Asenduselu. Boris FishmanЧитать онлайн книгу.
oma poja nimel tugev.“
Slava isa sikutas nurgas metallist klapptoolil särgikraed sirgeks, näides hüljatud nagu laps, kes istub hämaruse saabudes kooli ees. Ta oli kohal, aga nähtamatu, täpselt nagu talle meeldis. Ta polnud isegi siis protesteerinud, kui Slavale anti vanaisa, mitte tema perekonnanimi.
„Jevgeni Isakovitš,“ hüüdis üks mees vanaisale. Ta vaatas üles ja noogutas mõtlikult, olles tänulik, et ta kaastunde avaldamise järjekorrast ära võeti. Vanaisa pilk hakkas ruumis ringi rändama. Slava teadis kuidagi, et ta otsib teda. Lapselapse üles leidnud, hakkas vanaisa kulme näppima. Kui Slava tema juurde astus, ulatas ta käe ja Slava võttis selle vastu.
„Minu kaastunne, südamest,“ ütles mees vanaisale, asetades peopesa südamele. Tal oli seljas nahktagi, tema nägu oli kortsus nagu müürsepal ja selle taga oli lühike hobusesaba. Ühes kõrvas oli tal tilluke kullast rõngas. Ta sirutas karvaste sõrmenukkidega käe välja ja võttis vanaisa lõdvast peost kinni.
„Aitüma, Rudik, aitüma,“ lausus vanaisa.
„Kas tahate vaadata?“ küsis mees.
„Jah, jah,“ sõnas vanaisa. „Tahame.“
„Astute ehk kabinetti?“
„See on minu tütrepoeg,“ ütles vanaisa Slava poole keerates.
„Rudolf Kozlovitš.“ Mees sirutas käe välja. „Millega te…“
„Ta õpib veel,“ lausus vanaisa. „Harvardis.“
Kabinetis tegi Kozlovitš lahti Washingtoni kalmistu sinaka kaardi. See oli nagu väike linn, kus puiesteed ja tänavad olid puude järgi nime saanud: Sarapuu, Vahtra, Saare. Keskel jooksis McDonald Avenue, mille kohal kõmistasid rongid.
„Aia äärde ei taha,“ lausus vanaisa.
„Seal on nüüd kunstmuru,“ ütles Kozlovitš. „Samasugune nagu jalgpalliplatsidele pannakse. Ja sealt ei näe sisse.“
„Aia äärde ei taha,“ kordas vanaisa.
Kozlovitši sõrm liikus mööda joont teisele poole kalmistut. „Kontor asub selles küljes.“
„Mida see tähendab?“
„Kalmistuvahid töötavad seal. Siin on rohkem inimesi. Miinuseks on see, et ka rong ei ole väga kaugel.“
„Kus kõige vaiksem on?“
„Vaikne on siin.“ Kozlovitš libistas sõrmega üle sadade hauaplatside. „Sellele küljele ehitatakse uusi korterelamuid, aga tööd on peaaegu lõpule jõudnud. Tulbi tee.“
„Ta armastas tulpe,“ ütles vanaisa.
Kozlovitš laiutas käsi. „See on saatus.“
Rudolf Kozlovitš oli tuntud mees. Ta oli tulnud Odessast 1977. või 1978. aastal. Ta vaatas ringi ja mõtles välja plaani. Ühel päeval röövis ta paari palgatud selliga Macy kaubamaja auto, millega veeti karusnahku. Soobli-, naaritsa-, rebasenahku. Nad viisid neid ühekaupa samasse ketti kuuluvatesse poodidesse tagasi, jättes mulje, et lihtsalt paljud naised tõid kingituse tagasi, mis polevat neile sobinud. Nad olid nina peale juba üle saja tuhande dollari kogunud, enne kui kauplus sai aru, mis juhtus. Rudolf ostis oma saja tuhande eest sada valitud hauaplatsi Bay Parkwayl ja McDonald Avenuel.
Nii ta siis käiski haiglas ja matusebüroos. Tal oli oma informaatorite võrgustik – onkoloogid, õed, matusebüroo direktorid –, mida Macy kaubamaja turvameeskond võis vaid kadestada. Loomulikult oli Kozlovitši äri mitteametlik ja see oli jaotatud mitme tegija vahel, kes küsisid väikese protsendi selle eest, et nende nime lepingul kasutati, ning mõned hauaplatsid kuulusid jätkuvalt kalmistule. Aga Kozlovitši omad olid kõige harukordsemad ja mida vähem neid alles oli, seda kõrgemaks läks hind.
