Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat. Julia LondonЧитать онлайн книгу.

Originaali tiitel:

Julia London

Wild Wicked Scot

2016

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik

Toimetanud Marje Mändsalu

Korrektor Inna Viires

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 11458

ISBN (PDF) 978-9949-84-584-2

ISBN (ePub) 978-9916-11-156-7

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

Karenile, Rachelle’ile ja Terile, kes tegid minuga kaasa selle imelise reisi Šotimaale, kuhu läksin kirjutama. Näete? Ma ju ütlesin, et teen tööd.

PROLOOG

Inglismaa, Norwood Park

1706

Kui preili Lynetta Beauly nõudis, et preili Margot Armstrong nimetaks, mis talle meeldib kõige enam nende noorte härrasmeeste juures, kes tiirlesid nende läheduses nagu mesilased kärje ümber – pidades varandust ja sobivaid sidemeid muidugi enesestmõistetavateks –, ei osanud preili Armstrong täie kindlusega mitte ühtegi asja välja tuua.

Sest talle meeldis nende juures kõik. Talle meeldisid pikad, lühikesed, laiaõlgsed, kiitsakad. Nad meeldisid talle puuderdatud parukatega ja loomulike, sabasse seotud juustega. Nad meeldisid talle, kui nad olid hobuse seljas või tõllas või jalutasid tohututes aedades Norwood Parkis, kus ta juhtumisi isa ja kahe vennaga resideeris. Talle meeldis see, kuidas nad teda vaatasid ja talle naeratasid ning kuidas nad naersid pead kuklasse heites kõikide lõbusate asjade peale, mida ta ütles. Nagu ilmnes, tegi ta seda üsna sageli, sest tundus, et keegi meestest või kõik viis naersid alati ja ütlesid: „Kui teravmeelne te olete, preili Armstrong!“

Margot’le meeldisid noored härramehed niivõrd, et ta veenis Lynetta kuueteistkümnenda sünnipäeva puhul oma isa, et too lubaks tal armsa sõbratari auks Norwood Parkis balli korraldada.

„Lynetta Beauly?“ oli isa tülpinult ohates küsinud, pilk kirjal, milles olid uudised Londonist. „Teda ei ole veel seltskonda viidud.“

„Aga ta teeb sel hooajal debüüdi,“ oli Margot talle lootusrikkalt meelde tuletanud.

„Miks vanemad talle pidu ei korralda?“ oli isa küsinud, pistes kirjutussule paruka alla, et pead sügada.

„Papa, sa ju tead, et neil ei ole selleks vahendeid.“

„Sinul ei ole selleks samuti vahendeid, Margot. Mina olen Norwood Parkis ainuke, kellel on võimalik korraldada ball sellele noorele naisele, kellega mul pole eriti midagi pistmist.“ Ta oli absurdse olukorra peale pead vangutanud. „Miks sa sellega nii väga peale käid?“

Margot ilmselt punastas. Lynetta oli öelnud, et see on üks tema tõelistest puudustest – Margot ei suutnud oma mõtteid varjata, sest tema hele nahk muutus vähimagi provotseerimise peale kreemikast roosaks ja punaseks.

„Mõistan,“ oli isa targalt öelnud, vastu tooli seljatuge nõjatunud ja käed kõhule asetanud. „Keegi noor härrasmees on sulle silma jäänud. Kas nii?“

Noh… ta ei kavatsenud sellest pikemalt heietada, aga nad kõik olid talle silma jäänud. Ta näppis rangluu juures olevat lokki. „Nii kaugele ma oma väidetega ei läheks,“ pomises ta, uurides isa kabinetis tooli brokaatkatte mustrit. „Tegelikult ma ei tooks kedagi eraldi välja.“

Isa muigas. „Hea küll. Lõbusta end. Korralda ball,“ ütles ta ja viipas käega, et Margot lahkuks.

Mõni nädal hiljem kogunesid Norwood Parki kokku kõik viiekümne miili raadiusest, sest Põhja-Inglismaal teati hästi, et Norwood Parki ballidele ei ole luksuslikkuse ja seltskonna poolest vastast, kui Mayfairi piirkonna peod Londonis välja arvata.

