Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.

      PROLOOG

      VANGIVAHID334 pN

      „Tulekul on sülem.”

      Deemonisoost kuninglik kaasa Alagai Ka rääkis inimese, lihtsureliku suu läbi, keda nad kutsusid Shanjatiks. Kaasa lebas väeringi kütkendatuna, ent oli lõhkunud ühe luku ja võtnud lihtsureliku üle, enne kui tema vangistajad jõudsid reageerida.

      Tahe lömastatud, polnud Shanjat nüüd palju enamat hüpiknukust, ja kuninglikule kaasale valmistas naudingut valu, mida see äratas tema vangistajates. Ta nihutas lihtsureliku jalgu, et tajuda keha. Järeleaimajaist vähem kasulik, kuid tugev ja relvastatud maapinnalojuste algeliste relvadega, ning tundesidet kuningliku kaasa vangistajatega saaks ta rakendada.

      „Mida Maapõue see tähendab?” nõudis Avastaja. Too, keda teised hüüdsid Arlen või Par’chin. Kes suutis teisi mõjutada, ehkki see polnud tõeline ülemvõim.

      Kuninglik kaasa sisenes lihtsureliku keelekeskusse, kasvatades soravust inimeste pruugitud suhtlusvahendi – algeliste uratuste vallas. „Kuninganna munemisaeg on ligi.”

      Avastaja kohtas lihtsureliku pilku ja ristas rinnal käsivarred. Tindiga ihusse söövitatud loitsumärkides tuksles vägi. „Teadagi. Mis on sel mingi sülemiga pistmist?”

      „Te püüdsite mu kinni, tapsite mu tugevaimad vennad,” ütles kuninglik kaasa. „Ei jätnud teadvuste õukonda küllalt vägevaid, et takistada noorkuningannasid ema tühjendamisel võlujõust ja küpsuse saavutamisel.”

      Avastaja kehitas õlgu. „Kuningannad tapavad üksteist ise, kas pole? Sealsamas lõimetissaalis, ja tugevaim võidab taru omale. Parem äsja koorunud kuninganna kui täisküps.”

      Kuninglik kaasa pidas lihtsureliku silmi ainiti Avastajal, jälgides enda silmadega ülejäänud aurasid toas.

      Selgelt kõige ohtlikum oli Teadvustetapja keebi, oda ja krooniga relvastatud Pärija, keda kutsuti Jardiriks. Juhul kui Pärija otsustaks ta tappa, poleks kuninglikul kaasal loitsuringi aheldatuna erilist lootust, ning Shanjati orjastamine ajas Pärijat hullupööra raevu.

      Ent Pärija aura oli reetlik. Kuigi kuninglikku kaasat himustati tappa, vajati teda elusalt.

      Hoopis huvitavam oli tundmuste võrgustik, mis ühendas Pärijat Avastajaga. Armastus ja vihkamine, võistlus ja austus. Viha. Süü. Seda tuumakat segu uuris kuninglik kaasa mõnuga. Pärija igatses kannatamatult teavet. Avastaja oli jätnud mõndagi rääkimata ning Pärija auras pragises ärritus juhtohjade loovutamise pärast.

      Ettearvamatum oli Kütt, nõndanimetatud Renna. Metsiku loomuga emane, väeloitsudest plekilises ihus hõõgumas varastatud Maapõue võlujõud. Väe kasutamisel vähem vilunud, kippus talitsejateta ägestuma. Trampis praegugi jalgu, relv käes, valmis viskuma kallale patiseisu esimese katkestuse peale.

      Neljas oli emane lihtsurelik – Shanvah. Nii nagu hüpiknukul, puudus temalgi suurem võlujõud. Poleks ta tapnud relvadega üht deemonivürsti, oleks kuninglik kaasa põlanud ta ebaoluliseks.

      Aga olgugi Shanvah vangistajate seas nõrgim, oli tema aura siiski oivaline. Hüpiknukk oli tema sigitaja. Tahe tugev, püsis aura pind liikumatu, ent allpool valules vaim vaevatult. Mälestus sellest on kindlasti hõrgutav, kui kuninglik kaasa lõikab lahti tema kolju, et vajutada hambad teadvuse pehmesse lihasse.

      Hoides inimeste tähelepanu hoolega lihtsurelikul, sundis kuninglik kaasa hüpiknukku naerma. „Noorkuningannad ei saa võitluseks võimalust. Kui mu vendade hulgas pole ülemvõimuks küllalt jõudu, varastab iga vend muna ja põgeneb.”

      Avastaja viivitas, koitma hakkas mõistmine. „Pesad rajatakse Thesas kõikjale.”

