Spetsnaz. Виктор СуворовЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel:

      Viktor Suvorov

      „Spetsnaz“

      Esmailmumine Hamish Hamilton, 1987. Käesolev raamat on uus, täiendatud ja muudetud trükk, tõlgitud käsikirjast.

      © Viktor Suvorov, 1987 ja 2019

      Eestikeelne tõlge © Mait Eelrand ja Tänapäev, 2019

      Toimetanud Ene Poll

      Kujundanud Margit Randmäe

      ISBN 978-9949-85-535-3

      ISBN 978-9949-85-558-2 (epub)

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

      www.tnp.ee

      Tarvilik eessõna

      Raamatut „Spetsnaz“ ei kavatsenud ma üldse kirjutada, ei tulnud mõttessegi.

      Olin aga lihtsalt sunnitud seda tegema.

      Kogu asi algas sellest, et kunagi ammu ilmus Suurbritannias minu raamat Nõukogude armeest. Peagi avaldati see USA-s.

      Ameeriklastest võtsid pärast eeskuju jaapanlased, sakslased ja rootslased. See raamat pälvis teatud menu.

      Tõsi küll, ei jäänud tulemata ka tobedad rünnakud ja õel kriitika. Kirjutasin selles raamatus strateegiast ja taktikast, relvastusest ja tehnikast, sõdurite ja ohvitseride teenistusest. Vaid ühel korral kasutasin seda ebatavalist sõna „spetsnaz“. Üksikasjadesse ei laskunud, ei olnud vajadust.

      Sõnast aga võeti kinni: no ei ole vene keeles sellist mõistet! Ei ole Nõukogude armees niisugust terminit. Ei ole ja kogu lugu! Minu kritiseerijad hakkasid välja laduma tõendeid: viiteid kõige erinevamatele vene keele sõnaraamatutele, sealhulgas ka väga spetsiifilistele.

      Ütlesid, et võta „Lühike operatiiv-taktikaliste ja üldsõjaväeliste sõnade sõnastik“ (Краткий словарь оперативно-тактических и общевоенных слов (Moskva, Vojenizdat, 1958) – ei ole seal „spetsnazi“.

      Aga näiteks üsna värske „Vene keele lühendite sõnaraamat“ (Moskva, kirjastus Russki Jazõk, 1977) – 15 000 lühendit! On „spetskor“ ehk „erikorrespondent“, kohe seejärel „spetsstroi“ ehk eriehitus“, aga nende vahel pole mingit „spetsnazi“!

      Mis seal sõnaraamatutest rääkida! Võtame „Nõukogude sõjalise entsüklopeedia“ (Советская военная энциклопедия). Selle seitsmes köide ilmus kolm aastat tagasi. Selles seitsmendas köites on sõna „Spezia“, mereväebaas Itaalias. Kohe selle järel peaks tulema „spetsnaz“. Aga ei ole seal mingit „spetsnazi“! Ajad ainult udu! Ära katsugi meid lolliks teha! Pööra tähelepanu „Nõukogude sõjalise entsüklopeedia“ toimetuskomisjonile: marssalid, kindralid, admiralid, sõjateaduste doktorid, akadeemikud! Toimetuskomisjoni eesotsas on NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi ülem Nõukogude Liidu marssal Ogarkov. Tema ju peaks paremini teadma, kas Nõukogude armees on olemas niinimetatud spetsnaz või seda pole olemaski! Nõukogude Liidu marssal Nikolai Vassiljevitš Ogarkov ju valetama ei hakkaks!

      Vastan alandlikult: härrased, panid, seltsimehed ja vennad, aga kas te sellest „Nõukogude sõjalisest entsüklopeediast“ ikka olete jagu saanud? Kõigest üks näide selle kõige esimesest köitest: leheküljel 95 on arusaadavalt lahti seletatud termin „agentuurluure“. Nõukogude väejuhid on selgitanud kogu maailmale, et agentuurluure on

       kapitalistlikes riikides laialdaselt praktiseeritav luureliik, mida viiakse ellu salaagentide abil.

      Agentuurluure (kui uskuda Kremli strateege) on midagi väga kodanlikku. Selle kohta aga, kas Nõukogude armees on agentuurluure või ei, pole selles rikkalikus köites midagi öeldud. Ja kõigele on alla kirjutanud tõsiseltvõetav ja aus kamp marssaleid, kindraleid ja admirale, kaasa arvatud seesama Nikolai Vassiljevitš Ogarkov.

