Elupõletajad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.

       Kirjastanud ET

       ISBN 978-9949-01-038-7

       ISBN 978-9949-01-272-5 (epub)

       Trükk: Greif OÜ

      1

      Lilled on loodus loonud ilusateks ja kirevavärvilisteks, et sigitavat tolmu levitavaid putukaid juurde meelitada, see on looduse tarkus. Aga vahel tundub, et seesama põhimõte kehtib ka inimeste juures, sest imeilusa agulilapse Endla ümber tekkis juba kooli algklassides temast huvitatud poiste ring, kes olid valmis omavahelise sõpruse sedamaid Endla tähelepanu eest ohverdama. See ei saanud Endlale märkamatuks jääda ning tüdruku enesekindlus ja uhkus sellest ainult kasvasid. Koolipidudel oli ta ihaldatuim tantsupartner, keda poisid mõnes pimedas koridorinurgas kallistama ja suudlemagi tikkusid, ning see oli tüdrukule huvitav mäng, mis põsed õhetama ja südame kiiremini tuksuma pani. Tunnetus, et ta on ihaldatav, tõi Endlale teadmise, et oma iluga saab ta elus kõik vajaliku kätte, sest õppimises oli ta klassi viimaste hulgas. Eriliste anneteta tüdruk, õpetajate murelaps, suutis vaid nende heatahtlikkusest viimase, seitsmenda klassi lõpetada.

      Endla oli teismeliseks saades hakanud unistama filmitähe uhkest karjäärist, aga õnneks taipas, et selleks tal anded puuduvad. Seevastu õppis ta kiiresti vahet tegema näilise ja tegelikult kasuliku vahel. Isa, õigemini ema elukaaslane, oli nende perest ammu oma teed läinud ja silmapiirilt kadunud ning Endlal tuli varakult tööle minna – keegi ema tuttav soovitas tüdruku turumüüja abiliseks, kus ta kartuleid ja muud köögivilja kaalus. Raha, mis ta käest läbi käis, oli küll huvitav ja ahvatlev, kuid jäi lõpuni võõraks rahaks, sest ema ei väsinud kodus kordamast: ole küll vaene, aga alati aus, see on inimese kõige suurem rikkus … Sinna juurde käis veel ütlus, et Jumal tasub selle eest heldelt, kuigi Endla jaoks see kuigi veenvalt ei kõlanud. Aga mine tea: lõpuks juhtuski, et kahekümneseks saanud Endla jäi kingapoe vaateaknal – siis oli veel selline komme, et paremad kaubad vaatamiseks välja pandi – üht kingapaari imetlema ega märganudki noormeest, kes teda eemalt piidles ja siis tüdruku kõrvale seisma jäi, väljapaneku asemel aga hoopis teda vargsi uurides. Vaatas silmanurgast ja küsis kingadele viidates:

      „Meeldivad?“

      „Jah, aga see pole tähtis! Minu jaoks liiga kallid!“

      „Rahast tuleb puudu?“

      „Nojah … Õigemini polegi raha.“

      „Võib-olla ma saaksin teid aidata?“ pakkus noormees lahkelt.

      „Ei! Ma tean, mida te selle eest tahate! Mina ei ole niisugune!“ ütles Endla, aga millegipärast ei kiirustanud minema, vaid heitis ootamatult tekkinud kõnetajale hindava pilgu: korralikult riietatud noor mees, isegi lips ees. Mitte nende alati tema kallal lõõpivate turu transporditööliste hulgast, kes teda vahel silitada püüdsid või tagumikule patsutasid.

      „Andke andeks, kuid te saite minust valesti aru! Mul ei ole kombeks tänaval võõraid kõnetada, aga teie olite erand.“ Noor mees naeratas ja see mõjus tõesti heatahtlikult. Endla aga tundis korraga, et ta ei oska öeldule samaväärselt vastata, ja see tekitas temas enneolematu tõrke: just nüüd, kui teda kõnetas tõesti sümpaatne noor mees, kaotas ta kõnevõime. Mingi nimetu sisetunne ütles, et tema vastusest oleneb palju, võib-olla kogu tema tulevik … Ja nii ta lõpuks kogeleski, pilk ekslemas paeplaatidest kõnnitee ja kingapoe vaateakna vahel:

      „Ma … ma vaatasin ainult kingi …“

      „Loomulikult! Ega siin aknal olegi muud vaadata ja neidki on vähe. Mis numbrit te kannate?“ Mehe küsimust saatis endiselt heatahtlik naeratus.

      „Mi… miks te seda küsite?“ See tuli Endlalt peaaegu sosistades, ta oleks seda just nagu iseendalt küsinud. Algul tekkinud sundmõte kiiresti lahkuda oli oma käsuvõime kaotanud.

