Meelerahu igas sammus. Тит Нат ХанЧитать онлайн книгу.

      EESSÕNA

      Kuigi püüdlus tuua maailma rahu läbi inimeste sisemise muutumise on keeruline, on see ainus tee. Ma räägin sellest kõikjal, kuhu lähen, ja mind julgustab, et inimesed paljudelt erinevatelt eluradadelt saavad sellest hästi aru. Rahu peab välja kujunema kõigepealt inimeses eneses. Ning ma usun, et armastus, kaastunne ja altruism on rahu fundamentaalsed alustalad. Kui need väärtused on inimeses välja kujunenud, siis on ta võimeline looma rahu ja harmoonia atmosfääri. See atmosfäär levib inimeselt tema perekonnale, perekonnalt kogukonnale ja lõpuks tervele maailmale. „Meelerahu igas sammus“ on juhendiks teekonnale just selles suunas. Thich Nhat Hanh alustab hingamise teadvustamisest ja õpetab igapäevaelulisi askeldusi teadlikult tegema. Seejärel näitab ta meile, kuidas kasutada teadvelolekut ja keskendumist, et välja tulla keerulistest psühholoogilistest seisunditest. Lõpuks näitab ta meile, kuidas on omavahel seotud isiklik sisemine rahu ja rahu Maa peal. See on väga väärtuslik raamat. See aitab inimestel muuta oma elu ja kogu elu meie ühiskonnas.

      TOIMETAJA SISSEJUHATUS

      Ühel hommikul, kui aeglaselt ja ärksa meelega läbi rohelise tammemetsa kõndisin, tõusis silmapiiril ere punaoranžikas päike. See äratas minus paari aasta tagused mälupildid Indiast, kui meie seltskond liitus Thich Nhat Hanhiga, et külastada paiku, kus oli õpetanud Buddha. Ühel jalutuskäigul, minnes Bodh Gaya lähedale jäävasse koopasse, peatusime riisipõldudest ümbritsetud väljal ja lugesime ette selle luuletuse:

      Need read võtavad kokku Thich Nhat Hanhi sõnumi olemuse – rahu ei ole väline või midagi, mida tuleks otsida või saavutada. Piisab, kui elada teadvel olles, aeglustada tempot ja nautida igat sammu ning hingetõmmet. Siis on igas sammus meelerahu ja sel moel kõndides on iga samm nagu õitselepuhkev lill me rajal. Tegelikult lilled naeratavad meile ja soovivad meile head meie teekonnal.

      Kohtusin Thich Nhat Hanhiga 1982. aastal, kui ta külastas Reference for Life konverentsi New Yorgis. Olin üks esimesi ameerika budiste, keda ta oli kohanud ning teda vaimustas, et ma nägin välja, olin riides ja teatud piirini isegi käitusin nagu noviitsid, keda ta oli kaks aastakümmet Vietnamis õpetanud. Kui minu õpetaja Richard Baker-roshi palus tal järgmisel aastal külastada meie meditatsioonikeskust San Franciscos, oli ta rõõmuga nõus ja nii algas uus ajajärk selle lahke munga erakordses elus, kelle kohta Baker-roshi on öelnud, et ta on nagu „sild, mis ühendab omavahel pilve, tigu ja rasket veokit – ta kehastab tõelist religioossust.

      Thich Nhat Hanh sündis 1926. aastal Vietnami keskosas ja pühitseti 1942. aastal kuueteistkümneaastaselt budistlikuks mungaks. Kõigest kaheksa aastat hiljem oli ta An Quangi budismiinstituudi üks asutajaid; sellest asutusest sai Lõuna-Vietnami kõige olulisem budistlike õpetuste keskus.

      1961. aastal tuli Nhat Hanh Ameerika Ühendriikidesse, et õppida ja õpetada võrdlevat religiooniteadust Columbia ja Princetoni ülikoolides. Kuid 1963. aastal saatsid tema Vietnami munkadest kolleegid talle telegrammi, milles paluti tal koju tulla, et ühineda nende tegevusega sõjaväehunta vastu, mis oli alanud pärast president Diemi režiimi kukutamist. Ta naases kohe Vietnami ning aitas juhtida üht sajandi suurimat vägivallavaba vastupanuvõitlust, mis tugines täielikult vaid gandhilikele põhimõtetele. 1964. aastal asutas Thich Nhat Hanh koos grupi Vietnami ülikooli õppejõudude ja üliõpilastega organisatsiooni School of Youth for Social Service, mida kutsuti Ameerika meedias „väikeseks rahukorpuseks“. Organisatsiooni kuuluvad noored sõitsid ringi maapiirkondades, et rajada koole ja haiglaid ning hiljem ka taastada külasid, mida oli pommitatud. Saigoni alistumise ajaks tegi korpuse heaks tööd üle kümne tuhande munga, nunna ja noore sotsiaaltöötaja. Samal aastal aitas Hanh aluse panna kirjastusele La Boi Press, millest on saanud üks kõige hinnatumaid kirjastusi Vietnamis. Oma raamatutes ja Vietnami Ühendatud Budistliku Kiriku ametliku väljaande peatoimetajana kutsus ta sõdivaid pooli üles leppima ning seetõttu püüdsid ametkonnad tema kirjutisi tsenseerida.

