Vargamäe vanad ja noored. Andrus KivirähkЧитать онлайн книгу.
benud südamete kabinet
„Valitsuses on kõrbehaisu tunda,” ütleb Rüütel ühel õhtul Tarmo Männile ja pilgutab oma adjutandile silma. „Päris kõrbehaisu kohe!”
„Meh?” ei saa Mänd esiti vanamehe jutust õiget sotti ja läheb ärevile. „Köögis kõrbeb? Ei kõrbe seal midagi!”
„Mitte köögis, valitsuses ikke!” seletab Rüütel ja naerab. „Südamed kõrbevad! Pärast seda kui see punapea… Signe-proua või mis ta’nd oligi… nojah, kui see ära läks, on meestel vesi ahjus…”
„Ah soo…” venitab Mänd ja lööb käega. „Armuvalu, ja-jah… Eks seda valu ole isegi tundnud. See läheb mööda.”
„Mööda, mööda!” on president nõus. „Miks ta’s mööda ei lähe, aga esialgu on ikke valus küll.”
„Ah, Madis neid võtku!” arvab Mänd. „Vaata, mis kell juba, varsti üheksa! Aeg magama kobida. Tule, ma panen su nüüd turvatuppa luku taha, kui hommikul üles ärkad, siis kopi!”
See aeg kui vanamehed Kadriorus ennast magama asutavad, sünnib Toompeal imelikke asju. Rahvastikuminister Efendijev istub juba pool tundi õue peal asuvas väikeses majakeses, samal ajal kui Ain Seppik õues kanget häda kannatab ja valjusti karjub:
„Kurivaim, mis sa teed seal! Magama jäid või? Tee kohe uks lahti, mis sa jändad sedasi!”
„Tss! Tss!” kostab kemmergust, justkui susiseks seal uss.
„Mis tss ja tss!” lärmab Seppik. „Mis sa teed seal pool tundi! Jumal tule appi, ega sa kodus ei ole! See on avalik peldik, teised tahavad kah seal käia!”
„Tss! Tss!” tehakse seespool.
Seppik haarab endal peast ja oigab suures piinas. Lossi poolt jookseb kange valuga lähemale Siim Kallas ja hõikab juba eemalt.
„Ain, kas sina oled viimane?”
„Jah, viimane…” pomiseb Seppik, endal pisarad kurgus. „Kui sa teaksid… See Efendijev ei taha välja tulla! Nagu punn augus, ausõna!”
„Mis ta teeb siis seal?” imestab Kallas, aga seal läheb uks korraga suure pauguga lahti ja Efendijev astub meeste keskele. Särk on tal eest lahti ja nii võib igaüks näha, et rahvastikuministri rinna peale on punase tindiga tätoveeritud Signe Kivi, kellele kunstnik miskipärast kalasaba on lisanud.
„Ära tegin!” ütleb ta uhkelt. „Eks ta läheb esiti paiste küll, aga pärast on ilus. Mälestus!”
„Ähh, see ka mõni asi!” ütleb Kallas põlglikult. „Paljugi, mida enesele kõhunaha sisse võib kraapida. Minul on ikka medaljoni sees Signe juuksekihar!”
„Valetad!”
„Mis häda mul valetada! Vahi, kui ei usu!”
Efendijev kummardubki vaatama, koguni Seppik, kellel ennem nii kiire oli, peatub kempsu uksel ja uurib punast juuksesalku.
„Jah, see on hea asi küll,” ütleb ta. „Aga minul on jälle rinnataskus Signe kinnas. Talvel ma nägin, kuidas ta selle maha pillas – noh, ma tõstsin üles, aga tagasi ei andnud, peitsin südame ligi. Nüüd vahel võtan välja ja nuusutan, tuletan meelde, kuidas kõik oli… Jah, mehed, parimad aastad on möödas!”
Seppik kaob kiiresti kemmergusse, et varjata silmadesse tunginud pisaraid.
Üleval valitsuse saalis istub samal ajal uus kultuuriminister Allikmaa ja katsub Kultuurkapitali kahjusid kokku rehkendada. See pole kerge. Juba tulevad puusi hööritades tema poole Siiri Oviir ja Liina Tõnisson.
„Kas me tohime teie kõrvale istuda, härra Allikmaa!” kõnelevad nad mesimagusalt ja kihistavad naerda.
Allikmaa paneb vastumeelselt krihvli käest. Ta ei jõua veel sõnagi lausuda, kui lõbusad naisterahvad juba tema juurde maha potsatavad ja uut ministrit küünarnukkidega nügima hakkavad.
„Mis te täna õhtul teete, härra Allikmaa? Küll meil on hea meel, et te meie valitsusse tulite, härra Allikmaa! Kas te õhtul tantsima ei taha tulla, härra Allikmaa? Või läheks hiina restorani sööma, härra Allikmaa? Mh, härra Allikmaa?”
