Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
Originaali tiitel:
Susan Mallery
Second Chance Girl
2017
Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Jana Kuremägi
Korrektor Inna Viires
© 2017 by Susan Mallery, Inc
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11432
ISBN (PDF) 978-9949-84-570-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-571-2
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Kuna olen kahe imearmsa kassi ja tillukese kutsika „ema”, tean väga hästi, millist rõõmu võivad ellu tuua loomad. Olen pikka aega olnud loomade heaolu toetaja. Minu puhul tähendab see seda, et teen annetusi organisatsioonile Seattle Humane. Organisatsiooni 2016. aasta heategevusüritusel pakkusin auhinnaks „Sinu lemmikloom armastusromaanis”.
Käesolevas raamatus kohtate toredat, armsat ja pisut vallatut beagle’it nimega Sophie. Sophie oli ühe eelmise raamatu – „Kütkesta mind” – superstaar ja tema inimestest „lapsevanemad” võimaldasid teda käesolevas raamatus taas kord kogu tema sophielikkuses jäädvustada. Mulle meeldis Sophiest kirjutada ja ma kinkisin talle rõõmuga palju seiklusi kaelkirjakuga hullamisest koer-pruutneitsina esinemiseni. Sophie soojendab lugeja südant.
Kirjutamine pakub huvitavaid suhtlusvorme. Vahel räägin sellest, kuidas kogun raamatu jaoks informatsiooni. Teinekord tahavad lugejad arutleda tegelaskujude ja süžeeliinide üle, mõned on toredad lemmikloomaomanikud. Sophie omanikud armastavad teda ja ta toob nende ellu palju rõõmu.
Suur tänu Sophie perekonnale, Sophiele endale ja kõigile organisatsiooni Seattle Humane (www.seattlehumane.org) liikmetele. Sest iga lemmikloom väärib armastavat perekonda.
ESIMENE PEATÜKK
GASELLI käest hoopi kõhtu saada pole sugugi meeldiv, aga kell pool kaks öösel oli seda eriti raske taluda. Carol Lund saatis Bronwenile kurja pilgu, aga gasell vastas samaga.
„Noor daam, sinul pole vähimatki õigust siin ülbitseda,” kurjustas Carol. „Ega mina käskinud sul kaljude otsa ronida. Ega mina ei kriimustanud end ära, aga siin ma nüüd keset ööd olen, et vaadata, kuidas su jalg paraneb, ning veenduda, et haav pole põletikuline.”
Caroli mure ja pühendumine jättis Bronweni täiesti külmaks. Ta lõi sõrgadega vastu maad ja keeras pea ära.
„Seda ütled sa nüüd,” torises Carol. „Aga oota, kui söötmisaeg kätte jõuab. Siis olen ma ühtäkki su parim sõber. Oled sina vast ikka muutliku meelega.”
Carol pakkis asjad kokku. Bronweni jalg näis kenasti paranevat. Kui veab, siis pole järgmisel öösel vaja teda vaatama tulla ning saab vajaka jäänud une tagasi teha.
Ta jättis gaselli lauta ja sammus džiibi poole. Öö oli selge ja jahe ning taevas oli miljon tähte. Kuigi Carol oleks parema meelega näinud, et Bronwen ei oleks vigastatud ning et nad oleksid saanud mõlemad öö otsa magada, pidi ta tunnistama, et imelise taeva nägemine oli väga lahe kompensatsioon. Kui ta ei vaataks silmapiiri ega üritaks teatud tähtkujusid näha, siis võiks ta olla sõna otseses mõttes suvalises maailmanurgas. Sest öine taevas oli kõikjal ühesugune.
Loomulikult oli taevas põhja- ja lõunapoolkeral ning teatud aastaaegadel erinev, aga ikkagi... tähed!
Ta istus džiipi ja sõitis oma väikese maja suunas, kuid keeras enne kohalejõudmist teepeenrale, lülitas mootori ja tuled välja. Ta väljus autost, vajus maha ja nautis öist vaadet.
