Tuli ja veri. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.

      Aegoni Vallutus

      Westerose ajaloole pühendunud Tsitadelli meistrid on möödunud kolmesaja aasta alguspunktina kasutanud just Aegoni Vallutust. Sünnid, surmad, lahingud ja muud sündmused on dateeritud kas PV (pärast vallutust) või EV (enne vallutust).

      Tõelised õpetlased teavad, et säärane dateerimine pole sugugi täpne. Aegon Targaryeni Seitsme Kuningriigi vallutamine ei saanud teoks ühe päevaga. Aegoni maabumise ja Muinaslinnas kroonimise vahele jäi rohkem kui kaks aastat … ja ka siis polnud vallutus täielik, sest Dorne jäi alistamata. Üksikud püüdlused dornlased riigiga liita jätkusid kogu kuningas Aegoni valitsusajal ja tema poegade valitsusaegadelgi, mistõttu pole Vallutussõdade lõpule kindlat kuupäeva võimalik määrata.

      Vääriti mõistmine painab isegi selle algust. Paljud eeldavad, ja valesti teevad, et kuningas Aegon I Targaryeni valitsusaeg algas päeval, mil ta maabus Musta Kärejõe suudmes kolme künka jalamil, kuhu lõpuks ehitati Kuningalinn. See pole nii. Aegoni maabumist tähistasid kuningas ja tema järglased, aga Vallutaja luges oma valitsusaja alguseks päeva, mil Usu ülemseitsmik ta Muinaslinna Säravas Seitsmekojas kroonis ja võidis. Kroonimine leidis aset kaks aastat pärast Aegoni maabumist, tükk aega pärast seda, kui kõik Vallutussõdade kolm peamist lahingut olid tapeldud ja võidetud. Seega võib mõista, et Aegoni-poolne tegelik vallutamine leidis aset 2–1 EV, enne vallutust.

      Targaryenid olid puhastverd valüürlased, iidsest sugupuust pärinevad loheisandad. Kaksteist aastat enne Valüüria Hukku (114 EV) müüs Aenar Targaryen oma valdused Priivallas ja Pika Suve Maadel ning viis kõik oma naised, vara, orjad, lohed, õed-vennad, hõimlased ja lapsed Lohekivile, kõledasse saarkindlusesse suitseva mäe veerel kitsas meres.

      Kõrgajal oli Valüüria kogu tuntud maailmas võimsaim linn, tsivilisatsiooni keskus. Linna kiiskavate müüride taga pistsid nelikümmend rivaalitsevat dünastiat õukonnas ja nõukogus võimu ja hiilguse nimel rinda, tõustes ja langedes lõputus, riuklikus ja tihti ka metsikus heitluses ülekaalu pärast. Targaryenid polnud kaugeltki kõige võimsamad loheisandad ning vastased võtsid nende pagemist Lohekivile allaandmise, araveresusena. Aga isand Aenari neitsist tütar Daenys, kes sai hiljem igaveseks tuntuks kui Daenys Uneleja, oli näinud ette Valüüria hävimist tules. Ja kaksteist aastat hiljem Huku saabudes olid Targaryenid ainsad pääsenud loheisandad.

      Lohekivi oli kaks sajandit olnud Valüüria läänepoolseim eelpost. Selle asukoht Neelus andis selle isandatele Musta Kärejõe kõri nende haardesse ning võimaldas nii Targaryenidel kui ka nende liitlastel, Triivmargi Velaryonidel (Valüüria päritolu vähemtähtis suguvõsa) täita oma varakirste seda läbivate kaupmeeste arvelt. Velaryonide laevad koos veel ühe liitlasest Valüüria koja, Küünissaare Celtigaride omadega, valitsesid kitsa mere keskosa ning Targaryenid oma lohedega taevast.

      Isegi siis oli suurem osa sajast aastast pärast Valüüria Hukku (õigusega Veresajandiks nimetatud) Targaryenide Koja pilk suunatud itta, mitte läände, ja nad ei pööranud Westeroses toimuvale suuremat tähelepanu. Gaemon Targaryenist, Daenys Uneleja vennast ja abikaasast sai Aenar Pagendatu järel Lohekivi isand ning ta sai tuntuks kui Gaemon Hiilgav. Pärast tema surma valitsesid koos Gaemoni poeg Aegon ja tütar Elaena. Nende järel said valitsejaks nende poeg Maegon, tema vend Aerys ja Aeryse pojad Aelyx, Baelon ning Daemion. Kolmest vennast noorim oli Daemion, kelle järel sai Lohekivi valitsejaks tema poeg Aerion.

