Topeltstaar. Robert A. HeinleinЧитать онлайн книгу.
Orpheuse Raamatukogu
3/2019 Robert A. Heinlein Topeltstaar Originaal: Double Star 1956 Sarja koostaja Raul Sulbi ISSN 2228-0464 ISBN 978-9949-661-27-5 (trükis) ISBN 978-9949-661-28-2 (epub) Copyright © 1956 by The Robert A. and Virginia Heinlein Prize Trust Tõlkinud Tatjana Peetersoo © 2019 Järelsõna autor Raul Sulbi © 2019 Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2019 Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi Kirjastus Fantaasia Tartu 2019 Trükitud OÜ Greif trükikojas
Henry ja Catherine Kuttnerile
ÜKS
Kui üks mees kõnnib kõrtsi, riides nagu maakas, ja käitub, nagu kuuluks see koht talle, siis on ta kindlasti kosmonaut.
See on loogiline paratamatus. Oma elukutse tõttu tunneb ta end maailma isandana, kui ta aga jala planeedi pinnale tõstab, paistab ta maamatsina. Ja mis puutub tema riietuse puudujääkidesse, siis mehelt, kes veedab üheksa kümnendikku ajast mundris ning on rohkem harjunud süvakosmose kui tsivilisatsiooniga, ei saagi oodata teadmisi sobilikust rõivastumisest. Ta on hea saak isehakanud rätsepatele, kes tunglevad iga raketisadama ümber ja pakuvad «maapinnal kandmise riideid».
Võisin kohe näha, et seda suurekasvulist semu pidi olema rõivastanud küll Omar Telgitegija – liiga toekad polsterdatud õlad, niisuguse lõikega lühikesed püksid, et need tõmbusid ta karvastel reitel ülespoole, kui ta istet võttis, ja kroogitud särk, mis oleks võinud hea välja näha mõne lehma seljas.
Kuid ma jätsin oma arvamuse enda teada ja ostsin oma viimase poolimperiaali eest talle dringi, pidades seda investeeringuks, kuna kosmonaudid käivad oma rahaga ümber nii, nagu nad käivad. «Düüsid kuumaks!» sõnasin, kui me klaasid kokku lõime. Ta heitis mulle kiire pilgu.
See oli mu esimene viga Dak Broadbentiga suhtlemisel. Selle asemel, et vastata «Puhast kosmost!» või «Turvalist maandumist!», nagu oleks pidanud, silmitses ta mind ja lausus vaikselt: «Kena soov, aga valele mehele. Ma pole seal väljas kunagi käinud.»
See oli nüüd teine hea koht suu kinni hoidmiseks. Kosmonaudid ei käi kuigi tihti Casa Macana hotelli baaris; see pole neile sobivat sorti hotell ja asub pealegi raketisadamast miilide kaugusel. Kui üks neist ilmub välja maistes rõivastes, otsib baaris hämarat nurgakest ja vaidleb vastu enda kosmonaudiks nimetamisele, siis on see tema enda asi. Olin ise valinud just selle istekoha, et võiksin kõike näha, ilma et mind ennast nähtaks. Võlgnesin parajasti ühele ja teisele natuke raha, ei midagi olulist, aga piinlik ikka. Oleksin võinud arvata, et ka temal on omad põhjused, ja neid austada.
Kuid mu häälepaelad elasid omaenda elu, metsikud ja vabad. «Ära aja mulle seda jama, laevakaaslane,» vastasin. «Kui sina oled põllumees, siis olen mina Tycho linnapea. Vean kihla, et oled joonud Marsil rohkem kui kunagi Maa peal,» lisasin, märganud ettevaatlikku liigutust, millega ta klaasi kergitas ja mis surmkindlalt reetis harjumist madala gravitatsiooniga.
«Räägi vaiksemalt!» katkestas ta mind, huuli liigutamata. «Miks sa nii kindlalt arvad, et olen kosmoserändur? Sa ei tunne ju mind.»
«Vabandust,» laususin. «Sa võid olla, kes iganes tahad. Aga mul on silmad peas. Reetsid ennast samal hetkel, kui siia sisse kõndisid.»
Ta pomises midagi sosinal. «Mismoodi?»
«Ära selle pärast muretse. Kahtlen, kas keegi teine üldse märkaski. Kuid mina panen tähele asju, mida teised inimesed ei näe.» Ulatasin talle oma kaardi, arvatavasti natuke endaga rahulolevalt. On olemas ainult üks Lorenzo Smythe, ühe mehe aktsiaselts. Jah, mina olengi see «Suur Lorenzo, Erakordne Miim ja Jäljenduskunstnik» – stereo, ooperisalvestused, mida vaid soovite.
Ta luges mu kaarti ja torkas selle siis varrukataskusse – mis mind ärritas, sest need kaardid olid kena summa maksma läinud – käsikirjalise graveeringu päris hea imitatsioon. «Saan su mõttest aru,» lausus ta vaikselt, «aga kuidas ma siis valesti käitusin?»