      „Pole kahtlust, et see on juba alanud.” Ta sundis hüpiknukku viipama odaga ning inimeste pilgud järgisid etteaimataval kombel viibet. „Pidades mind siin, saadate oma liigi hukatusse.”

      Vargsi nihutas kuninglik kaasa ahelaid, urgitsedes nõrka kohta. Metallisse uuristatud loitsumärgid kõrvetasid teda ja sikutasid ta võlujõudu, ent kaasa valitses väge rangelt. Ta oli lõhkunud luku, päästnud priiks jäseme. Õnnestub tal murda teinegi, võib hüpiknukk ehk rikkuda loitsuringid ja aidata ta pakku.

      „Kui mitu teadvust on tarusse jäänud?” nõudis Avastaja. „Seni oleme tapnud seitse, sind arvestamata. Pole just tühine asi.”

      „Tarusse?” küsis kuninglik kaasa. „Praegu mitte kedagi. Kahtlemata on sigimisalad juba ära jagatud ja munemise eel üritatakse uusi piirkondi ikestada.”

      „Sigimisalad?” kordas Kütt.

      Hüpiknukk naeratas. „Varsti leiab teie Vabade Linnade rahvas, et müürid ja loitsumärgid kaitsevad neid vähem, kui neile on sisendatud.”

      „Julged sõnad, Alagai Ka,” ütles Pärija, „sest ometi lebad sa ju meie kütkeis.”

      Lõpuks leidis kuninglik kaasa otsitu. Tillukese lukumõra, mida ta oli vangistuskuude jooksul pikkamisi murendanud. Luku murdmine võimaldaks deemonil libiseda ahelast minema, kuid tarviliku väeheleduse tõttu polnud välistatud, et tema kinnipüüdjad avastavad plaani liig vara.

      „Teie sigimisalad säilitatigi selleks puhuks.” Hüpiknukk astus sammu küljele, viies pilgud endaga. „Jahipargiks mu vendadele. Meie armeede survel purunevad teie müürid nagu munakoored ja meie sahvrid täidetakse, et nuumata koorunud kuningannasid.”

      „Ja nende üsas kasvab kogu Ala hukatus,” taipas Pärija. „Seda ei tohi me lubada.”

      „Vabastage mind,” ütles kuninglik kaasa.

      „Ei tule kõne allagi,” urises Avastaja.

      „Õieti pole teil valikut,” ütles kuninglik kaasa. „Sülemit võib vältida ainult minu tagasipöördumine.”

      „Sina oled Valede Vürst,” lausus Pärija. „Me ei ole nii narrid, et usaldada su sõnu. On veel üks valik. Me laskume sügavikku, et tappa Alagai’ting Ka jäädavalt.”

      „Te väidate, et ei ole narrid,” vastas kuninglik kaasa, „aga usute, et suudate elada üle rännaku tarusse? Te ei pääse isegi sinnamaale, kuhu Kavri, enne kui ta murdus ja jälle pinnale põgenes.”

      Sõnadel oli soovitud mõju, sest Pärija jäigastus ja haaras oda kõvemini pihku. „Needki on sinu valed. Kaji alistas teid.”

      „Kavri tappis palju meie sõdureid,” ütles kuninglik kaasa. „Palju vürste. Taru taasasustamiseks kulus sajandeid, kuid tema katsed tungida meie valdustesse äpardusid. Enamat ei saa teie liik tahtagi. See tiir ei ole esimene ega ka viimane.”

      „Sa lubasid juhatada meid Maapõue,” lausus Avastaja.

      „Sama hästi võiksite püüelda päevatähele,” vastas kuninglik kaasa. „Te põleksite tuhaks ammu enne päralejõudmist. Eks te tea.”

      „Siis tarusse,” ütles Avastaja. „Teadvuste õukonda. Teie pärglima deemonikuninganna lõimetissaali.”

      „Teid hävitab seegi.” Kuninglik kaasa nügis hüpiknukku sammu võrra edasi.

      „Elame, näeme,” ütles Kütt.

      Nüüd olidki nad vajalikus asendis. Hüpiknukk tõstis oda ja viskas Avastaja südame pihta. Nagu oodatud, hajus mees uduks, mille oda läbis kahju tegemata, lennates otse Pärija poole, kuid too keerutas tõrjeks relva.

      Hüpiknukk paiskas hooga kilbi, selle toekas serv lõhkus ühe kuninglikku kaasat vangistanud loitsukivi. Kütt liikus kärmelt rünnakule, ent valju karjatusega tõkestas emane lihtsurelik Küti tee oma sigitaja juurde.

      Hüpiknukule jäi mahti pöörduda ning kahmata loitsuahel, kuna kuninglik kaasa