Musta Missa vandenõu. Andrei BeljaninЧитать онлайн книгу.

      Kõik algas sellest, et hommikul äratas mind jälle kukk. Tema ongi mu peamine probleem… Just selle harja ja sulgedega lojuse pärast olen ma alalõpmata kohutavalt magamata! Loomulikult on hommik rikutud ja tuju päev läbi hullemast hullem! Kui Jagaa mu oigeid ja palveid kuulda ei võta, kägistan kuke ise ära. Või lasen streletside püssist maha (tõsi küll, selleks tuleb kaabakas toru ette kinni siduda, muidu ei saa ma elu seeski sellest kahurist talle pihta). Ehk paluks Mitkal karurauad üles panna? Ei, ei, ei… Mida ma ometi mõtlen? Meie Mitjai jääks ju ise sinna raudadesse kinni. Las püüab parem kukke niisama. Kujutasin ette kahemeetrist kandiliste õlgadega kolget, kes Baba Jagaa õuel kanu taga ajab, ja naeratasin tahtmatult.

      Palun vabandust, et ma ennast kohe ei esitlenud. Ivašov, Nikita Ivanovitš, miilitsa nooremleitnant, vallaline, poliitilistesse parteidesse pole kuulunud, sündisin ja kasvasin Moskva linnas. Käesoleval ajal olen Lukoškino esimese miilitsajaoskonna ülem. Lukoškino – see on meie tsaaririigi pealinn. Siin valitseb tsaar Gorohh, väga tark mees; kui aega saan, jutustan temast pikemalt. Meie jaoskond paikneb Baba Jagaa kahekorruselises tares, kus ma olen ühtlasi ka korteris. See armas, kongnina ja puseriti hammastega eideke kuulub operatiiv-juurdlusrühma koosseisu, informatsiooni kogumise seisukohast on ta täiesti asendamatu kaastöötaja. Lisaks nõiub mõnikord natuke. Varem ma seda ei uskunud, kuni veendusin isiklikult. Pole midagi, harjusin ära… Veel teenib meil Mitjai, seesama Terminaatori kehaehitusega kangelane, Terminaatorist on ta küll pikem, aga ajusid… sama palju kui sellel metallist jurakal. Ise on ta külapoiss, mingit haridust pole saanud, eks siis tormabki haarangutel ringi. Ometi moodustame kõik kolmekesi päris hea üksuse, sundides kogu armsa Lukoškino kuritegelikku maailma meiega arvestama. Kuigi, ausalt öeldes, kurjategijaid on siin vähevõitu. Kohalik rahvas suhtub kuritegude profülaktikasse väga tõsiselt. Kui nad mõne taskuvarga turult kätte saavad, siis annavad talle ühiselt sellise koslepi, et see hädapätakas pääseb nende käest vaid meie jaoskonnas. Muidugi on väga palju abi ka streletsidest. Tsaar eraldas linnas patrullimiseks terve sadakonna. Liiguvad ringi kolmekesi ja nende ülem, habemik Jeremejev kannab mulle igal hommikul kriminaalsest olukorrast isiklikult ette. Nagu näete, on meie, miilitsa, töö igal ajal ja igas riigis alati nõutud. Aga see elajalik kukk… Tegelikult pole probleem muidugi kukes, vaid selles, et tahtsin lihtsalt puhata. Tõsi küll, sellest poleks niikuinii midagi välja tulnud, aga tahtmise fakt iseenesest…

      Niisiis, kõigepealt kukk, aga siis viib tema „kuritöö” lõpule Baba Jagaa, keelitades lahkesti, et tõuseksin ja alla sööma tuleksin. Seejärel selgub, et mind ootab lõunale tsaar-valitseja, kelle lauas viibib veel ka poolsada kaunist neitsikest, kõik puha bojaarisoost ja viimane kui üks valmis mehele minema. Gorohhil on omapärane arusaamine sellest, kuidas ja millega ustava teenistuse eest autasustada. Autasustada muidugi tulebki… Ütlen otse välja, et tookord oli see vägev operatsioon, mille me šamahanide salasepitsuse ärahoidmiseks korda saatsime. Aga autasustada naisevõtuga?! No see on küll juba mingi mõõdutundetu vanavene despootia. Ei, ma pole sugugi abielu vastu ega veendunud poissmees või midagi veel hullemat… ei! Ainult et naise tahan ma endale ise valida. Ja ta ei pea tingimata olema bojaaritar. Minu meelest ei sõltu naise ilu, mõistus ja siivsus tema seisusest…

      Niisiis, kriisihetkel tormab taresse Mitjai ja röögib üle terve kambri, et olevat tulnud mingid kaupmehed ja et neil on asja ka. Oleksin suurest õnnest peaaegu pisara poetanud – teenistus on ju kõige tähtsam! See tähendab, et Gorohhi juurde naiste ülevaatusele me ei lähe, tral-lal-laa!