Viie kullatud puidust ja kristall-lühtri all, mis särasid kümnete mesilasvahast küünalde valguses, keerutasid noored daamid ballisaali põrandal Londonist kutsutud kuue muusiku särtsakate palade saatel ringi, pakkudes oma kleitidega peadpööritavat värvide pillerkaari. Nende juuksed, traadi ja võrgu abil loodud meistriteosed, olid kuhjatud kõrgele, kunstipäraselt gravitatsiooni trotsivatesse soengutesse. Nende tantsupartnerid, kõik nägusad, headest peredest pärit noormehed, olid riietatud brokaati ja siidi, nende kuubedel ja vestidel olid keerulised tikandid. Nende parukad olid värskelt puuderdatud ja kingad läikisid nii, et ülevalt paistev küünlavalgus peegeldus neilt vastu.

Nad jõid Prantsusmaalt toodud šampanjat, sõid kaaviari ja lipsasid sõnajalapottide taha suudlusi varastama.

Margot oli pannud selga spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud kleidi – kahvaturohelisest siidist mantoo, mis Lynetta sõnul sobis kokku tema roheliste silmade ja punakaspruunide juustega. Oma juuksetornile oli ta lisanud hoolikalt paberist meisterdatud linnukesed. Ta kandis kaelas oma lahkunud ema sätendavat teemantide ja pärlitega keed.

Margot oli Lynetta sünnipäeva auks tellinud tordi, kolme jala kõrguse söödava ehitise, mis nägi välja nagu Norwood Park ja oli asetatud söögisaali keskele, et kõik saaksid seda imetleda. Glasuuritud rinnatistele olid pandud tantsivad martsipankujud. Ühes nurgas oli kaks tillukest Margot’t ja Lynettat kujutavat kuju, ühel punakaspruunid, teisel blondid juuksed.

Peol oli nii palju inimesi, et vaevu mahtusid kõik korraga tantsima. Eriti Margot oli tol õhtul väga vähe tantsinud. Kuid ta oli hoidnud silma peal härra William Fitzgeraldil, lootes, et tema õnn ehk pöördub.

Oi, aga härra Fitzgerald nägi oma hõbedase brokaatkuue ja lokkis parukaga üsna hiilgav välja. Nüüdseks oli Margot teda juba tervelt kaks nädalat eemalt imetlenud ning mehe tähelepanu põhjal arvanud, et huvi on vastastikune. Kuid täna õhtul oli härra Fitzgerald tõusnud püsti iga vallalise naisterahvaga peale tema.

„Sa ei tohiks seda südamesse võtta,“ oli Lynetta soovitanud, nägu pärast kolme järjestikust tantsu endiselt õhetav. „Ilmselgelt on põhjus üks kahest: kas ta hoiab õhtu parimat tantsu sinu jaoks või ei kannata sind tantsule paluda, sest sa oled kohutav tantsija.“

Margot vaatas sõbratari põlastava pilgu. „Aitäh, Lynetta, sest mulle ju tuletatakse nii vähe mu näruseid tantsuoskusi meelde.“ Lynetta arvates oli see Margot’ teine kõige ilmsem puudus – tal ei olnud loomulikku rütmitaju.

„Nojah,“ ütles Lynetta õlgu kehitades. „Ma tahtsin lihtsalt pakkuda selgitust, miks ta ei ole sinust täna õhtul peaaegu üldse välja teinud.“

„Palun, kallis, sul pole vaja nii palju vaeva näha, et mul tema täielikku huvipuudust mõista aidata.“

„Parem, kui põhjus on su tantsuoskuses, mitte milleski hullemas,“ märkis Lynetta rõõmsameelselt.

„Näiteks milles?“ nõudis Margot veidi solvunult.

„Pean lihtsalt silmas, et mina eelistaksin, et minu puuduseks peetaks pigem halba tantsuoskust kui võimetust haaravat vestlust arendada,“ ütles

Скачать книгу