Kalevi kojutulek. Oskar LutsЧитать онлайн книгу.

      Start

      Saamuel Pliuhkam, taluperemees

      Roosi, tema naine

      Elisabet, nende tütar

      Tõnis Sägi, noor taluperemees, Elisabeti mees

      Krõõt, saunanaine Pliuhkami saunas

      Üliõpilane

      Tagakamber Pliuhkami talus. Laual põleb i-pea-lamp. Roosi kohendab kapi juures. Pliuhkam, särgiväel ja paljaste jalgadega, otsib midagi. Esiti urgitseb ta luuavarrega kapi all, võtab siis tooli ja vaatab kapi otsa. Kui ta otsitavat asja sealtki ei leia, viib ta tooli ahju juurde ja kolab ahju peal. Niisugune toimetus kestab mõne minuti, ilma et kumbki sõna lausuks. Kostab ainult Pliuhkami pahane urin. Siis lükkab otsija ahjult kogemata ühe plekist torbiku maha, mis mürinal nurka veereb.

      ROOSI (pisut jahmudes): No ütle ometi, mes ta peaks ründama täna! Vana inime – ei või rahulikult paigal olla. Mes asja sa ajad taga?

      PLIUHKAM: (ahjult): Ega sa põle näind – mul oli siin kuskil tükk plekki. Niisuke kaunis suur tükk. Niisuke… (Näitab käega.)

      ROOSI: Mes plekki?

      PLIUHKAM: No plekki, noh! Kas sa’s ei tia, mis plekk on?

      ROOSI: Põle ma näinud ühtegi plekki.

      PLIUHKAM: Pagan võtku! Nigu ära sõivad ilusa tüki plekki. (Otsib edasi. Üks teine asi kukub ahju servalt põrandale.)

      ROOSI (pahaselt): Jäta n’d, jäta ometi kord järele. Mes asja ta peaks kolama. Justku kass. Nüüd ahju piale kah veel vana inime! Tule maha!

      PLIUHKAM: No mes siis sul sellega asja on, ku ma kolan? Ei tia, mes sa mu sial all paned tegema? (Endale.) Näät: justku ära sõivad ilusa tüki plekki. Ei ole. Ei ole. Mitte kuskil ei ole. (Kratsib pead, ronib alla.) Ei ole.

      ROOSI: No ole siis ia inime ja ütle ometi, mes sa selle plekiga oleks teinud, kui ta sul oleks olnud?

      PLIUHKAM: Ah plekiga või? Jo mul teda ikke tarvis on, ku ma teda otsin. Nää: vana toru on juba igavesti ära roostetanud ja läbi kulunud, vaja oleks uus panna.

      ROOSI: Misuke toru?

      PLIUHKAM: Misuke ja misuke? No keedunõu toru, noh.

      ROOSI: Ära sa hakka jälle jändama oma keedunõuga. Vaata, kas ei kuulnud, ku Tõnis ajalehest luges, et ei tohigi enam puskarit ajada. Et kes veel ajab, langeb valju trahvi alla. Vaata, kui panevad su veel kinni kõige su keedunõuga – vaata siis!

      PLIUHKAM: Kinni? Minu? No kes mu kinni paneb?

      ROOSI: No ikka see… mes ta sial ongi… see Tallinnas… Ajutine Valitsus või kes.

      PLIUHKAM: Ajutine Valitsus! No mes see Ajutisele Valitsusele korda piaks minema, ku mina puskarit ajan. See on minu oma vili, kellest ma ajan, ega ma Ajutise Valitsuse kääst lähe vilja küsima.

      ROOSI: Olgu piale – aga ei tohi. Ära on keelatud.

      PLIUHKAM: Mes ära keelatud! Ah siis müi aga neile sial, kes nad sial kõik on, need toitluskometid või kes, jah, müi aga neile koera naeru eest oma kallist vilja. Ega seda ole. Parem ajan puskarit, siis ma tian ometi, et ma oma õige inna kätte saan. Keelatud! Kus mul keelajad – ku mina omas majas omast viljast ajan. Ega see enam mõni vana aeg ei ole, kus sulle uräädnik kaela tuli ja keelas. Nüüd on vabadus, nüüd võib igaüks oma varaga teha, mes tahab.

