Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära. Susan LuitsaluЧитать онлайн книгу.

      SISSEJUHATUS

      Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõigil on Ferrari? Kas keegi sind kaameli vastu pole proovinud vahetada? Kas mõni pagulane tahab vahel sinuga Eestisse kaasa tulla? Sellistele täiesti seinast seina ja vastandlikele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais.

      Esimest korda käisin Pärsia lahe kaldal asuvates Araabia Ühendemiraatides koos vanematega, aastal 1996. Kuigi seal siis praegusega võrreldes veel eriti midagi märkimisväärset polnud, võlusid mingi kummaline kõrbevalgus ja aura mind sedavõrd, et lumisesse Eestisse tagasi jõudes tuli lausa väike pisar silma. Kui me paari aasta pärast uuesti läksime, oli Dubai oluliselt muutunud (vähem liivaseid platse hoonete vahel, rohkem suuri klaasist maju, rohkem teid). Ning kui ma siis 2013. aastal sinna esimest korda tööle läksin, oli see linn tundmatuseni, lausa äraeksimiseni muutunud. Lisandunud olid terved linnajaod, tohutu hulk pilvelõhkujaid, autoteid ja kaubanduskeskusi, metroo ja maailma kõige kõrgem hoone. Aga aura oli sama – lummav kuldne-roosa valgus, idamaised lõhnad ja mingi olemise seletamatu kergus. Kui ma pole mõnda aega Dubais käinud, hakkab kõrb mind salaja mõttes kutsuma, nagu sireenid meelitavad meremehi, ning õhtul silmi kinni pannes kangastub mõni sealne lemmikpaik.

      Tundub, et ma olin eelmises elus vähemalt kaamel, aga loodetavasti ikka mingi edenenum eluvorm. Mul on Araabia Ühendemiraatides kodune olla, seda esiteks. Täpselt sama kodune kui Eestis oma kodumetsas, mis maja tagant algab. Teiseks on mul paljudes elumuutustes, oluliste protsesside algatamistes ja suurtes selgushetkedes tihtipeale üheks oluliseks mõjutajaks just see müstiline roosa-kuldne koht keset kõrbet. See on aidanud mul igasugustele (imelikele) järeldustele jõuda ning juhtinud mind paljude oluliste arusaamiste juurde. Dubaist olen saanud uusi häid sõpru, kes on igaüks täiesti erinevast maailmast tulles mu silmaringi tohutult avardanud.

      Paljud inimesed, kes Dubais elavad, peavad seda linna tühjaks ja pealiskaudseks ning paljud, kel tuleb sinna tihti reisida, teevad seda pika hambaga. Ainult klaas ja teras, ei mingit hinge, võltsglamuur, null kultuuri ja ajalugu – need on vaid mõned veendumused, millega olen kokku puutunud. Kui aus olla, siis mingil hetkel tundus ka mulle endale nii, hoolimata sellest, et imelik kõrbeaura minuga sünkroonis võnkus. Intensiivselt Dubai vahet sõeludes sai mulle aga selgeks, et kui vaid viitsid ise süvitsi minna, on hinge, kultuuri ja ehedust igal pool, kus on inimesi. Ja Dubais on inimesi igast suurest ja väikesest maailmanurgast, igast rahvusest, rassist ja vanusest.

      See raamat avabki Dubaid ja Araabia Ühendemiraate üldisemalt nende inimeste kaudu, kellega olen seal kokku puutunud, koos töötanud või lausa parimateks sõpradeks saanud. Olgu nad teised eestlased, taanlased, itaallased, indialased, liibanonlased või lausa need haruldased päris-araablased.

       Dubai–Tallinn,

       sügis 2018

      Kalurikülast Tulevikulinnaks

      Esimest korda käisin Araabia Ühendemiraatide hulka kuuluvas Dubais vanematega, paketireisil. Mul olid kaks patsi ja triibulised tunked. Aasta oli siis 1996 ja Dubai oli praegusega võrreldes nagu mingi... Tartu keset kõrbet.