„Ei tea,” ütleb uus minister ettevaatlikult. „Mul kodus…”
„Mis teil on kodus, härra Allikmaa?” lõkerdavad naised. „Ärge olge nii tagasihoidlik, härra Allikmaa! Te olete ju kena mees, härra Allikmaa!”
Allikmaa läheb näost punaseks ja vaatab abiotsivalt ringi, aga kedagi pole appi tulemas ning Oviir ja Tõnisson kädistavad aina edasi:
„Tallinnasse tuleb varsti kasside tsirkus, härra Allikmaa! Kui läheks seda vaatama, härra Allikmaa!”
Kristiina Ojuland seisab uksel ja piilub saali, ise pahameelest õhetades.
„Vaata kuidas kiusavad teist!” pomiseb ta. „Ise vanad mutid! Ah, häbi, häbi! Peaks minema ja ütlema… Jätku inimene rahule! Piinlik…”
„Kas ta sulle ka meeldib?” küsib korraga kellegi nukker hääl. See on kaitseminister Mikser, kes siiamaani Ojulandi-tüdrukuga väikest viisi plaani on pidanud. „Nojah, tal pole prille. Ja ta on minust pikem ka!”
„Jäta, Sven, see pole ju üldse oluline! Küll sa oled rumal!” vastab Kristiina, aga vahib ise ikka üksisilmi Allikmaa poole ja närib erutunult huult. Mikser noogutab süngelt peaga.
„Läbi! Läbi! Kõik on läbi!” pomiseb ta, kargab korraga püsti ja kõnnib läbi võimukoridoride, midagi nägemata, midagi tundmata, justkui unes.
Sõõrikud Kentmanni uulitsal
„Lapsed, lähme täna sõõrikuid sööma!” ütleb Savisaar uksest sisse astudes. Maria paneb näputöö käest, tõuseb ja kummardab kombekalt.
„Tervist, isake!”
Paljajalu jookseb sisse nooruke Raimond Kaljulaid – põnts, põnts! Palged õhetavad, tukake hüppab laubal… Kasakas! Vana Savisaar vaatab noort poissi ja muheleb – Mariake on kotka kinni püüdnud! „Tähendab, minusse,” mõtleb linnapea rahulolevalt, „oskab kaasat valida.” Heast meelest näpistab ta plikat lõuast.
„Ai, isake!” kiljatab Maria ning puhkeb naerma. „Teie aina vallatlete!”
„Miks mitte vallatleda, linnas on kõik korras, rahvas muutub päevast päeva jõukamaks,” räägib Savisaar. „Võib hinge tagasi tõmmata ja elust rõõmu tunda! Noh, kas lähme pont‰ikuid vitsutama? Kentmanni tänaval on sõõrikukohvik, seal müüakse selliseid pont‰ikuid, et keele viivad alla! Soojad, tuhksuhkruga üle raputatud… Lähme, lapsed, ma teen välja!”
„Teie, isake, hellitate meid lausa ära!” lausub Raimond Kaljulaid laulvalt ning vangutab pead. „Alles eile sõime sinu kulul hiina toitu, mul on siiamaani ingveri maitse suus. Nüüd kostitad pont‰ikutega… Kas siis sedasi tohib, äiapapake!”
„Ära hellitad, tõesti, ära hellitad!” kõneleb ka Maria.
„Teie heaks pole mul millestki kahju!” vastab Savisaar. „Olete mulle südame külge kasvanud, näen teid sageli unes. Tahan, et teil hästi läheks! Jumal tänatud, elu jooksul on õnnestunud paar tuhat rubla kõrvale panna – nii et rahamuret meil ei ole. Tulge nüüd, lapsed! Hobune on juba ees! Ainult et Maria, mässi end hästi sisse, tuul on vilu, vaata kui tõmbab veel läbi!”
„Küll ma saan, isake!” rahustab teda Maria. „Mul on kaamelivillast pleed, võtan selle ühes.”
„See on hea mõte!” kiidab Savisaar. „Noorel naisel peavad ristluud soojas olema.”
Kentmanni uulitsale jõudnud, tabab Savisaarte peret üllatus. Ameerika saatkonna kohal on tee jämedate palkide ning raudtorudega suletud. Savisaar peatab hobuse ja ronib vankrist maha.
„Mis nali see siis on?” pomiseb ta. „Tee on kinni pandud… Tea, kas röövlid või?”
„Lapsed, püsige vankris!” hüüab ta. „Siin pole õige asi!”
„Isake, olge ettevaatlik!” hädaldab Maria. „Pöörame ringi! Tühja neist sõõrikutest, meil on kodus eilset kapsasuppi, ma võin soendada!”
„No ei!” vaidleb Savisaar vastu. „Mina seda nii ei jäta! Kui juba tulime pont‰ikuid