Oli oktoobrikuu ja kõrbes tähendas see sooje päevi ja mõnusaid öid. Vihma polnud loota – vihm oli pigem kevadine ja varasuvine nähtus. Lähim linn Happily Inc polnud eriti suur, nii et linnakumast tõelisse pimedusse jõuda ei olnud eriti raske. Siin maanteel olid ühel pool mäed ja teisel pool golfiväljak ning otse tema selja taga Happily Inci loomade kaitseala. Ja tähed.
Ta viskas jope maapinnale, et heita pikali maha ja imetleda pea kohal avanevat imet. Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli seal lamanud, kui pimedusse lõikasid autotuled, mis teda hetkeks valgustasid.
Carol ajas end istuli, kui tema auto taga peatus vinge tumesinine Mercedes.
No see veel puudus, mõtles ta. Ta vaatas, kuidas autost väljus pikka kasvu tumedapäine mees, kes sammus tema juurde. Kell pidi olema kaks läbi, aga Mathias Mitchell näis olevat täiesti ärkvel. Küllap oli tegu jahi, saagi tabamise ja sellele järgnenud voodimõnude efektiga.
Mathias peatus temast paari sammu kaugusel. Oli liiga pime, et tema ilmet näha, aga võis arvata, et olukord teeb talle nalja. Mathiase silmis oli maailm üks väga mõnus paik. Ja võttes arvesse seda, kes ta oli, ning tema sarmi ja edukat karjääri, polnud ilmselt vähimatki põhjust vastupidist arvata. Kui segada metafoorid ja klišeed omavahel kokku, võis öelda, et maailm oli Mathiasele avatud ja ta nautis kõike, mida see maailm talle pakkus.
Caroli välimus ja isiksus olid aga sama tavalised nagu ta nimi.
„Kaotasid kontaktläätse?” küsis Mathias sarkastiliselt.
„Bronwen vigastas end ja ma pidin teda vaatama tulema. Tagasiteel pidasin auto kinni, et tähti vaadata.”
Mathias vajus ta kõrvale maha ja tõstis pilgu taevasse. „Miks sa ei oodanud, kuni jõuad koju?”
„Siin on siitkandi parim vaade.”
„Just nagu sa oleks need kõik läbi proovinud?” Mathias ohkas. „Oled sina ikka üks omapärane naine. Kes on Bronwen? Mõni sebra?”
„Gasell.”
„Ühe lehma kohta päris peen nimi.”
Caroli suunurgad tukslesid ja ta oli tänulik, et Mathias ei näinud, kuidas ta üritas naeratust tagasi hoida. See jutuajamine oli tuttav. Erinevalt enamikust Happily Inci elanikest polnud Mathiasel linnaservas elavate loomadega seoses mingeid romantilisi tundeid. „Gasellid ei ole lehmad.”
„Ega palju puudu. Nõus, nad on elegantsemad, arvatavasti ka kiiremad, aga oma ilusa välimuse all on nad ikkagi kõigest lehmad. Samamoodi nagu sinu kallis Millie.”
Carol saatis talle kurja pilgu. „Nii ei tohi sa küll rääkida. Millie on imeline.”
„Ma ei ütlegi midagi tema iseloomu kohta, ma juhin su tähelepanu lihtsalt sellele, et kuigi ta on imearmas ja pikka kasvu, on ta tegelikult ikkagi mäletseja.” Ta kummardus nii lähedale, et Carol tundis ta keha külge jäänud parfüümi hõngu. „Mis tähendab, et ta on nagu lehm,” lisas Mathias rõhutatud sosinal.
Carol vehkis nina ees käega. „See lõhn!”
Mathias noogutas. „Jah, ta oli lõhnaõliga pisut liiale läinud.”
„Kas suured rinnad kompenseerisid seda?”
„Minu jaoks pole tegelikult kõige olulisem