Lihunik. Tony ParsonsЧитать онлайн книгу.
ction>
Originaal:
Tony Parsons
The Slaughter Man
Curtis Brown Group Ltd
Kaas: Tiina Sildre
Toimetanud Karme Beek
Copyright © Tony Parsons, 2015
© Tõlge eesti keelde. Ülle Okas ja OÜ Eesti Raamat, 2016
ISBN 978-9949-567-78-2 (trükis)
ISBN 978-9949-567-79-9 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Yurikole
Kuritööd kanduvad läbi aastate ja läbi elude. Väga harva hävitab mõrv vaid ühe inimese.
Joyce Carol Oates, „Pärast Musta Kaljut”
Enamik mustlasi pelgavad surnuid.
Raymond Buckland, „Bucklandi Mustlaste maagiaraamat – reisimehe jutustused, loitsud ja tervenemised”
PROLOOG
Vana-aasta õhtu
Poiss ärkas oma isa karjete peale.
Kuskilt pimedast esikust, tema vanemate magamistoa ukse tagant, kostis isa karjumist, mis kõlas nii, nagu oleks kogu tema maailm korraga kokku varisenud.
Karjumises oli nii hirmu kui ka viha ja valu ning enne veel, kui poiss täielikult ärkvel oli, libistas ta end voodist välja, tõmbas ukse raksatusega lahti ja vaatas päranisilmi pimedalt trepimademelt suletud magamistoaukse poole. Nüüd valitses seal vaikus.
„Isa?”
Ta seisis ja põrnitses pimedusse, ainsateks helideks tema enda kähisev hingamine ja joobnud inimeste hääled, mis kandusid tänavatelt tuppa. Tähistati veel ühe aasta surma.
Maja tagant kostsid kellalöögid. Tuul liigutas tema ema aias olevat kellukest ja see helises nii, justkui märgiks kõige olemasoleva lõppu.
Nüüd tulid esiku lõpus oleva magamistoaukse tagant kuuldavale poisi ema karjed. Ja kui need lõppesid, hakkas isa nuuksuma, nagu ta süda oleks murest murtud.
Hirm ja vapustus nöörisid poisi kõri.
Ta lahke, rahulik isa oma aeglase, muretu naeratuse ja lõbusa olekuga, isa, kes iialgi häält ei tõstnud ega jätnud teda abita, nuuksus nüüd ahastuses, justkui kõik talle armas oleks igaveseks temalt võetud.
Siis kuulis poiss tundmatut häält.
Tungivat.
Ebainimlikku.
Raevust pingulolevat.
„Ma ei hakka seda kordama,” käsutas hääl. „Ma tahan, et sa pealt vaataksid.”
Seejärel kostsid seletamatud helid.
Justkui oleks puid raiutud. Müts ... müts ... müts ... Oietega magamistoast kaasnesid tänavatel lõbutsejate joobnud hõisked. Need tulid hoopis teisest maailmast.
Kõik tundus olevat ebareaalne.
Poiss vajus ukse vastu kössi, ta hingetõmbed olid pinnapealsed ja äkki tajus ta, et pisarad voolasid mööda nägu alla.
Kuskil nende majas hakkas koer haukuma ja see kodune hääl, ootamatu meeldetuletus talle tuttavast maailmast, pani ta tegutsema.
Süda rinnus tagumas ja jalad rasked, lipsas poiss oma magamistoast välja. Libe hirmuhigi kattis ta keha.
Ta liikus kiiresti kohutavatest helidest eemale, trepimademelt alla, oma õe magamistuppa.
Poiss astus sisse ja leidis õe voodil istumas, peoriided seljas, silmad kuivad. Vapustusest valge näoga kobas ta telefoni järele ja vajutas number 9. Nad mõlemad vaatasid üles, kui kuulsid vanemate magamistoast kostvat äkilist vägivallapurset. Mõistetamatud, arusaamatud helid. Raevukas võitlus, luud ja ihu paiskumas vastu seinu ja põrandat. Tuhmid mütsatused ja summutatud oiged.