      Araabia Ühendemiraadid asuvad Araabia poolsaare kirdetipus, naabriteks Saudi Araabia ja Omaan. Merepiiri jagatakse Katari ja Iraaniga. Emiraate on peale Dubai veel kuus: Abu Dhabi (ühtlasi pealinn), ʻAjmān, Al-Fujayrah, Ra’s al-Khaymah, Ash-Shāriqah ja Umm al-Qaywayn. Riigikeeleks on araabia keel, kuid selle kõrval kasutatakse igal pool ka inglise keelt. Kõik kaunilt voogavas araabia kirjas sildid kordavad öeldu üle inglise keeles. Või kui päris täpne olla, siis teeninduskeel ongi üldse rohkem inglise keel ning paradoksaalsel kombel ei jää vähemalt Dubai emiraadis hätta mitte araabia keele mitteoskaja, vaid pigem hoopis araablane, kes inglise keelt ei oska.

      Kui ma esimest korda Dubais käisin, kihas põhiline elu Creeki^[1.] ümber Deiras, kus asusid maitseaine- ja kullaturud. Puust paatide ehk daudega veeti kõikvõimalikku kaupa, kõik oli idamaiselt lõhnav, tolmune ja ehe. Omamoodi võluv. Creeki kaldal kõrgusid ka mõned selle aja kohta übermoodsa välimusega klaasist „pilvelõhkujad“ (aga mitte midagi uhkemat kui Olümpia hotell Tallinnas) ning vurasid ringi kallid Lexused. Piki Pärsia lahe randa kulges madal asustus ning linna teises otsas asus Dubai (tol ajal veel) äärealadel meie hotell Chicago Beach, kuhu üks Eesti reisifirma põhjamaa inimesi päikest võtma tassis. Kuigi nii võib tunduda, ei pandud hotellile sellist nime eesmärgiga olla võimalikult läänepärane. Põhjus oli selles, et sealsamas ehitas kunagi Chicago Bridge & Iron Company ujuvaid naftamahuteid. Selline ühest küljest luksuslik, teisalt jälle trööstitu ja nüri koht Dubai tol ajal oligi. Naftamahutid ja puhkusehotellid, Lexused ja liiv.

      Šoppamisvõimalused moodsas mõttes olid allpool arvestust. Mäletan ühte lubaduste järgi suurt kaubanduskeskust, mida valgustasid kõledad päevavalguslambid ning mis pakkus kaootilist valikut Hiinast kohale tassitud viletsa kvaliteediga träni. Käisime seal korra, pettusime ja rohkem ostureisikesi ette ei võtnud. Klassikalist „linna peal“ patseerimist, nagu pakuvad Kanaaride ja Türgi suvituskeskuste turistipromenaadid, ei eksisteerinud samuti. Meie hotelli ümber lihtsalt ei olnud suurt midagi peale madalate elumajade, üksikute putkade ja virvendava kuumuse liiva kohal.

      Selleks, et süüa vahelduseks kuskil mitte-hotelli-restoranis, viidi meid taksoga spetsiaalselt kohale ning toodi pärast jälle hotelli tagasi. Atraktsioonideks pakuti maasturite kõrbesafarit, kaameli või dauga sõitmist ja enda koorida laskmist igasugustel turgudel. Muul ajal tšillisime mõnusasti hotellis, päevitasime ja ujusime. Õhtuti hõljus õhus sume laulev kutse mošeesse, kummalisse vinesse loojuv hiigelsuur päikeseketas värvis õhu roosaks.

      Kolm aastat hiljem läksime tagasi – justkui samasse hotelli, kus me juba peatunud olime. Aga vana hoone oli jäljetult kadunud.

      „See oli liiga vanamoodne. Lõhkusime maha ja tegime... selle!“ osutas giid uhkusest nõretades purjekujulisele klaasist ja terasest üllitisele, mis ilutses suursuguselt veepiiril ning pakkus seltsi vastvalminud – samuti purjekujulisele – Burj al-ʻArabile. 93 meetrini ulatuv Burj al-ʻArab oli tol hetkel Dubai kõrgeim maja. Selle sees asus maailma esimene seitsmetärnihotell, mille voodites rullisid Araabia naftamiljonärid, Vene oligarhid ja Tiger Woods. Ja kuigi nüüd ei pääse Burj al-ʻArab kõrguselt enam isegi Dubai kõrghoonete tippsaja hulka, on ta jäänud üheks olulisemaks Dubai sümboliks.

      Üleüldse oli 1999. aastal juba palju rohkem maju ja rohkem kaubanduskeskusi ning pidevalt lõhuti kusagil midagi, et uut ja paremat asemele ehitada. Samas ei ütleks ma, et muutus oleks olnud kuidagi drastiline. Sai ikka täitsa aru, et oled jälle Dubais.