Asenduselu. Boris FishmanЧитать онлайн книгу.
loo Spartaki tantsuklubist oma väikesesse märkmikku mõned päevad pärast seda, kui ta otsustas Brooklynisse rohkem mitte minna. Perekond ei olnud veel aru saanud, mis teoksil oli, kuigi ema hakkas juba tema automaatvastajasse sõnumeid jätma, alguses kärkivaid, siis anuvaid, siis kehva tervise üle kurtvaid, siis häid uudiseid teesklevaid, siis nõuannet soovivaid ning seejärel teatas ta valjuhäälselt allaandmisest. Aga vanaema sai aru, miks ta pidi kaduma, kinnitas Slava endale. Kuigi vanaema ei helistanud kunagi, sai ta kuidagi aru, kas või sellepärast, et ta uskus, et kõik, mis Slava teeb, on aus ja õige.
Kuid lugu sellest, kuidas vanaema ja vanaisa armusid, oli ainuke, mis Slaval oli. Ta luges selle nappe üksikasju korduvalt üle ja tema taskumärkmik oli nende mõne fakti jaoks ülemäära suur nagu lese voodi, kus oli magajaid vähemaks jäänud. Ta võiks juttu laiendada, tuli talle kord pähe, mõeldes midagi välja või kujutades midagi ette – maja, kust vanaema pärit oli; seda, kuidas üksikud töötavad tänavavalgustid tema ja vanaisa kohal särasid, kui nad neiu kodu poole jalutasid. Slava oli ju nagunii loo rääkimiseks riuka välja mõelnud. Aga nüüd, kui ta vanaema enam ei näinud, tundus see kõik häbitu. Märkmikulehtedel oli kirjas tõde ning see saaks rikutud, kui ta hakkaks midagi lisaks välja mõtlema. Ta ei kavatsenud valetada nii, nagu vanaisa valetas ja nagu nad kõik olid sunnitud valetama.
Slava ema oli Valgevene ülikoolis kursuse parimana lõpukõne pidaja koha välja teeninud, aga see au anti teisele kohale jäänud inimesele, ühele slaavlasele, sest juut ei saanud ju ometi esikohal olla. Valgevene ülikool võttis tuhande tudengi kohta vastu vaid kaks juuti ja ühest neist sai parim lõpetaja? Kui tal paluti lõputseremoonial midagi öelda, oli Slava ema, hõbemedal kaelas, vaid mikrofoni naeratanud ja lausunud: „Ma tahan tänada komisjoni…“
Selliseid lugusid teadis Slava liiga palju. Neid räägiti õhtusöögilauas vabalt. Iga loo kohta, mida vanaema keeldus rääkimast, oli vanaisal kolm juttu pajatada. Ta võis hommikuni heietada. Tavalised vestlusteemad õhtusöögilauas, kui nad kõik koos elasid – toidupoe nimekirjad, arstivisiidid, isegi Slava tegemised –, tüütasid vanaisa ja ta läks vaikselt minema, et telekat vahtida. Aga kui jutuajamine puudutas nende sovetiaegset elu, lõi tema pilk särama ja kirjeldustele ei tulnud lõppu. Nendel lugudel polnud lõppu ega algust, neil puudus kontekst, mis oleks aidanud kuulajal meelde jätta, kes on kes ja kuidas miski seotud oli. Kuigi Slava püüdis kogu hingest, kaotas ta lõpuks paratamatult järje käest ning tundis, et on hädavares, sest lasi puhtal kullal kiirevoolulisse jõkke libiseda. Aga tänu suutmatusele üksikasjadele tähelepanu pöörata sai ta vabalt jälgida, kuidas vanaisa lugusid pajatas – see meenutas tõesti kiirevoolulist jõge. On zahlebuvalsja. Lämbudes kõige selle kätte, mida ta ise öelda tahtis.
4
„Kõik istuksid nagushpilke’del7,“ütlesAriannaBock,
Slava töökaaslane kõrvalboksist, ja tema säravad silmad ilmusid fiiberklaasist vaheseina kohale.
„Tähtis päev,“ lausus Slava, püüdes rahulik näida.
„Tähtis päev Slava Gelmani jaoks?“ küsis naine, liigutades sõrmi nähtamatu klaviatuuri kohal.
„Kas sa nägid, mis ma kirjutasin?“ küsis Slava. „See on serveris üleval.“
Arianna noogutas, tema näol välgatas hetkeks arvamus, mis ei läinud mehe omaga kokku. Slava pani Ariannat tähele: tal oli kahvatu nahk, erkpunased huuled, süsimust kräsupea. Üle terve parema silmalau laius suur sünnimärk. Kui ta pilgutas, sai see üheks ja siis jälle katkes.
„Mis on?“ küsis Slava.
„Ei midagi, suurepärane artikkel,“ ütles naine.
Slava tajus teravalt valet, kuid jättis selle sinnapaika. „Sul on aeg jalutama minna,“ sõnas ta kuivalt. Arianna kadus igal hommikul kell üksteist tervisekõndi tegema, nagu Slava seda nimetas. Isegi paleed võidi kahuritest pommitada, aga kõik pidi ootama, kuni naine tagasi jõuab. Slavas tekitas tema oskus kõigest välja lülituda imetlust ja pahameelt.