Tundus, nagu oleks keegi oma elu eest võidelnud.
Poiss nägi, kuidas ta õde vajutas telefonil veel teisegi 9.
Ta sulges silmad, ise iiveldustundest uimane.
See peab lõppema. Ta ärkab üles ja õudusunenägu on läbi. Kuid ta avas oma silmad ja kõik oli nii tõeline kui olla sai.
Poisi õe käed värisesid, kui ta vajutas kolmanda ja viimase number 9.
Koer haukus raevukalt.
Piki esikut kostsid rasked sammud, mida ei püütudki varjata.
Sammud suundusid nüüd nende poole.
„Uks!” sisistas õde ja poiss sööstis ukseni ning lukustas selle üheainsa meeleheitliku liigutusega.
Ta astus tagasi, vaadates ainiti suletud ust.
Keegi koputas.
Õrn, isegi mänguline toksimine nimetissõrme nukiga.
Poiss vaatas õe poole.
Näis, nagu suruks uks end vastu oma raame, kui jõuline õlg selle proovile pani. Jalahoopide all hakkas uks raksuma ja pragunema, lendas pilpaid.
„Häirekeskus kuuleb – kellele ma teie kõne suunan?”
„Palun,” ütles tüdruk. „Me vajame abi.”
Poiss jooksis akna juurde ja avas selle. Jäine õhk tungis tuppa ja tõi kaasa ka kaugel heliseva muusika ning pidudelt kostva naeru, mis kandusid läbi aasta viimase päeva lõpuminutite.
Kui uks sisse varises, vaatas poiss selja taha ja nägi tumedat kuju ähvardavalt koridoris kõrguvat ning läbi katkise ukse lukuauku jäänud võtme järele kätt küünitamas.
Võõras ei tundunud inimese moodi olevat.
Mees ukseavas nägi välja nagu mingi pimedusejõud ja kui ta magamistuppa sisenes, tundis poiss tema lõhna, iiveldamaajavat higi, vere ja seksi lõhna, mis segunes vanade autode, läbipõlenud mootorite ja õlilaikude lehaga.
Ta õe telefonist kostis hääl.
„Hallo? Kuhu ma teie kõne suunan? Hallo?”
Äkitselt poiss kukkus, langes läbi külma õhu ning maandus peaaegu hetkega allolevale sissesõiduteele. Valu pani ta ägama.
Ta vaatas üles teise korruse akende poole.
Õel oli üks jalg aknast väljas ja teine veel toas.
Tume kogu oli ilmselt ta kaelast kinni haaranud, kuna oli näha, et tüdruk on lämbumas. Jah, nüüd poiss nägigi seda. Paksud sõrmed olid põimunud ümber ta kaelakee ja väänasid seda rusikasse surutud käes, nagu väänatakse ohtliku koera kaelarihma.
Must kogu üritas teda kägistada.
Ilmselt kaelakee katkes, sest tüdruk langes külg ees läbi õhu. Sekund tundus väga pikana. Poiss astus kiiresti sammu tagasi, kui maapind õele lähenes ja tüdruk sellega valusalt kokku põrkas.
Poiss aitas õe jalule ja tüdruk kõndis vaevaliselt tänavale. Ta põlv oli viga saanud.
Nad elasid valve all olevas kogukonnas linna kõige kõrgemas osas, kuus suurt maja kõrge raudvärava ja tellisemüüri taga, millel oli ka veel varjatud okastraat.
London laius neist allpool.
Tundus, nagu oleksid nad maailma tipus.
Poiss jättis õe tänava keskele veriseid põlvi hõõruma ja jooksis teiselpool teed oleva lähima maja juurde. Ta surus uksekellale, karjudes, et vajab abi ning et on toimunud mõrv.
Maja oli pimedusse mattunud.