Vox. Christina DalcherЧитать онлайн книгу.

      Christina

      Dalcher

      VOX

      Algupärand:

      Christina Dalcher

      Vox

      VOX - Copyright © Christina Dalcher, 2018

      This edition published by arrangement with Taryn Fagerness Agency and Synopsis Literary Agency.

      Tõlkija: Hedda Maurer

      Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

      Sarja üldkujundaja: Zigmunds Lapsa

      Küljendaja: Liina Valt

      Projektijuht: Katrin Jaaska

      Autoriõigus eestikeelsele väljaandele:

      AS Postimees Grupp, 2020

      Postimees Kirjastus

      kirjastus.postimees.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN (trükis): 978-9949-669-81-3

      ISBN (elektrooniline väljaanne): 978-9949-669-82-0 (epub)

      ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari): 2674-3264

      ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari, elektrooniline väljaanne): 2674-3272

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      Charlie Jonesi, keeleteadlase, õppejõu, sõbra mälestuseks

      7

      Üks

      Kui keegi ütleks mulle, et ma võiksin kukutada presidendi, Voorusliikumise ja selle ebapädeva sitapea Morgan LeBroni nädala ajaga, ei usuks ma neid. Ent ma ei vaidleks vastu. Ma ei ütleks mitte midagi.

      Minust on saanud naine, kes ei tee palju sõnu.

      Enne kui ma kõnelen oma päeva viimased silbid, sirutab Patrick õhtusöögi ajal käe ja koputab vastu hõbedast seadeldist mu vasakul randmel. Tema puudutus on õrn, otsekui jagaks ta minu valu või ehk meenutaks, et ma püsiksin vagusi, kuni loendur südaööl jälle nullist alustab. See imeasi juhtub siis, kui ma magan, ning ma alustan teisipäeva neitsilikult puhtalt lehelt. Sama toimub ka minu tütre Sonia loenduriga.

      Mu poisid loendureid ei kanna. Õhtusöögilauas lobisevad nad oma koolipäevast nagu tavaliselt.

      Ka Sonia käib koolis, kuid tema ei raiska kunagi oma sõnu, et päevasündmusi arutada. Haugates suutäisi lihtsast hautisest, mille ma mälu järgi valmistasin, uurib Patrick, kuidas läheb

      8

      tüdrukul kodunduses, kehalises kasvatuses ja uues õppeaines, mida kutsutakse lihtsaks koduarvepidamiseks. Kas ta kuu-lab õpetajate sõna? Kas ta saab sellel semestril head hinded? Mees teab täpselt, kuidas küsida: valikküsilauseid, millele vastamiseks on vaja ainult noogutada või pead raputada.

      Ma vaatan ja kuulan, mu küüned suruvad peopesadesse poolkuukujulised vermed. Sonia noogutab, kus vaja, krimpsu-tab nina, kui kaksikud uurivad õe käest – mõistmata, kui olu-lised on jah-ei-küsimused ja vastuste piiratud hulk –, kuidas õpetajad on, kuidas tunnid on, mis õppeaine talle kõige roh-kem meeldib. Nii palju lahtisi küsimusi. Ma keeldun arvamast, et nad saavad aru, et nad õrritavad õde, üritavad temalt sõnu välja kavaldada. Ent üheteistaastasena on nad nii suured küll, et teada. Ja kaksikud on näinud, mis juhtub, kui me kasutame rohkem sõnu, kui ette nähtud.

      Sonia huuled võbelevad, samal ajal kui tema pilk vendade vahel eksleb, tema roosakas keeleots väriseb hammaste või pontsaka alahuule taga, sel kehaosal on omad mõtted, omad võnked. Mu vanim poeg Steven sirutab käe välja ning asetab oma nimetissõrme tüdruku suule.

      Ma võiksin neile öelda, mis neid huvitab: klassi ees on nüüd ainult mehed. Ühesuunaline süsteem. Õpetajad räägivad. Õpi-lased kuulavad. See läheks mulle maksma kaksteist sõna.

      Mul on järel viis.

      „Kuidas ta sõnavara on?“ küsib Patrick, lõuga minu poole õieli ajades. Ta sõnastab ümber. „Kas ta õpib?“

      Ma kehitan õlgu.