Arianna naeratas, andestades teravuse mehe hääles.
„Ja kuhu siis täna?“ küsis Slava.
„Seda ma ei tea enne, kui välja jõuan,“ ütles Arianna. „Selles mõte ongi. Sa peaksid ka tulema.“
Kujutluspilt, et ta jalutab ajakirjandusliku eesmärgita ringi, täitis Slava ärevusega. Erinevalt Ariannast oli tal midagi teha. Slava oli „The Hootile“ mõned naljad võlgu. Kui Beau Reasons kaks aastat tagasi toimetaja kohale asus, otsustas ta, et ajakiri vajab huumorit, ja nii antigi Slavale ülesandeks otsida kohalikest ajalehtedest keelevääratusi, apsakaid ja kahemõttelisi lauseid, millele Century lisas iroonilise kommentaari (repliigi, nagu seda seal nimetati). Provincetown Bannerist leidis Slava järgmise lõigu:
Claude Monet’ nimeline koer, kes läks kaotsi eelmisel nädalal ja kelle kadumisest on meie ajalehes palju juttu olnud, leiti eile Pameti jõe kaldalt.
Century lisas:
Ta ilmselt arvas, et seal on maalimiseks kõige parem valgus.
Kui Slaval õnnestus enne tööpäeva lõppu laual olevast Union Tribune’ide ja Plain Dealerite hunnikust läbi närida, hakkas ta tegelema lugudega, mida ta ise püüdis kirjutada. Tal polnud aega jalutada… kuhu? Nad olid kesklinna külmas tihnikus, pilvelõhkujate, triibuliste päevasärkide, pliiatsseelikute, madalate kingade, barettide ja kortsus võileivakottide keskel, mis olid tehtud pruunist jõupaberist, samasugusest, mida Slava kunagi oma esimeste Ameerika õpikute ümber pani. Inimesed põiklesid pidevalt üksteisel eest, mobiiltelefoni anti haukuvaid käsklusi… Ei, Slava ei tahtnud välja minna. Tema elul oli oma kindel vorm: ühes otsas kontor, kus ta veetis päeva, teises korter, kus ta magas, ja neid ühendas pikk maa-alune rada, mida mööda sõitis rong number 6. Ei mingeid jalutuskäike.
Ta silmitses Arianna reetlikku ragulkat meenutavat rangluud. Naine oli oma mõjust täiesti teadlik – suvel võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda kordi, kui tal oli varrukatega pluus seljas. Mitte et Slava oleks neid kordi kokku lugenud. Erinevalt Slavast, kes jäi kontorisse, et oma kirjatükkide kallal töötada, läks Arianna täpselt kell kuus koju. „Ma pean lebosse viskama,“ ütles ta, nagu ta oleks terve karjamaa ära niitnud. Faktide kontrollija Arianna oli niisama innukas kui punane pliiats, mis tema krunni oli susatud. Slava ei viitsinud temaga jännata, kui ta selline oli. Pealegi hoidis Slava eemale igasugustest suhetest, mis võisid millekski enamaks muutuda. Tal oli niigi kohutavalt vähe vaba aega.
Aga mõnikord sai uudishimu isegi Slava raudkindlast tahtejõust võitu ja ta kuulas, mis helisid naine teisel pool vaheseina tekitas. Valged kandilised hambad järasid vanaaegse pliiatsi otsa. Käevõru kolises õõnsalt vastu akrüülklaasi, millest nende lauad olid tehtud. Kaks korda ragistati selga, seejärel sõrmenukke. Jänese moodi pragistati päevalilleseemneid. Saabastel kõlisesid mingisugused kannused. Huilgav naer, nagu poleks ruumis mitte kedagi teist.
Mõnikord, kui naist oma laua taga ei olnud, piilus Slava üle vaheseina. Arianna sõi ainult salatit, mõnikord harva oli kõrval ka paar kõvakskeedetud muna, kuid majoneesi mitte. Plastkarbid jäid pooltühja ja avatuna tema lauale tööpäeva lõpuni, kui Slava kuulis, kuidas ostetud kraam vastu prügikasti seina põrkas: kohvitops, salatikarp, munakoored. Mõnikord lendasid need asjad mööda ja maandusid põrandal või jättis naine need üldse lauale. Arianna suhtus koristajatesse väga ameerikalikult – see oli nende töö. Tema kirjutuslauda kaunistasid salatitest saadud suveniirid: salatileht, kastmest triibuline oliiv, terve anšoovis. Kui Arianna välja läks, tegi Slava tema laua korda.
Just tänu Ariannale anti Slavale ülesandeks minna ühe linnaronija uut julgustükki kaema. Beau oli astunud nooremate sulemeeste või õigemini sulumeeste ette (kuusteist nooremtoimetajat istusid piirde taga nagu ninasarvikud loomaaias) ja visanud õhku ettepaneku Centurysse lugu kirjutada – ettepaneku Centurysse lugu kirjutada –, nagu ta oleks lihtsalt ette lugenud, kui palju reklaami järgmises numbris ilmub.
Samal ajal kui kõik püüdsid jahmatusest üle saada – välja arvatud