Ka Kozlovitšil oli kiire. Tema poeg Vlad oli kapist välja tulnud, isa rahast lahti öelnud ja oma homopartneriga Madridi kolinud. Seal oli Vlad ümber mõelnud ja nõustunud siiski elama isa rahast, mida Rudolf vastu vaidlemata välja käis – kui asi puutus lastesse, siis tema hundiinstinkt kadus. Aga Vlad ei kavatsenud kohe kindlasti tagasi tulla, et oma isa matuseimpeeriumist osa saada, ning Rudolfi endine abikaasa, kunagine Tatjana Kozlovitš, oli pagenud Westchesterisse ühe tuletisväärtpaberite maakleriga, kellega võrreldes oli tema eksmees nagu tavaline palgatööline. Rudolf oli üksinda.
„Ma tahan kahte,“ ütles vanaisa järgmisena.
„Jevgeni Isakovitš.“ Kozlovitši kulmud kerkisid kõrgele. „Hauaplats ette ära osta? Te narrite saatust.“
„Aga ma tahan seda,“ lausus vanaisa.
„Hästi, aga selliseid on mul ainult neli alles. Üks pereplats ja neli kaheinimeseplatsi. Kõik ülejäänud on mõeldud ühele.“
„Andke mulle siis üks kaheinimese plats.“
„Rõõmuga. Kakskümmend tuhat.“
„Viisteist,“ lausus vanaisa. „Ma ostan korraga kaks platsi.“
„Jevgeni Isakovitš,“ ütles Kozlovitš kulmu kortsutades. „Ma tunnen teile kaotuse pärast kaasa. Aga te teate, et ma ei lase tingida.“
„Viisteist ja… teie poeg on Euroopas?“
Kozlovitši näoilme muutus. „Mis seos siin on?“ küsis ta kärsitult.
„Täpselt, Rudik,“ ütles vanaisa, tõstes nimetissõrme kabineti jahutatud õhus õpetlikult püsti. „Siin on seos. Miks me olemas oleme? Nende pärast.“ Ta torkas küünega Slavale rindu. „Kui see siinütleks: „Ma tahan Euroopasse,“ siis ehitaksin ise lennuki valmis. Vot selline vanaisa ma olengi. Aga te igatsete poisi järele? Täpselt. Seetõttu teen teile pakkumise. Annan teile ühe erilise telefoni. Teie võtate toru kätte ja Pariisis telefon juba heliseb.“
„Madridis.“
„Kus iganes. Eriliin teie ja poja vahel. Selline telefon on ilmselt ainult Bushil. Ja mitte et teiesuguse mehe jaoks oleks raha takistuseks, aga ma ei küsi selle eest midagi.“
„Raadiosaatja,“ lausus Kozlovitš. „Rahvusvahelise levialaga.“
„Täpselt. Kõige uuem leiutis.“
„Ja kust te sellise asja saite?“
„Rudik,“ lausus vanaisa. Hetkeks kadus põletav lein tema näost. Tema silmad särasid. „Tüdruk ei räägi, keda ta on suudelnud. Asi on ehtne, rohkem pole vaja teil teada. Seda kasutab Jaapani merevägi või midagi sellist.“
Kui Gelmanid Ühendriikidesse jõudsid, leidis vanaisa ühe „sõbraliku“ tüübi, kes teadis, kus Crazy Eddie elektroonikapoe kaubikuid tühjaks laaditi. Need mudelid, mis vanaisa endale sai – mikrolaineahjud, nõudepesumasinad, disketid –, olid nii uued ja edumeelsed, et mitte ükski pereliige ei saanud aru, kuidas neid kasutada. Vanaisa karjus oma Pentagonile sobivasse juhtmeta telefoni, nagu see oleks plekkpurk, mis on nööriga Slava seina külge kinnitatud. Aga ta suutis hankida Jaapani mereväe rahvusvahelise levialaga raadiosaatja niisama ruttu, kui Slava jõudis ajalehe osta.
Kozlovitš piidles tema poole. „Mul on Tulbi teel üks kaheinimeseplats alles,“ ütles ta viimaks.
Vanaisa laiutas käsi. „See on saatus.“ Nüüd võttis ta oma otstarvet reetva mantli taskust Tupperware’i karbi, milles oli sajadollariliste rull. Kolm matuselist lugesid vaikselt endamisi sosistades saja viiekümneni – üks kord, teist ja seejärel kolmandat korda. Vanaisa ei olnud ühtegi üleliigset sajalist kaasa võtnud.
Kui nad kabinetist välja astusid, pistis vanaisa käe Slava käevangu ning sülitas. „Homod. Kui juba Euroopasse minna, kes siis Madridi läheb?“ Ta oleks nagu tilgastanud piima alla neelanud. „Pariis, Slava. Pole vaja olla koonerdav aristokraat. Lähme.“
2
Matusetalituse viis läbi õigeusu preestri rüüs kaabu ja habemega sosistaja, kelle jutt oli laialivalguv, aga ta kõneles vene keeles ja viitas vanaema surmast rääkides kõigile kohustuslikele toora lõikudele, mida ükski kuulaja ei olnud