      9

      Kuueaastasena peaks tema käsutada olema vägi, mis koos-neb kümnetest tuhandetest lekseemidest, iseseisvatest üksus-test, mis kogunevad, võtavad valveseisangu ning kuuletuvad käsklustele, mida jagab tema väike, ikka veel plastiline aju. Nii peaks olema, kui põhiõppeained ei oleks taandatud lihtsale aritmeetikale. Lõppude lõpuks, kunagi oodatakse minu tüt-relt, et ta teeks sisseoste ja hoolitseks majapidamise eest, oleks pühendunud ja kohusetruu abielunaine. Selleks on vaja mate-maatikat, aga mitte õigekirja. Mitte kirjandust. Mitte häält.

      „Sina oled kognitiivlingvist,“ ütleb Patrick, kui ta tühje nõu-sid kokku korjab, utsitades Stevenit sama tegema.

      „Olin.“

      „Oled.“

      Hoolimata aastasest harjutamisest imbub välja kolm üleliig-set sõna, enne kui ma suudan neid takistada: „Ei. Ma. Pole.“

      Patrick vaatab, kuidas loendur tiksub kolm numbrit edasi. Ma tunnen, kuidas need rõhuvad mu rannet nagu kurjakuulu-tavad trummilöögid. „Aitab küll, Jean,“ ütleb mees.

      Poisid vahetavad isekeskis murelikke pilke. See on sedasorti mure, et nad teavad, mis juhtub, kui loendur neist kolmest numbrist üle läheb. Üks, null, null. Siis ütlen ma oma viima-sed esmaspäevaks eraldatud sõnad. Sosistatud „head ööd“ on vaevu üle mu huulte lipsanud, kui Patricku anuv pilk leiab minu oma.

      Ma võtan Sonia sülle ja kannan ta magamistuppa. Ta on nüüd raskem, peaaegu liiga suur tüdruk, et teda üles tõsta, ja mul läheb tarvis mõlemat kätt.

      Sonia naeratab, kui ma ta teki sisse mässin. Nagu ikka ei loe me ka täna unejuttu, Dora ei suundu avastusretkele, ei ole Puhhi ja Notsut, Peeter Pikk-kõrva, kes härra McGregori peenramaal pahandust teeks. See on hirmuäratav, millega ta nüüd kui millegi väga harilikuga lepib.

      Ma ümisen viisijuppe linnukestest ja kitsekestest, kuni ta magama jääb, laulusõnade asemel kujutluspildid.

      Patrick vaatab meid ukse vahelt. Tema õlad, kunagi nii laiad ja tugevad, on ettepoole längus ning tema otsaesisel on sügavad vaod. Kõik temas kisuks nagu allapoole.

      11

      Kaks

      Magamistoas mähin ma ennast nagu igal teisel ööl nähtamatu-test sõnadest teki sisse, teesklen, et ma loen, luban oma silma-del tantsiskleda üle kujutluslike Shakespeare’i kirjaridade. Kui ma igatsen midagi eriti hõrku, siis ma valin Dante, tema algu-pärase, staatilise itaalia keele. Sajandite jooksul on Dante keel väga vähe muutunud, kuid täna näen ma kurja vaeva, et ennast unustatud sõnavarast läbi närida. Huvitav, kuidas itaalia naised hakkama saaksid, kui meie maa pingutused peaksid hakkama rahvusvaheliselt vilja kandma.

      Võib-olla kõnelevad nad siis rohkem kätega.

      Ent võimalus, et meie haigus teistesse riikidesse levib, on õhkõrn. Enne kui televisioonist sai föderaalmonopol, enne kui meie randmetele ilmusid loendurid, nägin ma uudiseid. Al Jazeera, BBC, Itaalia kolm RAI kanalit ja muud näitasid aeg-ajalt jutusaateid. Me vaatasime neid Patricku ja Steveniga, kui väiksemad olid juba magama läinud.

      12

      „Kas me peame?“ ägas Steven. Ta lösutas nagu harilikult oma tugitoolis, üks käsi popkornikausis, teine toksis telefonis sõnumeid.

      Ma panin hääle kõvemaks. „Ei. Ei pea. Aga me saame.“ Kes teab, kui kaua see veel tõsi oli? Patrick oli juba teinud juttu kaabli privileegidest, kuidas me võisime neist iga hetk ilma jääda. „Igaüks ei saa, Steven.“ Mille ma ütlemata jätsin, oli: tunne sellest rõõmu, kuni veel saad.

      Ehkki