      1966. aastal võttis ta munkade tungival palvel vastu Fellowship of Reconciliation´i ja Cornelli ülikooli kutse tulla Ameerika Ühendriikidesse ja „kirjeldada (meile) Vietnami inimeste hääletuid püüdlusi ja agooniat” (New Yorker, 25 juuni, 1966). Tal oli väga tihe graafik, täis esinemisi ja erakohtumisi, kus ta kõneles veenvalt vajadusest kehtestada vaherahu ja alustada rahuläbirääkimisi. Martin Luther King juunior oli Nhat Hanhist ja tema ettepanekutest nii liigutatud, et esitas ta 1967. aastal Nobeli rahupreemia kandidaadiks, öeldes: „Ma ei tea kedagi teist, kes oleks rohkem väärt Nobeli rahupreemiat kui see õilis munk Vietnamist.“ Paljuski tänu Thich Nhat Hanhi mõjule astus ka King avalikult sõja vastu üles koos Nhat Hanhiga ühiselt peetud pressikonverentsil Chicagos. Kui Thomas Merton, tuntud katoliku munk ja müstik, kohtus Thich Nhat Hanhiga oma Gethsemani kloostris, Louisville’i lähedal Kentuckys, ütles ta oma õpilastele: „Ainuüksi see, kuidas ta avab ukse ja tuppa astub, näitab tema teadlikkust. Ta on tõeline munk.“ Merton kirjutas isegi essee „Nhat Hanh on mu vend“ – kirgliku palve kuulata Nhat Hanhi rahuettepanekuid ja anda Nhat Hanhi rahutaotlustele täielik toetus. Pärast tähtsaid kohtumisi senaatorite Fullbrighti, Kennedy, kaitseminister McNamara ning teistega suundus Thich Nhat Hanh Washingtonist Euroopasse, et kohtuda riigipeade ja katoliku kiriku esindajatega. Sellel reisil külastas ta ka kaks korda paavst Paulus VI, et esitada tungiv palve koostööks katoliiklaste ja budistide vahel rahu saavutamiseks Vietnamis. 1969. aastal pani Thich Nhat Hanh Ühendatud Budistliku Kiriku palvel kokku Vietnami budistliku rahudelegatsiooni Pariisi rahuläbirääkimisteks. Pärast seda, kui rahulepingud olid 1973. aastal allakirjutatud, keeldus ta loast Vietnami naasta ning rajas sadu kilomeetreid Pariisist edelas väikese kommuuni, mida kutsuti „Maguskartuliks“.

      1976-1977 viis Nhat Hanh Siiami lahel läbi paadipõgenike päästeoperatsioone, kuid Tai ja Singapuri valitsuste vaenulik suhtumine tegi nende jätkamise võimatuks. Järgnevad viis aastat elas ta „Maguskartuli“ kommuunis mediteerides, lugedes, kirjutades, raamtuid köites, aiatöid tehes ning vahel ka külalisi vastu võttes. 1982. aasta juunis külastas Thich Nhat Hanh New Yorki ja hiljem, selsamal aastal, rajas Ploomiküla (Plum Village), suure meditatsioonikeskuse Bordeaux’ lähistel, mida ümbritsesid viinamarjaistandused ning nisu-, maisi- ja päevalillepõllud. Alates 1983. aastast on ta igal aastal käinud Põhja-Ameerikas, et juhtida keskuste tegevust ja anda loenguid teadvustatud eluviisi ja ühiskondliku vastutustunde teemadel – „et luua rahu igal hetkel, milles me parasjagu elame“.

      Kuigi Thich Nhat Hanh ei saanud käia enam oma kodumaal, levisid Vietnamis tema raamatutest käsitsi ümberkirjutatud põrandaalused koopiad. Kuid tema kohalolekut on tunda üle kogu Vietnami tema õpilaste ja kaastöötajate kaudu, kes on pidevalt töös, et leevendada lootusetult vaese rahva kannatusi, toetades salaja näljaseid peresid ja korraldades kampaaniaid kirjanike, kunstnike, munkade ja nunnade toetuseks, keda on nende usu ja kunsti pärast vangi mõistetud. Nüüd, kuuekümne nelja aastaselt, nähes endiselt kakskümmend aastat noorem välja, on Thich Nhat Hanh kujunemas üheks 20. sajandi suurimaks õpetajaks.

      Meie ühiskonnas, kus rõhk on kiirusel, tulemuslikkusel ja materiaalsel edukusel, on Thich Nhat Hanhi võime rahulikult, teadlikult ja meelerahus oma teed kõndida ja õpetada meid sedasama tegema, taganud talle entusiastliku vastuvõtu. Kuigi tema väljenduslaad on lihtne, väljendab tema sõnum reaalsuse sügavat olemust, mida ta on mõistnud tänu oma meditatsioonidele, budistlikele õpetustele ja oma tööle maailmas.

      Tema õpetus keskendub teadvustatud hingamisele – teadlik olemisele igast hingetõmbest – ja läbi teadvustatud hingamise ka igapäevasele teadlikule tegutsemisele. Ta ütleb, et meditatsioon ei ole vaid see, mis toimub meditatsioonisaalis. Teadlik nõude pesemine on samavõrd põhjalik toiming kui sügav kummardus või viiruki süütamine. Veel ütleb ta, et naeratamine lõdvestab sadu lihaseid meie kehas – ta nimetab seda „suujoogaks“ – ning ka uuringud on kinnitanud, et kui me lõdvestame oma näolihaseid nagu rõõmu väljendades, siis meie närvisüsteem reageerib tõepoolest samamoodi nagu tõelise rõõmu puhul. Ta meenutab meile, et meelerahu ja õnnetunne on käeulatuses, kui suudame vaid piisavalt pikaks