Kirglikud meloodiad. Keyesi õed, I raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
Originaali tiitel:
Susan Mallery
SWEET TALK
2008
Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektuuri lugenud Inna Viires
© 2008 by Susan Macias Redmond
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel
Raamatu nr 10099
ISBN (PDF) 978-9949-455-94-2
ISBN (ePub) 978-9949-84-750-1
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Minu agendile Annelise Robeyle. Siiras tänu Sinu toetuse ja suure töö eest. Sa oled imeline ja mulle meeldib väga Sinuga koos töötada. Soovin parimat... meile mõlemale.
Esimene peatükk
Kui telefon helises, hüppas Claire Keyes püsti, et sellele vastata, otsustades, et vihane telefonikõne mänedžerilt on huvitavam, kui keset elutuba oma pesemata riiete sorteerimine.
„Halloo?”
„Tere. Mmm... kas see on Claire? Siin Jesse.”
Ei olegi mänedžer, mõtles Claire kergendustundega. „Missugune Jesse?”
„Sinu õde.”
Claire viskas pluusi käest ja vajus sohvale istuma. „Jesse?” sosistas ta. „Kas see oled tõepoolest sina?”
„Mh-mh. Üllatus.”
Üllatus oli selle jaoks liiga nõrk sõna. Claire polnud oma nooremat õde näinud juba aastaid. Igatahes mitte pärast isa matust, mil ta oli püüdnud kõigi järelejäänud pereliikmetega kontakti saavutada, kuid talle öeldi vaid, et teda ei oodata nende sekka ja ei hakatagi kunagi ootama ning kui ta juhtuks bussi alla jääma, siis ei vaevuks ei Jesse ega Nicole – Claire’i kaksikõde – talle abi kutsuma.
Claire mäletas hästi, kuidas ta oli sellest sõnarünnakust nii jahmunud, et võttis lausa hingeldama. Tal oli tunne nagu oleks ta läbi pekstud ja tee kõrvale lamama jäetud. Jesse ja Nicole olid tema perekond. Kuidas nad küll võisid teda niimoodi hüljata?
Kuna ta ei teadnud, mida ette võtta, oli ta linnast lahkunud, et mitte kunagi enam sinna tagasi minna. See oli seitse aastat tagasi.
„Niisiis,” sõnas Jesse heatujulisel häälel, mis kõlas sunnitult. „Kuidas sul läheb?”
Claire raputas pead, et see selgiks, seejärel heitis pilgu oma sassis korterile. Elutuba oli põlvekõrguseni täis musti riideid, klaveri juures seisid avatud kohvrid, veel oli seal kirjadehunnik, mis näis olevat liiga suur, et sellega tegelema hakata ning kusagil oli ülemus, valmis Claire’i elusast peast nülgima, kui nii saaks naist panna tegema seda, mida ülemus tahtis.
„Mul läheb toredasti,” valetas ta. „Ja sinul?”
„Mis seal rääkida. Aga on ka üks probleem. Nicole’il ei lähe kõige paremini.”
Claire haaras kõvemini telefonitorust. „Mis temaga lahti on?”
„Mitte midagi... praegu veel. Talle tehakse operatsioon. Sapipõis. Midagi on valesti selle asukohaga või umbes nii. Mul ei tule meelde. Igatahes ei saa talle teha seda väikest operatsiooni, kus tehakse pisikesed sisselõiked. Miski lapi...”
„Laparoskoopia,” pomises Claire hajameelselt, silmitsedes kella. Ta peab kolmekümne minuti pärast tunnis olema.
„Just nimelt. Selle asemel lõikavad nad ta lahti nagu arbuusi ja see tähendab pikemat toibumisaega. Arvestades pagaritöökoda ja kõike muud, on see päris suur probleem. Tavalises olukorras tuleksin ise appi, aga just praegu ma ei saa. Asjalood on... keerulised. Niisiis me rääkisime ja Nicole mõtles, et ehk tuleksid sina koju tagasi ja võtaksid asjad oma hoolde. Ta oleks sulle tõesti väga tänulik.”
Koju, mõtles Claire igatsevalt. Ta saab koju. Tagasi sinna majja, mida ta vaevu mäletas, kuid millel oli alati olnud nii tähtis koht tema unenägudes.
„Ma arvasin, et sina ja Nicole vihkate mind,” sosistas ta lootusrikkalt, kuid peaaegu kartes seda.
„Tollal me olime pahased. See oli närviline aeg. Aga kui tõsiselt rääkida, siis oleme juba tükk aega arutanud, et peaks sinuga kontakti võtma. Nicole oleks... ise helistanud, aga ta ei tunne end hästi ja kartis, et sa ütled ei. Ta ei suudaks praegu seda taluda.”
Claire tõusis püsti. „Ma ei vastaks kunagi eitavalt. Muidugi tulen koju. Ma tõepoolest tahan seda. Teie olete mu perekond. Teie mõlemad.”
„Tore. Millal sa siia jõuad?”
Claire heitis pilgu segadusele, mida tema elu endast kujutas, ning mõtles Lisa, oma mänedžeri, vihastele telefonikõnedele. Siis oli veel too meistriklass, millest ta pidanuks osa võtma ja paar õpilast nädala lõpul.
„Homme,” sõnas ta kindlalt. „Jõuan teie juurde homme.”
„Lihtsalt lase mind kohe praegu maha,” ütles Nicole Keyes köögilaudu pühkides. „Mõtlen seda tõsiselt, Wyatt. Sul kindlasti on relv. Tee seda. Ma kirjutan kirjakese, et see polnud sinu süü.”
„Kahju küll. Minu majas mingeid relvi pole.”
Minu omas ka mitte, mõtles Nicole süngelt ning viskas siis lauapuhastuslapi tagasi kraanikaussi.
„Aega minu lolli operatsiooni jaoks poleks saanud halvemini valida,” pomises ta. „Mulle öeldakse, et ma ei tohi kuue nädala jooksul tagasi tööle minna. Kuue. Pagaritöökoda ei juhi ennast ise. Ja katsu sa öelda midagi selle kohta, et ma palusin Jesse’i abi. Mõtlen seda tõsiselt.”
Wyatt, kellest varsti pidi saama Nicole’i eksõemees, tõstis käed üles. „Ma ei ütle sõnagi, vannun sulle.”
Naine uskus teda. Mitte sellepärast, et ta oleks arvanud, et ajab mehele hirmu peale, vaid kuna ta teadis, et mees mõistab teda – osaliselt valutas Nicole’i sisikond küll põletikulise sapipõie tõttu, kuid suuremalt jaolt põhjustas seda tema õe Jesse’i reetlikkus.
„See ajab mind närvi. Mulle teeb viha, et mu oma keha niimoodi minu vastu on. Mida ma talle halba olen teinud?”
Wyatt lükkas ühe tooli laua alt välja. „Istu. Vihastamisest pole abi.”
„Kindlalt sa seda ju ei tea.”
„Võin arvata.”
Nicole vajus jõuetult toolile. Mõnikord, nagu praegugi, mõtles ta, kas üldse jaksab veel tülitseda.
„Mis mul meelest ära on läinud?” küsis ta. „Arvan, et olen kõik korda teinud. Kas sul ikka on meeles, et mõnd aega ma ei saa Amy eest hoolitseda?”
Amy oli Wyatti kaheksa-aastane tütar. Paaril pärastlõunal nädalas vaatas Nicole tema järele.
Wyatt kummardus ja pani käe naise käsivarrele.