Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.
mas Poldarki raamat
ESIMENE RAAMAT
Esimene peatükk
1790. aasta augustis ratsutasid kolm meest mööda muularada, jätsid Grambleri kaevanduse selja taha ning pöörasid küla lõpus olevate majalobudike poole. Oli õhtu, päike oli just silmapiiri taha veerenud ning kergest läänetuulest pillutatud pilved hakkasid loojangu järelkumas hõõguma. Isegi kaevanduse korstnad, millest polnud juba peaaegu kaks aastat suitsu tõusnud, omandasid selles õhtuvalguses maheda küpse värvuse. Pikema korstna avasse olid tuvid endale pesa teinud ja meeste möödudes häiris üleüldist vaikust nende tiibade plagin. Pool tosinat last mängis kahe sara vahele riputatud omatehtud kiigega ning majade ukse eest saatis paar naist, käed puusas, mööduvaid ratsamehi pilguga.
Ratsanikud olid tagasihoidlikult riides auväärsed inimesed; üleni mustas nagu ametnikud, jätsid nad sadulas istudes tähtsa mulje – harva nähti viimasel ajal sääraseid selles pooleldi lagunenud ja suuresti mahajäetud külas, mis oli sündinud ja elanud ainuüksi selleks, et teenida kaevandust, ning andus nüüd, kui see oli surnud, ka ise pikkamööda hävingule. Tundus, et mehed ratsutavad siit lihtsalt läbi – nagu olnukski loomulik –, aga küla lõpus noogutas üks pead ning seni nähtutest kõige armetuma hüti juures tõmbasid nad ratsmed pingule. See oli ühekorruseline saviosmik, millel korstna aset täitis raudtoru, katusel olid aukude katteks lipp lipi ja lapp lapi peal kotiriide- ja triivpuutükid ning ukse ees istus kummuli pööratud kastil rangisjalgne mees, kes vestis mingit pulka. Istuja oli kasvult alla keskmise ja tüüakas, kuid juba aastates. Ta kandis ratsasaapaid, mille tald oli nööriga kinni seotud, kollaseid seanahast pükse, räpast halli flanellsärki, mille üks varrukas oli küünarnukist saadik ära rebitud, ning jäika musta nahkvesti, mille taskud pungitasid igasugusest väärtusetust kilast-kolast. Mees oli peaaegu hääletult vilistanud, aga kui ratsanikud hobuse seljast maha ronisid, kohendas ta torruaetud huuled õigesse asendisse ja põrnitses võõraid kulmupuhmaste alt umbusklikult oma verdunud silmadega. Nuga puutüki kohal peatunud, uuris ta tundmatuid.
Salkkonna juht, pikk luukerena kõhn mees, kelle silmad paiknesid nii lähestikku, et tundusid vaatavat kõõrdi, lausus: „Tere päevast. Kas sinu nimi on Paynter?”
Nuga lasti aeglaselt alla. Rangisjalgne mees tõstis pöidla ning kratsis räpase küünega oma kiila peanupu kõige läikivamat kohta.
„Ega tia.”
Teine võõras tegi kärsitust väljendava liigutuse. „No kuule, mees. Sa kas oled Paynter või mitte. Selles asjas ei saa olla kaksipidi mõtlemist.”
„Nujah, mina tolles küll nõnna kindel põle. Inemised on kanged teiste nime kurjasti pruukima. Äkist iki saab kaksipidi arvata. Äkist saab koguni kolmepidi. Kõiksepialt vaatame, mes teil must vaja on.”
„Paynter jah,” sõnas üks tagumine mees. „Kus su naine on, Paynter?”
„Marasanvose’i läks. Kui teil tema juure …”
„Minu nimi on Tankard,” lausus esimene külaline teravalt. „Olen riiklik süüdistaja kohtuasjas riik versus Poldark. Tahame esitada teile mõne küsimuse. Siin on minu sekretär Blencowe ja tema on Garth, huvitatud osapool. Kui lubate, läheksime ehk sisse.”
Jud Paynteri kortsulisele pruuniks parkunud näole ilmus ülekohtuselt koheldu ilme, aga selle tavapärase kaitsehoiaku taga võis vilksamisi aimata tõelist hirmu.
„Mesperast te mind tülitama tulete? Ütlin juba rahukohtunikele, mes mul ütelda oli, ja ega oldki midagist. Siin ma elan kristlikult ja vagalt nigu püha Peetrus isi; istun omaenese ukse iis ega putu kellekile ette. Jätke mind rahule.”
„Õigus peab võidule pääsema,” lausus Tankard ja ootas, kuni Jud end jalule ajas.
Minut hiljem, olles vaadanud võõrastele järgemööda umbusklikult otsa, läks Jud nende ees tuppa. Mehed seadsid end hämaras hütis istuma; Tankard uuris tülgastunud ilmel ümbrust ja kergitas istet võttes kuuesabasid, et need saastaga kokku ei puutuks. Ühelgi külalisel ei olnud just eriti pirtsakas nina, aga ometi vaatas Blencowe, väikest kasvu, kühmus ja haiglase jumega mees, igatsevalt ukse poole, justkui ihkaks pääseda tagasi mõnusa õhtuse õhu kätte.
