Maski varjus. Nicola CornickЧитать онлайн книгу.
Originaali tiitel:
Nicola Cornick
Unmasked
2008
Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Mari Mets
© 2008 by Nicola Cornick
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel
Raamatu nr 10098
ISBN (PDF) 978-9949-455-93-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-747-1
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Kallis lugeja!
Scarlet Pimpernelist Zorroni, Robin Hoodist William Wallace’ini – tõsielulised legendid ja väljamõeldud lood neist, kes vabaduse ja õigluse eest võitlevad, on mind alati inspireerinud. „Maski varjus” on lindpriilugu, mille ma ise välja mõtlesin! Üle metsikute kanarbikuga kaetud Yorkshire’i kõrgendike ja jõeorgude ratsutab kamp naissoost maanteeröövleid, kes võtavad rikastelt, et anda vaestele, kaitsevad nõrku ja parandavad ühiskonnas valitsevat ebaõiglust tõelises Robin Hoodi stiilis. Kuid Pühad Neitsid, kes selles loos tegutsevad, ei ole mingid tavalised lindpriid. Nad on naised, kes trotsivad tavasid, sest ei suuda taluda kodusistumist, vangistatuna regendiajastu abikaasa või lesknaise traditsioonilisse rolli, kes näevad ebaõiglust ja tunnevad põletavat vajadust midagi ette võtta.
Nick Falconer, raamatu kangelane, on aumees ja tõotanud alati seadusekuulekas olla. Kui ta saadetakse Pühasid Neitsisid kinni võtma, on ta kindlalt otsustanud oma ülesande täide viia. Aga Mari Osborne’is, naises, keda ta kahtlustab nende hulka kuuluvat, leiab ta sugulashinge, kelle põhimõtted on talle lähedased... Ma nautisin selle loo kirjutamist neist uljastest regendiaegsetest lindpriidest Pühadest Neitsitest ning ma loodan, et ka teie naudite seda!
Armastusega
Nicola
See raamat on pühendatud Yorkshire’ile, krahvkonnale, kus ma sündisin, tänutäheks sealse metsiku looduse ja imeliste kohtade eest, mis mulle inspiratsiooni andsid.
Proloog
London, aprill 1805
Nartsiss – valelikkus
„Mida kõike ma Inglismaa heaks ei tee.” Major Nick Falconer astus sammu tagasi ja heitis kiire pilgu markii Kinlossi Londoni mõisa halli seinal kõrguvasse peeglisse. Markii ise oli linnast väljas, mis Nicki arvates asjale ilmselt vaid kasuks tuli. Tema vanaonu oli kurikuulus oma kõrkuse poolest ning kui ta oleks oma pärija skandaalset välimust näinud, oleks ta raevu läinud.
Nick pöördus noormehe poole, kes nõjatus vastu üht marmorsammast ning kelle sinistes silmades oli kelmikas pilk.
„Kuidas ma välja näen, Anstruther?”
„Teie välimus on üsna šokeeriv, söör,” vastas Dexter Anstruther viisakalt. „Lint on kena lisand, nagu ka parfüüm ja embleem.”
Nick naeris. „Ja see jakk? Üsna dändilik minu arvates.”
„Palju hullem kui dändilik,” lausus Anstruther, naeratus huulil tukslemas. „Palun vabandust, söör, kuid te näete välja nagu äärmiselt kahtlaste seksuaalsete kalduvusega prostituut. Pentsik vennike, nagu mu isa öelnud oleks.”
„Ma annan endast parima,” vastas Nick. Ta võttis oma kübara, millel oli lai äär ning mida ehtis koketeeriv oranž sulg.
„See koht, kuhu te lähete,” ütles Anstruther, „see klubi...”
„Kana ja Raisakotkas,” sõnas Nick.
„Jah.” Anstruther näis end natuke ebamugavalt tundvat. „Kas seal on tõesti nii, et ei saa kindel olla, kas... Ma pean silmas, et seal on mehed ja naised...”
„Ja mehed võivad olla riides nagu naised ja naised nagu mehed,” lõpetas Nick irvitades. „Nii ma kuulnud olen. Liiga šokeeriv koht sinusuguste noorukite jaoks, Anstruther.”
„Mehed riides nagu naised,” pomises Anstruther käega otsaesist hõõrudes. „Kuidas saab selline asi kütkestav olla?”
„Ma arvan, et sellise koha veetlus seisneb selle kahemõttelisuses,” vastas Nick. „Seal pidavat käima ka mõned Londoni kõige kaunimad kurtisaanid ning eristada neid naisterõivaid kandvatest meestest olevat üsna raske.”
„Armas jumal,” lausus Anstruther vaevukuuldavalt. „See on nii... ebabritilik.”
„Olge õnnelik, et te ei pea minuga kaasa tulema,” ütles Nick lohutavalt. Ta vaatas oma kaaslast, kes nägi oma mustas õhturiietuses tagasihoidlik välja. Dexter Anstrutheri oli talle tema praeguses ülesandes abiliseks määranud ei keegi muu kui siseminister isiklikult. Noormees oli alles möödunud aastal Oxfordi ülikooli lõpetanud, kuid ta oli tark, diplomaatiline ja töökas, ning Nicki praegune ettevõtmine – pidurdada oma nõo, krahv Rashleigh’ üha ohjeldamatumaid liialeminekuid – nõudis kellegi täiesti diskreetset abi. Dexter Anstruther vastas nendele nõudmistele perfektselt.
„Kuidas teie riietuksite, kui peaksite külastama Kana ja Raisakotkast, Anstruther?” uuris Nick.
„Sellena, kes ma olen – pigem ühe allasurutud inglise härrasmehena,” vastas Anstruther nukralt, vaadates Nicki omajagu värvikat rõivastust, „kui taolise eputava dändina, keda ma enda ees näen – suurima lugupidamisega, söör.” Ta ajas end sirgu, käsi taskutesse surudes. „Mis siis saab, kui lord Kinloss sellest kuulma peaks, söör? Ta saab ataki. Markiisi pärija halva kuulsusega majas!”
„Ma tunnen seal arvatavasti veel nii mõnegi aadliku ära,” lausus Nick, „nii et mitte keegi ei saa näpuga minule näidata.”
Anstruther raputas pead. „Teid sellisena nähes, söör, on raske uskuda, et teil on halastamatu inimese reputatsioon.”
Nick kohendas oma pööraselt pitsilist kraed. „Tänan, Anstruther. Kahjuks on mul ka ebaõnn olla Rasleigh’ nõbu.”
„Ning te olete parim laskur Inglismaal ja üks Gentleman Jacksoni parimaid rusikavõitlejaid,” ütles Anstruther imetleva häälega.
Nick naeratas. „Asja juurde tagasi tulles, Anstruther, lord Hawkesbury teab, et ma jään diskreetseks, sest ükskõik, kui palju ma oma nõbu ka vihkan, on see ikkagi peresisene asi.” Ta kallutas pead küljele ning tegi oma põsele väikese sünnimärgikujutise laigu. „Mis te arvate, läheb see liiale?”
„Te näete välja nagu bordelliperenaine, söör.”
„Just see stiil, mida ma saavutada tahtsin,” lausus Nick.
„Lord Hawkesbury ütles, et tegemist on delikaatse asjaga,” lausus Anstruther jalalt jalale tammudes, justkui tekitaks nii kahtlaselt riietatud mehega samas ruumis viibimine temas ebamugavust. „Sellisega, mis võib põhjustada tagasilööke ühiskonna kõrgemate kihtide seas, nagu ta ütles.”
„Jah,” sõnas