      Suured ülemused, kes kirjutasid kokku „Nõukogude sõjalise entsüklopeedia“, ei ole vist jõudnud vaadata filme „Luuraja kangelastegu“, „Seitseteist kevadist hetke“ ja „Vaikne hooaeg“. Nad nähtavasti ei ole lugenud jutustusi ega romaane agentuurluure teemadel „Vasknööp“ („Медная пуговица“), „Nägusid paljastamata“ („Не открывая лица“) ja „Ka üks on võitlusväljal sõdur“ („И один в поле воин“). Selles, nagu mulle näib, peitubki põhjus, miks marssalid, kindralid ja admiralid ei tea midagi agentuurluure olemasolust Nõukogude armee juhtorganite süsteemis. Pole ka imekspandav, et koostades „Nõukogude sõjalist entsüklopeediat“, ei maininud nad spetsnazi kohta mitte kui midagi.

      Mingid argumendid aga raevukatele kriitikutele ei mõjunud. Mind süüdistati laiade rahvamasside ettekavatsetud tüssamises. Ja siis avaldasin ma sõjandusajakirjas International Defence Review pika artikli Nõukogude armee eriüksustest (spetsnazist).

      Artikkel kutsus esile võimsa vastukajalaine. Paljastajaid ja kritiseerijaid aga sellest vähemaks ei jäänud. Ja kuidas need kriitikud oleksidki võinud rahuneda, kui tegelikult ei olnud keegi sellist sõna kunagi kuulnud?

      Selgitan kriitikutele: kust olekski võimalik lihtsas rahvakeeles niisugust sõna võtta, kui salastamise eesmärgil kirjutatakse seda terminit isegi dokumentides lühendatult: SpN (СпН).

      Peagi ilmus inglise, saksa, jaapani ja muudes keeltes minu raamat „Nõukogude sõjaväeluure“, milles puudutasin ka spetsnazi eriüksuste ja agentuuri teemat. Spetsnazi teemast ma mööda minna ei saanud, sest spetsnaz on ju Nõukogude sõjaväeluure orgaaniline osa.

      Kriitikud aga ei taltunud: „Ei ole niisugust terminit, ei ole selliseid üksusi ega väeosi, ei ole sellist agentuuri, kõik on vaid sinu enda väljamõeldised!“

      Siis kirjutasin raamatu „Akvaarium“. Valisin arusaadavuse mõttes seiklusjutustuse vormi. Ent see raamat ei olnud üldse seiklustest, vaid sellest, kuidas on üles ehitatud Nõukogude luure, sealhulgas ka spetsnazi formeeringud.

      Raamat oli menukas, kuid kriitikud teatasid, et midagi niisugust lihtsalt ei saa olla. Siis tuligi mul kirjutada raamat „Spetsnaz“, mis ilmus Suurbritannias 1987. aastal, järgmisel ka USA-s ja teistes riikides.

      Menust tiivustatuna otsustasin avaldada „Spetsnazi“ ka oma emakeeles. Neil kuulsusrikastel aegadel jätkus Suurbritannias, Prantsusmaal, USA-s ja Lääne-Saksamaal kirjastusi, kus anti välja venekeelseid raamatuid. Need kirjastused aga vastasid keeldumisega: ei ole ametlikku kinnitust niisuguste struktuuride olemasolu kohta ja vene keeles ei ole ka sellist sõna. „Akvaariumi“ avaldame, sest see on sinu väljamõeldis, aga „Spetsnazi“ ei võta, kuna selles valad sa oma väljamõeldised tõepärasesse vormi.

      Ükski neist kirjastustest ei julgenudki „Spetsnazi“ välja anda. Sama saatus ootas „Jäälõhkujat“ ja „Nõukogude sõjaväeluuret“. Väljaspool Nõukogude Liitu ei ilmunud need raamatud vene keeles kunagi.

      Läks mööda veidi aega, ja 1991. aastal kukkus Nõukogude Liit kokku. Siis äkki avastati, et ikkagi on spetsnaz olemas, vene keeles on selline sõna olemas. Tõsi küll, seda ei tunnistatud otsekohe ja täielikult, vaid ainult osaliselt. Vene armee luure peavalitsuse GRU ülem kindralpolkovnik Jevgeni Timohhin teatas 29. aprillil 1992 kaitseministeeriumi keskhäälekandja, ajalehe Krasnaja Zvezda veergudel järgmist:

       Sõjaväeluure süsteemis on eriotstarbelised formeeringud, mida ajakirjandus ongi hakanud nimetama spetsnaziks.

      Seega: niisugused formeeringud on olemas, aga vaat nimetust ei ole. Selle nimetuse on välja mõelnud hoopis agarad kirjatsurad.

      Üsna varsti aga seda terminit enam nii rangelt ei varjatud ja see läks mööda maailma laiali. Ja juurdus seal. Paljudele see meeldis. Äkki tekkis rohkesti kõikvõimalikke eriüksusi ehk spetsnaze: siseministeeriumi (MVD) spetsnaz, karistuste täideviimise teenistuse (FSIN) spetsnaz, föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) spetsnaz, piirivalve spetsnaz, välisluureteenistuse (SVR) spetsnaz, eriolukordade ministeeriumi (MTšS) spetsnaz, Ameerika, Iisraeli, Iraani, Briti spetsnaz… Sellest