Eriskummalised olümpialood. Luciano WernickeЧитать онлайн книгу.

      Sissejuhatus

      Olümpiamängud, suurim spordisündmus. Kuigi paljudes maades on spordiala number üks jalgpall ja selle maailmameistrivõistlused kütavad enim kirgi, on tõsi ka see, et olümpiamängud pakuvad samuti pinget tohututele rahvahulkadele tänu võistlusalade rohkusele ja mitmekesisusele ning kuna seal astuvad võistlustulle ka naised. Mängud kestavad kaks nädalat ja neist võtavad osa kõik riigid, mitte vaid 32, mis on praegu FIFA olulisima turniiri piiranguks seatud.

      Olümpiamängude – Prantsuse Akadeemia sõnaraamatus nimelt on märgitud, et „olümpiamängude tähistamiseks pole õige kasutada mõistet olümpiaad, kuigi selle algseks tähenduseks oli nelja-aastane periood Vana-Kreeka olümpiamängude vahel, ja tänapäeval tähendab see nelja aastat nii suve- kui taliolümpiamängude vahel” – kriitikud väidavad küll, et paljud olümpiaalad on üsna mitteatraktiivsed või pole laiemale avalikkusele kuigi tuntud. See on tõsi, kuid täpsustuseks võib vastu väita, et selles pikas nimekirjas 33 spordialast, mis on omakorda jagatud 339 medalialaks, on esindatud ka jalgpall, korvpall, tennis, võrkpall, kergejõustik ja ujumine, kui nimetada vaid populaarseimaid. Neis kõigis peetakse küll ka maailmameistrivõistlusi, ometigi on ihaldatuim autasu olümpiakuld. Ning tegelikult pole ju vaja hakata valima näiteks olümpiamängude ja jalgpalli MM-i vahel: mõlemad on leidnud maailma spordikalendris oma koha ja toimuvad iga nelja aasta tagant, ning kaht suurüritust lahutab teineteisest kaks aastat, seega võivad kõik nautida toda kaasaegset, tervet ja positiivset „sõja aseainet”, mis on, nagu öeldakse ka olümpiahümnis, „ainus aus võitlus”.¹

      Antiik-Kreekas peeti mänge pühadeks ja võistlusnädala ajaks peatati igasugune sõjategevus. Olümpiamängud taaselustati 1896. aastal ja 20. sajandil said need kogu maailmas äärmiselt populaarseks ning võistluste tähendus ulatus kaugemale väljakust või staadionist. Puhta spordi ideaale on küll määrinud nii poliitiline propaganda, tõsised diplomaatilised hõõrumised kui ka isegi ammusest konfliktist põhjustatud veresaun, kuid olümpiamänge ära jätma on sundinud vaid maailmasõjad. Aastatel 1948–1992 avastasid USA ja endine NSV Liit, et mängudele saab laiendada ka külma sõda, mida samaaegselt peeti muudel rinnetel.

      Münchenis 1972. aastal jätkusid mängud „normaalselt” isegi siis, kui nende ajal hukkas Palestiina terrorirühmitus üksteist Iisraeli sportlast. 36 aastat varem pakkus Berliini olümpia Adolf Hitlerile võimaluse oma propagandat ka riigipiiridest kaugemale levitada. Ja Mehhikos 1968. aastal protesteeris grupp afroameeriklastest sportlasi mustanahaliste tagakiusamise vastu USA-s.

      Tuleb mainida, et käesolevas raamatus kõneldakse vaid suveolümpiamängudest. Taliolümpiat ei saa ka tõeliselt „universaalseks” spordisündmuseks nimetada, ja seda kahel põhjusel: esiteks läheb talialadeks vaja kas lund või jääd ning sobivad kliimatingimused on vaid pooltes (või isegi vähemates) maailma riikides ja sedagi vaid paaril kuul aastas, ning teiseks on mängude pidamiseks vaja ka teatud geograafilisi tingimusi, nagu näiteks mäestike olemasolu. Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Kariibi mere maades, Kesk-Ameerikas, Kagu-Aasias ja Okeaanias on lumesadu pigem haruldane või mitte kunagi esinev ilmastikunähtus, seega pole sealsel elanikkonnal võimalust talialadega tegelda: lumel või jääl liuglemise asemel tuleb leppida jooksmise ja hüppamisega. Muidugi on ka taliolümpiatel osalenud võistlejaid troopilistest riikidest, kuid see on siiski ebatüüpiline ja pigem on nad seal kurioossed vaatamisväärsused ega paku medalikonkurentsi. Viimastel talimängudel Pyeongchangis 2018 osales 92 riiki, mis senini on taliolümpia rekordiks. Kolmel viimasel suveolümpial aga osales igal rohkem kui 200 riiki. 2016. aasta Rio de Janeiro mängudest võtsid osa kõik ROK-i 206 liikmesriiki.