«Ma näitan sulle,» ütlesin. «Kõnnin nüüd ukseni nagu maamees ja tulen tagasi nii, nagu sina kõndisid. Jälgi.» Tegingi nõnda, esitades tagasiteel pisut liialdatud versiooni tema kõnnakust, et lasta tema treenimata silmal märgata iseloomulikke jooni – jalad libisemas pehmelt üle põrandalaudade, nagu oleksid seal hoopis tekiplaadid, kehakaal ettepoole kantud ja puusadest tasakaalustatud, käed pisut eespool ja kehast eemal, valmis haarama.
On veel tosin muud pisiasja, mida ei saagi sõnadesse panna; asja uba on selles, et seda tehes tuleb tunda end kosmonaudina, keha peab olema pingul ja ebateadlikult tasakaalus – seda tuleb läbi elada. Üks linnamees koperdab isegi siledatel põrandatel, mis ei kõigu ja kus on Maa normaalne gravitatsioon – ja komistab sigaretipaberil, kindel see. Mitte nagu kosmonaut.
«Saad aru, mida ma mõtlen?» küsisin, ennast istmele tagasi libistades.
«Kardan küll,» tunnistas ta hapult. «Kas ma kõndisin niimoodi?»
«Jah.»
«Hmm… Ehk peaksin sinult tunde võtma.»
«Oleksid võinud hulleminigi teha,» tunnistasin.
Ta istus seal, mind silmitsedes, siis hakkas juba midagi ütlema – kuid muutis meelt ja viipas sõrmega baarimehele, et too meie klaasid uuesti täidaks. Kui joogid saabusid, maksis ta nende eest, jõi enda oma ära ja tõusis istmelt üheainsa sujuva liigutusega. «Oota mind,» sõnas ta tasa.
Tema ostetud jook minu ees laua peal, ei saanud ma keelduda. Ega ma tahtnudki; ta huvitas mind. Juba kümneminutilise tutvuse järel meeldis ta mulle; ta oli just sedasorti suur, inetult ilus tümikas, kellele naised järele jooksevad ja kelle käske mehed täidavad.
Ta suundus graatsiliselt läbi ruumi ja möödus nelja marslase lauast ukse lähedal. Mulle ei meeldinud marslased. Ma ei tundnud sümpaatiat asjanduse vastu, mis näeb välja nagu päikesekiivriga puutüvi ja nõuab endale inimese õigusi. Mulle ei meeldinud, mismoodi nad endale pseudojäsemeid kasvatavad; need meenutasid mulle madusid, kes oma urgudest välja roomavad. Mulle ei meeldinud, et nad saavad pead pööramata igas suunas vaadata – kui neil üldse olekski pea, mida neil muidugi ei ole. Ja ma ei kannatanud nende lõhna!
Keegi ei saa mind süüdistada rassilistes eelarvamustes. Ma ei hoolinud inimese nahavärvist, rassist ega religioonist. Aga inimesed olid inimesed, kuna marslased olid asjad. Minu arust ei olnud nad isegi loomad. Oleksin pigem iga kell eelistanud tüügassigu. Marslaste lubamine restoranidesse ja baaridesse, mida kasutasid inimesed, tundus mulle pöörase teguviisina. Aga meil oli ju muidugi Leping, nii et mida ma teha sain?
Kui ma baari tulin, siis neid nelja seal veel polnud, sest muidu oleksin ma neid haistnud. Samal põhjusel poleks nad kindlasti saanud kohal olla ka mõne hetke eest, kui olin kõndinud ukseni ja tagasi. Nüüd seisid nad oma alustel ümber laua ja teesklesid, et on inimesed. Ma polnud isegi märganud, et kliimaseade oli kiiremini tööle hakanud.
Tasuta jook minu ees ei ahvatlenud mind; tahtsin lihtsalt, et mu võõrustaja juba kiiremini tagasi tuleks, et saaksin viisakalt lahkuda. Mulle kargas äkki pähe, et enne oma kiirustavat lahkumist oli ta sinnapoole pilgu heitnud, ja ma juurdlesin, kas marslastel võis sellega midagi tegemist olla. Silmitsesin neid, püüdes aru saada, kas nad jälgivad meie lauda – aga mismoodi oleks võimalik teada, kuhupoole marslane vaatab või mida mõtleb? See oli veel üks asi, mis mulle nende juures ei meeldinud.
Istusin seal mitu minutit, keerutasin klaasi käes ja imestasin, mis mu kosmonaudist sõbraga juhtuda võis. Olin lootnud, et tema külalislahkus võiks küündida õhtusöögini ja, kui me teineteisele piisavalt sümpaatseks muutume, siis ehk isegi väikese lühiajalise laenuni. Mu ülejäänud väljavaated olid – ma tunnistan seda! – kõhnapoolsed. Viimased kaks korda, mil püüdsin oma agendile helistada, oli tema automaatsekretär lihtsalt mu sõnumi salvestanud. Ja kui ma õhtul oma uksepilusse