Emajõgi 1944. Mart LaarЧитать онлайн книгу.

      SISSEJUHATUSEKS

      Eestlased on oma vabaduse eest korduvalt võitlema pidanud. Meie ajaloos on koha leidnud nii kaotusega lõppenud muistne vabadusvõitlus 1208–1227 kui võidukas Vabadussõda 1918–1920. Võitlus vabaduse eest on võitlus vabaduse eest aga sõltumata sellest, kas see antud hetkel lõpeb võidu või kaotusega. Sest kokkuvõttes võitlevad enda vabaduse eest seisvad rahvad alati kõike väljapanevalt.

      Seda valusam on haav, mis löödi eestlaste hinge „hääletu alistumisega” 1939–1940. Mida küll pidid tundma koolipoistena Vabadussõjas Eesti eest võidelnud mehed, kes täisikka jõudnuna pidid tunnistama, kuidas võõras vägi lastakse vastupanuta maale, kuidas hävitatakse nende elutöö, kuidas teadmatusse kaovad nende sõbrad, omaksed ja lõpuks nad isegi.

      Nõukogude okupatsioonist tulenev šokk oli sedavõrd suur, et suutis aastaga ümber kujundada aastasadade jooksul kujunenud hoiakud. Eestlased olid muistses vabadusvõitluses saadud kaotusest alates lugenud sakslasi oma vaenlasteks. Vabadussõja eriti populaarne osa oli võitlus Landesveeri vastu. Piisas aga vaid ühest aastast Nõukogude okupatsioonist, et panna eestlasi sakslasi vabastajateks pidama. Kuna oli võimatu ette kujutada, et maailmas võib olla midagi jubedamat stalinlikust terrorist, võeti sakslasi 1941. aastal Eestis esimese hooga vaimustusega vastu.

      Nii oli see ka Nõukogude Liidus. Ning nagu teistel rahvastel, tuli ka eestlastel „vabastajates” kiirelt pettuda. Peagi sai selgeks, et üks vallutaja oli asendunud teisega. Natsismil ja kommunismil polnud eestlase jaoks suuremat vahet: mõlemad tapsid inimesi ja põletasid raamatuid. Nii läks esimesel Nõukogude aastal põranda all tegevust alustanud ning 1941. aasta suvesõja ajal avalikult välja astunud rahvuslik vastupanuliikumine taas põranda alla, seades oma eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise lääneriikide juhtide poolt alla kirjutatud Atlandi deklaratsiooni alusel.

      Esimestel tegevusaastatel hoidis vastupanuliikumine kinni arusaamast, et eesti sõduritel pole mõtet end Suur-Saksamaa eest ohverdada ega Saksa armees teenida. Sellele vaatamata astus tuhandeid eestlasi 1941. ja 1942. aastal moodustatud julgestusgruppidesse, hilisematesse idapataljonidesse, ja kaitsepataljonidesse, mida pidi rakendatama Eesti piiride kaitsel kas Eestis või selle läheduses. Tegelikkuses tuli eesti sõduritel tihti sõdida Eestist kaugel. Kui 1942. aastal kuulutasid sakslased välja Relva-SSi kuuluva vabatahtliku Eesti Leegioni moodustamise, jäi vabatahtlike vool sinna väheseks. Järgnesid mobilisatsioonid, mille eest tuhanded eesti noored põgenesid Soome ning astusid Soome sõjaväkke.

      Olukord muutus 1944. aastal, kui Punaarmee Leningradi blokaadi läbi murdis ning Eesti piiridele lähenes. Eestit ähvardas uus okupeerimine Punaarmee poolt, mis oleks välistanud igasuguse võimaluse taastada sõja lõppedes iseseisvus. Sest määras ju maade ja rahvaste saatuse ära just see, milline armee asus nende territooriumil sõja lõppedes. Nii otsustas vastupanuliikumine oma senist seisukohta muuta ning 1944. aasta veebruari algul esitas Jüri Uluots, Eesti riikluse kandja, Eesti viimane peaminister, kes Põhiseaduse järgi olukorras, kus Vabariigi President ei saanud täita oma kohustusi, täitis presidendi kohuseid, eestlastele üleskutse kaasa minna Saksa okupatsioonivõimude poolt väljakuulutatud üldmobilisatsiooniga ning peatada Punaarmee Eesti piiridel.

      Uluotsa üleskutse leidis laia vastukaja. Kokku võitles aastatel 1941– 1945 Saksa armees umbes 70 000 eestlast. Osa 1944. aastal mobiliseeritutest suunati Relva-SSi 20. eesti diviisi täienduseks, ülejäänud aga nõndanimetatud piirikaitserügementidesse ja politsei jalaväepataljonidesse. 1944. aasta suvel Relva-SSi eesti üksustesse kuulunud umbes 20 000 mehest moodustasid enamuse mobiliseeritud ja mehed, kes liideti Relva-SSiga koos oma üksustega: endised idapataljonide liikmed, soomepoisid jt.

      Mille eest need võõrasse mundrisse riietatud mehed enda teada võitlesid? Nii mälestused kui arhiividokumendid annavad sellele küsimusele ühese vastuse: Eesti vabaduse eest. Ühemõtteliselt kinnitavad seda ka Saksa arhiiviallikad, kus märgitakse, et eestlaste peamiseks motiiviks Saksa armees võideldes oli seista oma rahvuslike huvide eest. See sai ilmselt üheks põhjuseks, miks Läänes Saksa armees, sealhulgas ka Relva-SSi üksustes võidelnud eestlastesse, lätlastesse ja leedulastesse teisiti suhtuti kui Nürnbergis kuritegelikuks kuulutatud Relva-SSi teistesse liikmetesse. Mitmes otsuses on üheselt deklareeritud, et neid mehi ei saa võtta Lääne vaenlastena, mistõttu eestlastest idarinde veteranid kuuluvad täie enesestmõistetavusega näiteks Ameerika veteranide organisatsioonidesse.