Jud vastas: „Ma’i tia temast midagist. Te augute vale ukse taga.”
„Meil on põhjust uskuda,” vastas Tankard, „et tunnistus, mille andsite juhtumit uurinud kohtunikule, oli igas üksikasjas vale. Kui …”
„Andke andeks,” lausus Garth vaikselt. „Ehk lubaksite minul minuti või kaks Paynteriga rääkida. Kui mäletate, siis ütlesin ennist sisse tulles, et seda asja on võimalik ajada mitut moodi …”
Tankard põimis kõhnad käsivarred rinnal vaheliti. „Noh, olgu peale.”
Jud pööras oma buldogisilmad uue vastase poole. Ta arvas, et on Garthi varemgi näinud külast läbi ratsutamas või teab mida õiendamas. Võib-olla nuhkimas.
Garth jätkas sõbralikult, otsekui ajaks niisama piibujuttu: „Nagu ma aru olen saanud, olite naisega kunagi palju aastaid kapten Poldarki juures teenijad ning enne seda teenisite tema isa.”
„Kesse tiab.”
„Ning pärast seda, kui olite teda kõik need aastad ustavalt teeninud, lasti teid korraga lahti, visati ette hoiatamata majast välja.”
„Jah. Sie pold õiglane ega sünnis, nii palju piab küll ütlema.”
„Räägitakse ka seda – nagu te isegi aru saate, on need ainult kuulujutud –, et enne kui ära läksite, kohtles ta teid mingi kujuteldava pahateo eest lubamatult halvasti: peksis ratsapiitsaga ja oleks äärepealt kaevupumba all ära uputanud. Kas see on tõsi?”
Jud sülitas põrandale ja ajas kaks suurt esihammast irevile.
„See on seadusvastane,” torkas Tankard vahele, kõõritades oma pika peenikese nina otsa. „Isikuvastane kuritegu: lihtlabane kallaletung ja peks. Oleksite võinud tema peale kaevata, Paynter.”
„Ja vean kihla, et see ei olnud esimene kord,” sõnas Garth.
„Ei, ega old neh,” vastas Jud natukese aja pärast ja lutsutas hambaid.
„Inimesed, kes oma ustavaid teenijaid väärkohtlevad, pole neid tänapäeval ära teeninud,” ütles Garth. „Uuemal ajal on levima hakanud teistsugused vaated. Ükski inimene ei ole teisest halvem. Vaadake, mis sünnib Prantsusmaal.”
„Ja-jah, seda tian ma väega easte,” vastas Jud, ent jäi siis vait. Puudus veel, et nood nuuskurid saaksid haisu ninna tema salajastest Roscoffi-retkedest. Kogu see Poldarki värk võibki ju olla üksnes suitsukate, mille varjus tahetakse panna ta üles tunnistama.
„Blencowe,” ütles Tankard. „Kas sul brändit on? Meile kõigile kuluks tibake ära ja Payntergi lööb kindlasti kampa.”
Loojangu järelhõõgus tuhmus ning räämas hütis muutusid varjud veel tumedamaks.
„Uskuge, mida ma teile ütlen,” lausus Garth. „Kõrgklassi laul on lauldud. Nende aeg on möödas. Lihtsad inimesed astuvad oma õiguste eest välja. Ja üks nende õigus on, et neid ei tohi kohelda hullemini kui koeri – ei tohi kasutada orjana. Kas te seadusesõna tunnete, härra Paynter?”
„Inglase kodu on tema kindlus,” vastas Jud. „Ja habeas corpse1 ja sina ei pia mitte nihutama oma naabri piirikivi.”
„Kui seaduse vastu on eksitud,” jätkas Garth, „nõnda nagu juhtus jaanuaris siin, on seadusel mõnikord raske ajada asju ettenähtud korras. Siis tegutseb ta oma võimaluste piires. Ning mässu, lõhkumise ja röövimise korral kaldub seadus vaatama läbi sõrmede neile, kes juhtidele pimesi järgnesid, peaasi, kui on võimalik nabida kinni inimesed, kes neid tegutsema õhutasid.”
„Mene tia.”
„Seal pole midagi teada. Paraku on raske hankida usaldusväärseid tunnistusi. Tunnistusi, mida annaksid teietaolised vastutustundlikud mehed … Ning pange tähele: kui seadus peab tõdema, et ei suuda vastutusele võtta mässu juhti, hakkab see otsima kaugemalt ja suitsutab urgudest välja väiksemad tegelased. Just nõnda need asjad on, härra Paynter – nii tõesti, kui ma siin istun. Seepärast ongi parem, et kohtupinki jõuaks õige mees.”
Jud võttis klaasi, ent asetas lauale tagasi, sest see oli tühi. Blencowe ulatas talle kiiruga brändipudeli.