      „Lihtsalt uudishimust, mul pole kunagi naistekingadega tegemist olnud, sellepärast! Mul lihtsalt ei ole naist, kellele kingi osta. Veel ei ole.“

      „Siis saate seda raha ju kuskil mujal kasutada,“ arvas Endla ja oli oma vastusega vägagi rahul. Tüdruku enesekindlus tõusis.

      „Te ei vastanud mu küsimusele – mis number kingi te kannate?“ tuletas mees juba tungivamalt meelde.

      „Kolmkümmend üheksa, kui see teid nii väga huvitab.“

      Noormees astus sammu lähemale – oli nähtavasti mingi otsuse teinud – ja puudutas Endlat küünarnukist.

      „Lähme sisse ja vaatame, kas neil seda numbrit on! Mul on palgapäev ja siis tuleb ikka mõni meeldiv tegu teha!“

      Edasi läks Endla jaoks kõik nagu muinasjutus, kus kuningapoeg neiukesele kristallkingakest jalga sätib. Tüdruk oli lummatud, ta oleks nagu imemaale sattunud ja soovis ainult üht – et see muinasjutt kunagi ei lõpeks.

      Veerand tundi hiljem jalutasid mõlemad kõrvuti tänaval, Endlal ristpaelaga seotud kingakarp näpus. Kõndisid vaikides ja surmtõsiste nägudega, sest mõlemad puresid üht ja sama küsimust: mis nüüd edasi saab? Siis aga haaras mees initsiatiivi.

      „Näete, kui imelik olukord – me kõnnime nagu tuttavad, aga ei tunnegi veel teineteist! Saame siis tuttavaks, minu nimi on Anti Vessel, ma töötan metallitehases, tsehhijuhataja …“ Rääkija takerdus hetkeks, oli oma tulevikuvisiooni tõena välja käinud, sest vaist ütles, et sellega avaldab ta oma imekaunile kaaslasele suuremat mõju ja tundub ligitõmbavam. Siis aga heitis pilgu kõrvale ja nägi, et tüdruk ei kuulagi teda, tal oli nähtavasti oma mõtetega liiga palju tegemist, ja Anti küsis otse: „Mis sinu nimi on?“

      „Endla,“ ütles tüdruk nii vaikselt, et noormees isegi seisatas ja jäi talle küsivalt otsa vaatama, kuni teine aru sai ja juba julgemalt kordas:

      „Endla on minu nimi!“

      „Aa … Ilus nimi, see sobib sulle.“

      Jutt katkes jälle, kumbki lihtsalt ei leidnud jutuainet ja edasi kõnniti vaikides, kuni Endla lõpuks otsusele jõudis, seisatas ja hakkas millegipärast käes olevat kingakarpi uurima. Ütles siis Anti poole vaatamata:

      „Kui läheks ehk meile? Ema on õhtuses vahetuses, kodus pole kedagi …“

      *

      Mis sellel pöördelisel päeval veel juhtus, mismoodi ja millal need kaks noort inimest jälle kokku said ja kuidas nende suhted edasi arenesid, seda teavad vaid asjaosalised ise. Anti oli Endla ilust lummatud ning nautis juba ette sõprade ja töökaaslaste kadedust, kui ta oma piltilusa naisega kuskile seltskonda ilmub, sest niisuguse naise omamine tõstab kindlasti ka mehe väärtust ja väärikust. Läbinisti praktilise inimesena kandus metallitehase vanemmeistri Anti Vesseli mõte ka tööalasele karjäärile: nende tehast hakatakse kuuldavasti laiendama, räägiti ka Moskva alluvusse üleviimisest ja sellest, et nime asemel hakkab tehas numbrit kandma. Uued töökohad tulemas, palgad tõusevad ja võib-olla oleks tal ilusa naise tõttu lihtsam silma paista? Juhtkonna koosviibimistel ja pidudel võiksid nad Endlaga niiviisi kõrgematele ülemustele muljet avaldada, ja tööalaselt peab kõik korras olema – nii liikus Anti mõte. Just nii, kitsama ringi kaudu saab silma paista, ja venekeelseid anekdoote meeste ringis rääkimiseks tal jätkus!

      Nii mõeldes sai karjäärihimulise mehe silmis tema ingellikult ilus naine hoopis uue lisaväärtuse, muutudes omamoodi võtmeks tehase kõrgemasse juhtkonda pürgimisel.

      Vesseli perekonnanime saanud Endla ei teadnud mehe salamõtetest midagi, tema oli õnnelik ja arvas kindlalt, et on Antiga abielludes peadpööritavalt hea ja kogu oma tulevikku kindlustava partii teinud. Endla oli looduse poolt saanud hindamatu kingituse – välimuse, mida vaid vähestele jagatakse. Vanasõna ütleb küll, et ilu patta ei panda, aga jätab ütlemata, et ilusad saavad kergemini söönuks kui teised näljased.

      2

      Anti Vesselile oli tehnikakõrgkooli diplom olnud unistuste tipp, peaaegu nagu võti, mis avab pääsu taevastesse kõrgustesse, või vähemalt ukse