega. Sa unustad oma töömured ja Gucci pintsaku.” Ta astus mehe selja taha ja põimis käed ta piha ümber. „Sa ju tead, kui tähtis sa mulle oled.”
„Ole siis ingel ja too mulle üks drink. Ja pane lapsed magama. Suvevaheaeg on liiga pikk. Millal nad jälle kooli lähevad?”
„Neljapäeval.”
Olivier puhises ärritunult. „On ka ülim aeg.” Viigipükstest välja astunud, riputas ta need
Pagan võtaks! (prantsuse k)