      Eeltoodu ei anna meile loomulikult õigust oma ajalugu ilustatult kujutada. Ühe müüdi asemele ei tohi luua teist. Eesti sõdurite võitlus kommunismi vastu ei tee neid„ühendatud Euroopa” eest seisjateks. Eestlasi rindel kasutanud Saksa väejuhatuse motiivid ja eesmärgid erinesid kardinaalselt eestlaste omadest. Sakslaste jaoks kulus eestlaste vaimustus marjaks ära praguneva rinde lappimiseks. Eestlaste soov käimasoleva võitluse käigus oma iseseisev riik taastada polnud aga mitte ainult natsiametnikele, vaid ka Saksa sõjaväelastele arusaamatu ning vastuvõtmatu. Ajalugu ei saa kirjeldada vaid musta ja valget värvi kasutades. Tagantjärele võime küll üritada väita, mis oli toona õige ja mis mitte. See ei anna meile aga õigust näpuga näidata nendele, kes ühel või teisel põhjusel olid sunnitud teisiti otsustama. Saatus paiskas eestlasi Teises maailmasõjas sõdima erinevatel pooltel ning erinevates mundrites, mõnikord on lahinguid Eestis üritatud kujutada traagilise „vennatapusõjana”.

      Selles pole tegelikult midagi erakordset ega ainulaadset. Juba mainitud ja mainimata võitluste ajal leidus eestlasi lahingutandrite mõlemal poolel. 1217. aastal piirasid ühed eestlased koos venelastega Otepää linnuses sisse seal end koos sakslastega kindlustanud teised eestlased. Analoogseid näiteid pakub muistne vabadusvõitlus meile kahjuks hulgi. Teisiti polnud lugu ka Eesti Vabadussõja ajal. Ka siis sõdis eestlasi rinde mõlemal poolel, kusjuures punaste poolel peeti eesti väeosi ühtedeks parimatest. Veelgi rohkem on alati aga olnud neid, kes lähtudes põhimõttest „esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad”, üritavad rasked ajad lihtsalt kuidagi üle elada. Rahvaste saatuse määrab ära see, milline erinevatest hoiakutest osutub õigel hetkel domineerivaks.

      Sama pilt vaatab meile vastu iga Euroopa rahva ajaloost, mõnel pool on vastuolud hullemadki. Eesti naabritest sõdis Soome vabadussõjas, mida seal kandis jätkuvalt kodusõjaks nimetatakse, soomlasi oli punaste poolel peaaegu sama palju kui valgete poolel. Kuulsad läti punased kütid esindasid ühel hetkel aga lausa Läti ühiskonna enamuse meelsust.

      Ajaloole ei oma ühel või teisel hetkel relvaga käes vabaduse eest võidelnud meeste motiivid erilist tähtsust. Ajaloo seisukohast on oluline vaid see, kas seda tehti või mitte. Igati tavalised eestlased olid ka need mehed ja naised, kes 1944. aasta augustikuu viimastel nädalatel Pupastvere-Kärevere lahingus lõid puruks Punaarmee poolt Emajõe põhjakaldale moodustatud nõndanimetatud Voldi kiilu. Kuigi tegemist on 1944. aastal Eestis peetud lahingute taustal suhteliselt vähetähtsa kokkupõrkega, on see saanud vaata et samasuguse tähendusega legendiks nagu Sinimäed. Osa selle põhjuseid on poliitikas. Ühel hetkel tundus paguluses olevat ohutum glorifitseerida Soomest naasnud soomepoisse ning jätta taga plaanile Relva-SSile allutatud teiste Eesti üksuste tegevus. 1944. aastal Pupastvere-Kärevere väljadel võidelnud meestel polnud niisuguse poliitilise manööverdamisega ega ühise vaenlase vastu võidelnud sõdurite vastandamisega loomulikult mingit pistmist.

      Vaatamata sellele on Kärevere lahingust saamas järjekordne müüt, millest vähesed midagi lähemalt teavad. Kärevere lahingut on aga võimatu mõista, kirjeldamata eelnenud heitlusi Lõuna-Eestis. Erinevalt Kärevere lahingust on need ajaloolaste tähelepanu alt hoopis välja jäänud. Ometi osalesid neis eestlaste kõrval mitmed Teise maailmasõja tuntud ja legendaarsedki sõdurid nagu lahingulendurid Hans-Ulrich Rudel ja Kurt Kuhlmey, „tankikrahv” Hyazinth von Strachwitz ning Relva-SSi üks värvikamaid tegelasi Léon Degrelle. Teiselt poolt on 1944. aasta augusti lõpul Emajõe ääres toimunud heitluste tähendust võimatu hinnata, vaatlemata vahetult järgnenud lahinguid Emajõe kaitseliinil. Nii paisus algselt vaid Kärevere lahingust jutustama pidanud raamat ülevaateks lahingutest Lõuna-Eestis, eeskätt Emajõe piirkonnas 1944. aasta augustis-septembris.

      Seetõttu ei räägita järgnevas ülevaates mitte ainult soomepoiste võitlusest, vaid ka eesti politseipataljonide ja teiste eesti üksuste, samuti samas rindelõigus rakendatud Saksa väeosade tegevusest. Toimunu kirjeldamisel ei tugineta mitte enam üksnes mälestustele, vaid ka arhiividokumentidele. Saksa arhiiviallikaid kõrvutatakse nõukogude ajaloolaste uurimustega ning sõdurite kõrval pööratakse tähelepanu ka sõja jalgu jäänud tavaliste inimeste