      „Kuidas siis on, vojevood-isake, kas kutsun?” kostis eeskojast Mitka bass.

      „Kutsu, ma ju ütlesin.”

      Baba Jagaa istus ahju kõrval nurgakeses, väledad vardad aina välkusid osavate sõrmede vahel. Eideke lubas mulle talveks villased sokid kududa, aga kehastas samal ajal meie jaoskonnas ka nõndanimetatud „valedetektorit”. Minuti pärast astus tuppa esinduslik delegatsioon. Külalised lõid ikoonide poole risti ette ja kummardasid algul eidele, siis mulle.

      „Tulime asja pärast, Nikita Ivanõtš.”

      Osutasin pingile. Kõik kolm istusid. Kahte ma tundsin. Kõige pikem ja paksem, punase täishabemega, oli kaupmees Aksjonov, Fjodor Borissovitš, põliste kaupmeeste suguvõsast. Talle kuulusid kolm poodi, söögimaja ja sissesõiduhoov; tema tegevus võiski ehk pisut kahtlaselt lõhnata, kuid seadusega polnud ta veel silmnähtavasse konflikti sattunud. Teine oli tema partner pärsia kangastega kauplemisel, Kirokosjants, Aron Davidovitš. Pärit kaugest Armeeniast, oli ta juba kümneks aastaks Lukoškinosse paigale jäänud. Tõi siia oma pere, avas oma võõrastemaja, ehitas laohoone, aga šamahanide rünnakute ajal saatis isegi kaks poega tsaari vägedesse. Kolmandat meest polnud ma kunagi varem näinud, kuid oskasin arvata… Must laia servaga kaabu, pikad mustad rõivad, oimulokid ja väga iseloomuliku kujuga nina.

      „Kuulan teid, kodanikud kaupmehed.”

      „Noh, paistab, et rääkida tuleb minul kui vanimal,” otsustas Fjodor Borissovitš kaalukalt. „Vaat, mis välja tuleb – meil varastatakse!”

      „Meil varastatakse igal pool – riik on selline,” muigasin kõveralt. „Rääkige üksikasjalikumalt: mis on kadunud, millal ja kus?”

      „Aa… aga seda las jutustab mu seltsimees, kogu arvepidamine käib tema käest läbi.”

      „No mis ma sulle ütlen, piirkonnavolinik?” tõusis Kirokosjants lausa püsti. „Vannun oma ema nimel, et pole elu seeski nisukest asja näinud! Usud? Ei?!”

      „Usun. Konkreetsemalt, palun.”

      „Vai, misjaoks tagant kiirustad? Siukest asja tuleb rabistamata arutada. Kõike musta varastavad.”

      „Mis mõttes kõike musta?” ei saanud ma aru.

      Ka Baba Jagaa oma nurgas ajas imestusest silmad pärani.

      „Ise ka ei tea,” kehitas armeenlane õlgu. „Toome pärsia kangaid, hoiame poodides, kõik on alles, aga musti – pole! Hispaania musta sametit – pole! Aafrika musta nahka – kah pole!”

      „Issake, kas te nülite seal neegreid või?” lipsas mul tahtmatult suust.

      „Misjaoks neegreid? Panter, must lõvi, igasugused maod… Kõik muu on oma kohal alles, aga musta – pole.”

      „Mingi jamps. Hea küll, panin kirja. Kodanik, kas teil on midagi lisada?”

      „On küll… Lubate end esitleda? Šmulinson, Abram Moissejevitš. Saabusin mõne päeva eest teie liigutavalt armsasse linna ja mul on ausad kavatsused avada rahavahetuskontor, millele lisanduvad kogenud rätsep-matusekorraldaja teened. Kas saate asja olemusest aru? Näiteks teie, noor inimene, õnnistagu teid Issand, otsustate abielluda või, Jumal hoidku, ära surra…”

      „Asja juurde,” tuletasin talle meelde.

      „Ah jaa, asja. Alati need asjad ja vaene juut peab vahetpidamata töötama, sest kodus on haige naine ja kuus lapsukest ja kõik tahavad süüa. Minu mure on selles, et panin kogu oma kapitali musta kangasse, mida mul on hädasti tarvis, nagu te juba aru olete saanud. Ei noh, mina võin muidugi ka lõbusa lillelise sitsiga kirstu üle lüüa, las kadunuke rõõmustab, aga kas igavikku lahkunu sugulased kah seda mõistavad?”

      „Kõik on selge. Sain aru, et teie, kodanik Aksjonov, olete vajaliku