Vihmavarblane. Линда ГуднайтЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel:

      Linda Goodnight

      The Rain Sparrow

      2016

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Reet Piik

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2016 by Linda Goodnight

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11285

      ISBN (PDF) 978-9949-84-334-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-537-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Travis Goodnighti mälestuseks ja tänutäheks meile antud ühise aja eest. Ehkki su elu oli liigagi lühike, avaldasid sa suurt mõju teiste inimeste, iseäranis pereliikmete elule. Igatseme sinu pulbitsevat isiksust, tarkust, arukust, rõkkavat naeru ja suurt südant. Armastame sind alati ja igavesti.

      1

      „Olen väsinud, boss… väsinud üksinda teel olemisest nagu

      varblane vihmasajus.“

      – „Roheline miil“

      Tennessee, Honey Ridge, tänapäev

      Brody vihkas reedeid. Ta teadis, mis juhtub, kui ta koju läheb. Seega ta ei läinudki sinna. Ta passis raamatukogus kuni selle sulgemiseni ja lonkis siis oma tavapärasesse kohta Magnoolia oja äärde, soovides, et tal oleks raha hamburgeri ostmiseks. Jalutuskäik oli korralik, mõni kilomeeter linnast välja, mööda õdede Griffinite virsikuaiast ja ligi sajameetrise läbimõõduga umbrohupuhmast, kuid üheteistkümneaastasena oli ta selleks valmis. Ta oleks võinud terve tee joosta ja ikkagi mitte hingeldada.

      Kui ümbrus mattus öhe ja tintmusta taevasse kogunesid pilved, kaalus ta veel kord kojuminekut. Ta oli näljane, ent söök ei motiveerinud teda piisavalt. Ta ei kartnud pimedust ega ihuüksi maal viibimist. Kodu oli märksa hirmuäratavam paik.

      Ta lesis jahedal maapinnal, käed kukla all, ja kuulas rahulikke ööhääli – ritsikate saagimist, mis muutus aeg-ajalt nii valjuks, et tal tekkis tunne, justkui olnuks ritsikad tema sees, ning kaldalt vettehüppeid sooritavate härgkonnade plärtsatusi.

      Eemal kärgatas pikne. See oli arvatavasti kaugel mägede kohal. Ta ei muretsenud sellepärast. Tal polnud väikese vihmasabina vastu midagi. Vajaduse korral võis ta joosta võõrastemajast mööda maha jäetud viljaveskisse, ehkki seal oli kõhedavõitu.

      Veskis tõenäoliselt kummitas. Vähemalt nii väitis Brody sõber Spence. Viimati, kui Spence käis veski sisemust uurimas, oli ta midagi kuulnud ja nii koledasti ehmunud, et Brody eelistas sinnaminekut vältida.

      Kas vanamees oli nüüdseks ära kustunud? Või ootas ta, käsi rusikas, et valada eluviha välja kasutu poja peale, kelle oli sünnitanud veelgi kasutum naine, kes oli nad nii ammu maha jätnud, et poiss oli ema unustanud? Enam-vähem. Mingil põhjusel oli ema lahkumine Brody süü ja isa ei lasknud tal seda unustada, ehkki poiss ei andnud talle selleks vähimatki põhjust. Brody ei teadnud oma kadunud emast praktiliselt midagi. Ta mõistis isa viha, kuid mõtted emast tekitasid temas üksildustunnet ja süümepiinu, mida ta õieti ei mõistnud. Ta pidi olema midagi väga halba teinud, et ema otsustas niiviisi lahkuda.

      Kusagil niiskes pimeduses sumises moskiito. Brody kuulatas, kuni tüütu putukas maandus ja vakatas, et ta seejärel laiaks litsuda. Mõni putukahammustus oli ikkagi parem kui kojuminek.

      Talle ei meeldinud kedagi tappa, isegi mitte putukaid, kuid vanamehel oli kombeks öelda: „Selles maailmas tuleb süüa, et sind ära ei söödaks. Pista koer nahka, enne kui ta sind nahka pistab.“

      Miski selles kõlas Brodyle kahtlaselt, aga mida tema ka teadis. Vanamees ütles ju alati nii. Brody-sugune paha laps ei teadnud tuhkagi.