      Aegon, kes saab ajaloos tuntuks kui Aegon Vallutaja ja Aegon Lohe, sündis Lohekivil aastal 27 EV. Ta oli Aerioni, Lohekivi isanda ja Velaryonide Koja emand Valaena, kes oli ema poolt ka ise poolenisti Targaryen, ainus poeg ja teine laps. Aegonil oli kaks puhastverd õde; vanem õde Visenya ja noorem õde Rhaenys. Valüüria loheisandad olid vereliini puhtana hoidmiseks juba ammusest ajast venna õega nainud, aga Aegon võttis mõrsjateks mõlemad õed. Kombe järgi oodati temalt ainult vanema õe, Visenya naimist; Rhaenyse teiseks naiseks võtmist peeti tavatuks, ehkki mitte ennenägematuks. Räägiti, et Aegon nais Visenya kohuse ja Rhaenyse iha tõttu.

      Kõik kolm õde-venda olid juba enne naimist end loheisandatena näidanud. Viiest Aenar Pagendatuga Valüüriast kohale lennanud lohest elas Aegoni ajal veel ainult üks: vägev elajas nimega Balerion, Must Hirm. Lohed Vhagar ja Meraxes olid nooremad ja koorunud munast Lohekivil endal.

      Tavaline, tihti võhikute suust kuulduv valearusaam on, et Aegon Targaryen polnud enne vallutusretke Westerose pinnale kunagi jalga tõstnud, aga see ei saa tõele vastata. Kaardilaud – massiivne, ligikaudu viiskümmend jalga pikk ja Westerose kujuliseks lõigatud ning kõiki Seitsme Kuningriigi metsi ja jõgesid ja linnu ja losse kujutav puulahmakas – nikerdati ja kaunistati isand Aegoni käsul aastaid enne vallutusretkele asumist. Ilmselgelt tundis Aegon Westerose vastu huvi juba enne sündmuseid, mis ta sõtta viisid. Niisamuti on usaldusväärsetest allikatest teada, et Aegon ja tema õde Visenya külastasid nooruses Muinaslinna Tsitadelli ning pidasid isand Redwyne’i külalistena Lehissaarel pistrikujahti. Ta võis külastada ka Lannisporti, kirjeldused lahknevad.

      Aegoni noorepõlve Westeros oli jagunenud seitsmeks tülitsevaks kuningriigiks ning neid aegu nappis, mil kaks või kolm kuningriiki polnud omavahel sõjajalal. Määratut, külma ja kivist põhja valitsesid Talitundru Starkid. Dorne’i kõrbetes olid võimul Martelli printsid. Kullarikastes läänevaldustes Casterly Kalju Lannisterid, viljakal Avarmaal Mägiaia Gardenerid. Org, Sõrmed ja Kuumäed kuulusid Arrynite Kojale … kuid Lohekivile kõige lähemal asusid Aegoni aja kõige sõjakamate kuningate, Harren Musta ja Argilac Upsaka valdused.

      Durrandoni Koja Tormikuningad olid kord oma vägevast Tormiotsa tsitadellist valitsenud Westerose idaosa Raevuneemest kuni Krabide laheni, aga nende vägevus oli juba sajandeid hääbunud. Läänest nakitsesid nende valduseid Avarmaa kuningad, lõunast kimbutasid neid dornlased ning Harren Must ja tema raudsaarlased olid nad tõrjunud Kolmjõelt ja Mustast Kärejõest põhjapoole jäävatelt maadelt. Kuningas Argilac, viimane Durrandon, oli sellele hääbumisele veidikeseks piiri pannud, lüües poisieas tagasi dornlaste sissetungi, ületades kitsa mere ja astudes võimsasse liitu Volantise keiserlike „tiigrite” vastu ning tappes kakskümmend aastat hiljem Suveväljade lahingus Avarmaa kuninga Garse VII Gardeneri. Kuid Argilac oli jäänud vanaks, tema kuulsad pikad mustad juuksed olid läinud halliks ning käteramm kuhtunud.

      Kärejõest põhjas valitses veriselt jõgedevahet Hoare’i Koja Harren Must, Saarte ja Jõgede kuningas. Harreni raudsaarlasest esivanem, Harwyn Karmkäsi vallutas Kolmjõe Argilaci esivanemalt, Arrecilt, kelle enda esivanemad olid sajandite eest alistanud viimase jõgede kuninga. Harreni isa laiendas oma