      Lisaks läheb talialade harrastamiseks vaja kallist varustust nagu soojahoidvad spordirõivad, kindad, lumeprillid, suusad, lumelauad, uisud ja kelgud. Selles raamatus tuleb pärastpoole juttu ka vaesest Etioopiast pärit jooksjast Abebe Bikilast, kes võitis 1960. aastal Roomas maratoni, joostes paljajalu ja vaid särgis ning lühikestes pükstes. Antiikajal võisteldi lausa alasti, seega olid kõik võrdsed. Samas praegu saab näiteks bobisõidus määravaks ikkagi kalli bobikelgu kvaliteet.

      Üks oluline osa olümpiamängude ajaloost on „amatörismi” põhimõte. Kui Prantsuse parun Pierre de Coubertin mängud 1896. aastal taaselustas, andis ta osalusõiguse vaid neile sportlastele, kes ei teinud sporti elukutselistena (nad ei tohtinud raha teenida ka mitteolümpiaaladel). Ameeriklane James „Jim” Thorpe, potawatomi indiaanlashõimust pärit tegija paljudel aladel, võitis Stockholmis 1912. aastal ülekaalukalt viievõistluse ja kümnevõistluse, kuid hiljem ta diskvalifitseeriti, kui selgus, et ta oli oma kodumaal pesapallurina palka saanud. Too hiilgav atleet, kes harrastas edukalt ka ameerika jalgpalli, anus kuni oma surmani, et talle kuldmedalid tagasi antaks.

      Coubertini ebaõiglane seisukoht – millest Rahvusvaheline Olümpiakomitee pidas kinni kuni 1980-ndateni, loobudes nimetatud klauslist alles 1992. aastal – oli vastuoluline ja soosis pigem jõukamaid spordiharrastajaid. Nii jäi olümpiahiilgus eelkõige rikaste perede võsukeste nautida, kuna nemad said võistlusteks valmistuda ilma igapäevast leiba teenimata ning suutsid endale lubada mängudele reisimist ja majutuskulusid. Kuigi medaleid võitsid ka need, kes teenisid endale ülalpidamist spordiga mitteseotud tööga, olid nad pigem erandid. Tõsiasi, et mõned sportlased pidid suure osa päevast tegema palgatööd ametites, mis ei tulnud kasuks nende füüsilisele vormile, samas kui teised võisid iga päev treenida palju tahtsid, kuna pärinesid „headest perekondadest”, tähendas tegelikkuses, et harrastusspordi idee võrdus tohutu ebaõiglusega. Esimeste mängude oliivilehtedest pärjad läksid enamasti ladvakihi esindajatele ja miljonäridele. 1968. aasta Grenoble’i taliolümpial keeldus ROK-i tollane president, ameeriklane Avery Brundage isiklikult kätte andmast medaleid prantslasele Jean-Claude Killyle (kes võitis kokku kolm kulda: slaalomis, suurslaalomis ja kiirlaskumises) ja kanadalasele Nancy Greene’ile (kuld suurslaalomis), kuna nood olid fotograafide ees poseerinud suuskadega, millel valmistajafirma logod olid selgelt näha. Küll aga osales ta iluuisutamise kullavõitja Peggy Flemingi medalitseremoonial. Fleming ei vajanud sponsoreid – tema miljardärist isa oli talle isiklikuks kasutamiseks koju liuvälja ehitanud.

      „Amatörism” oli taunitav ka seetõttu, et soodustas varjatud profisporti. Kahekümnenda sajandi teisel poolel osalesid endisest NSV Liidust ja selle satelliitriikidest (Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Ungari, Poola jt) pärit sportlased olümpiamängudel kui mitteprofid, sest paberi peal oli tegu korrakaitse- või sõjaväeteenistujatega. See oli küll vaid näitemäng, kuna nad olid täielikult treeningutele pühendunud ega käinud tegelikult kuskil tööl. Nii jäigi selgusetuks, miks riigipoolne toetus oli lubatud, erasektorist tulev aga keelatud.

      Olles tutvunud Euroopas ja Põhja-Ameerikas avaldatud mitmekesise olümpiakirjandusega ning ROK-i ametlikul veebilehel ja mujal internetis leiduva statistikaga,