      Ta ohkas kuu poole ja sulges silmad.

      Parem oli tukastada ja veel veidi oodata. Vanamees oli nagu tige pull, kel silmad verd täis valgunud. Ja palgapäeval oli ta oma kasutu poja peale enamasti püha viha täis.

      2

      Oli pime ja tormine öö, kuid just niisugune Hayden Wintersile meeldiski. Need sünged ja tujukad ööd, mil lõi välku ja müristas ning tuul armutult piitsutas, panid tema kujutlusvõime tööle. Mees, kes on otsustanud sooritada mõrva…

      Torm oli kesköö paiku ligi hiilinud ja tema esialgse magamisplaani kihva keeranud. Sellistel öödel ei suutnud ta iialgi uinuda. Ega tahtnudki, iseäranis majas, mis oli täis mälestusi ja saladusi.

      Ta uskus, et igaühel on saladus, ja lõunaosariigid lausa kubisesid neist. Just sellepärast ta oligi siia tulnud.

      Haydenil oli samuti saladus, psühholoogiline uss, mis uuristas tema hinges valusat musta auku. Mitte et ta oleks seda eales välja näidanud. Välise maailma silmis oli Hayden Winters võitja, edukas mees, kes tõrjus probleeme võluva naeratusega. Teda kutsuti parimatele pidudele, mida ta haruharva külastas, ja ta andis kitsilt kauaoodatud intervjuusid. Mees, kel oli imeline elu.

      Ent neil pimedatel tujukatel ja süngetel õhtutel lõid deemonid tema viljaka mõistuse ümber tantsu. Ta kahtles oma vaimses tervises ja oli kindel, et suudab üksnes jumala tahtel ja tänu tugevale iseloomule deemoneid vaos hoida. Enamiku ajast.

      Nii ta siis tappiski inimesi. Tosinate viisi. Raamatud täis laipu rahuldasid lugejaskonna haiget vajadust ja poputasid tema prisket pangaarvet.

      Hayden tõusis elegantses numbritoas – Mooruspuutoas –, mida valgustas üksnes sülearvuti kuma, ja kõndis akna juurde, et vaadata ja kuulata, kuidas vihm Virsikuaia võõrastemaja peksis ning hõbedasmustjate küünistega kriipis, et sisse pääseda.

      Vaade oli tundmatuseni muutunud võrreldes päevase ajaga, mil ta siia saabus. Halliseguse kasukaga austraalia lambakoer oli tukkunud pikal suursugusel kodusõjaeelsel verandal. Selle peale oli Haydenil tekkinud kujutluspilt endast korvmööblil lösutamas, jalad verandapiirdele tõstetud, rüüpamas Julia Presley kuulsat virsikuteed ja laskmas kujutlusvõimel rännata.

      Sammastega kahekorruseline valge häärber oli päikese käes säranud, kontrastiks tumedate äärtega aknaluugid. Kõikjal vohasid lilled ja tihedad ronitaimed embasid tammepuid nagu suured rohelised käsivarred. Hayden oli sõitnud mööda looklevat suurte magnooliate alleed kodusõjaeelsesse minevikku, eemale tänapäevase maailma sekeldustest ja hullumeelsest elutempost.

      Virsikuaia võõrastemaja oli lihtne nimi oivalisele majale, mis oli kahtlemata restaureeritud veelgi uhkemaks, kui oli kunagi olnud. Haydeni assistent, kes tundis teda enamikust inimestest paremini, ehkki mitte liiga hästi, oli puhkusel olles võõrastemaja avastanud ja teinud talle ettepaneku kirjutada järgmine menuromaan just selles paigas. Linnakärast ja järjekordsest nurjunud armuloost kurnatud Hayden oli ideest lennult kinni haaranud. Endine kallim oleks pidanud teda uskuma. Hayden oli algusest peale rõhutanud, et temas ei ole abikaasa- ega isasoont. Mispärast, selle oli ta jätnud enda teada – ja pigem naise kui enda kaitsmiseks. Too seda muidugi ei teadnud ja sai haiget.

      Hayden vihkas inimeste haavamist. Välja arvatud oma raamatute lehekülgedel. Ja viimasel korral oli ta