      ROOSI: Seda vabadustki veel teab… Ajavad inimesed niisama tühja lori. Ja kuigi peaks olema vabadus, ega seda siis selle tarvis antud, et puskarit ajada.

      PLIUHKAM: Iakene küll, aga mestarvis ta siis anti? Mes sa jahvatad! Sina nüid tiad vabadusest või kellestki. (Mõtleb pisut.) See plekitükk piab sial üleval (ahju peal) olema. Kui teda sial põle, siis põle teda enam kuskil. Siis olete teie ta juba kuhugi ära talitanud. (Võtab tooli, vaatab uuesti ahju peale.) Sel kombel võib siit ju mõni teine asi kah ära kaduda. (Ronib ahju peale.) Nää, rahagi siin – mõni võtab näpu otsa ja läheb. Mine võta kinni. (Tuleb riidest kotiga ahjult alla.)

      ROOSI: Eks sa’s pane raha mõnda teisi kohta. Kas sa oled vahel vaadanud, palju teda sial on juba?

      PLIUHKAM: Jah, milla ma vaadasin. (Vaatab, katsub kotti.) Kott saab varsti täis…

      siin ikke on teist… aga palju siin on – kessi seda tiab. Anna salt margapuu, vaja teesed õige ära kaaluda.

      ROOSI: Kaaluda?

      PLIUHKAM: No jah, noh. Kes neid jõuab lugeda. (Roosi toob margapuu ja vaatab kaalumist pealt.) Too siia. (Paneb koti margapuu otsa.) Vaata, sa nääd, palju siin on.

      ROOSI (vaatab teraselt): Mes siin ongi… Kaks, kolm, neli… Tule laua juure, ei nää siin. (Lähevad laua juurde.) Nojah, neli ja pool, jah. Neli ja pool naela.

      PLIUHKAM (mõttes): Neli ja pool… No vaja katsuda, et viis täis saab. Oleks mul see pagana toru korras olema – siis ajaks varsti täis, aga näät: nigu ära sõivad teese.

      ROOSI (vaatleb kotti): Nää, iire rojased kah juba kallal käinud – auk siin sehes.

      PLIUHKAM: Mes sa räägid! Kus on auk?

      ROOSI: Vaata, vaata. Nad kurjad vaimud on siia vist pesagi sisse teinud – kotil on kange iire ais juures.

      PLIUHKAM: No ütle kuradid, nüid neil siia kah asja. Vaja oleks õige vaadata, kas – (Väljast tuleb keegi eeskambri. Mõlemad kohkuvad.) Võta, võta, pane ruttu ära, sial tuli keegi.

      ROOSI: Kuhu mina ta panen?

      PLIUHKAM: No kuhu mina ta panen? (Vaatab abitult ringi, viskab siis koti ahju peale.) Pane margapuu ära käest.

      KRÕÕT (vaatab üle ukse sisse): Ah ikke on kodu pererahvas – tere õhtat!

      ROOSI: Tere, tere!

      PLIUHKAM: No mes sa käid?

      KRÕÕT (tuleb sisse): Mes ma ikke käin… Eks ma tulnud vaatama, kas saan pereme käest natuke viljaiva amba alla.

      PLIUHKAM: Misukest viljaiva?

      KRÕÕT: Noh, et ikke lubasite anda natuke rukkid.

      PLIUHKAM: Anda… rukkid?

      KRÕÕT: Ei noh, et müia ikke… Ega ma ilma taha.

      PLIUHKAM: Ei, kulla inime, põle mul rukkid müia mitte teragi. Mis on – läheb kõik omale tarvis. Eks sa tia isegi, misuke kehv vilja-aasta meil tänavu oli.