Hector ja Bernard. Rein RaudЧитать онлайн книгу.

      Hector ja Bernard

      Esimest korda kohtame me seda pikka ja pisut vibalikku kahupäist noormeest hetkel, kui ta on just vajutamas ühe neljakorruselise, kahe maailmasõja vahel ehitatud kivimaja altukse kellanupule. See liigutus muudab täielikult tema elu, aga ta ei tea seda veel, ehkki käitub, justkui teaks: ta on kätt välja sirutades vajunud mõttesse ja näib, nagu kaaluks ta, kas ikka helistada või mitte. Tegelikult ei ole see nii. Ta lihtsalt mõtleb läbi võimalikud fraasid, mida öelda ukse avajale, isikule, kes on ta võrdlemisi ootamatult kutsunud külla. Selle kutse on ta vastu võtnud hetkelise sähvatuse ajel, nagu ta üldiselt kõike teeb; täna hommikulgi oli ta ärganud üksinda tundmatus korteris, kerge peavaluga, mille põhjust polnud toas valitsevat segadust veidi vaadeldes üldsegi raske ära aimata, ja hägusalt meenus talle ka sõit läbi öise linna ning kellegi seltskonnalise helde naer tema juttu kuuldes, ning kunagi hiljem öösel oli ta vist üritanud lugeda luuletusi ja solvunud, et neile ei leidunud kuulajaid. Aga kõik muu jäi hämarusse nägematu eesriide taha tema oimukohtade vahel, et sealt loodetavasti mitte hakata tagasi tulema üksikute piinlike välgatustena, mis enne selgelt teadvusse jõudmist on juba ujutanud kogu keha üle nii külma kui kuuma higiga. Mida ütleks Ingrid, kui ta mind praegu näeks? Sellele on parem mitte mõelda. Ta oli lasknud ukse enda järel vaikselt lukku, loovinud suurte raskustega läbi tundmatute tänavate ja lõpuks end peatuses leides avastanud, et ükski talle tuttav liin seal ei käi, aga takso jaoks polnud tal enam raha, nii et tuli ikkagi astuda juhuslikule bussile. Ning nagu nii tihti sellistes olukordades, oli buss viinudki ta sinna, kust tal endal poleks ehk tulnudki pähe abi otsida, peaaegu tema ema maja ette. Lootes, et ema ise ei ole ehk kodus, aga külmkapp on toidukraami täis nagu tavaliselt, läks ta tasakesi trepist üles, tahtmata naabritele silma jääda. Vana võti oli tal õnneks võtmerõngas alles. Ja oligi nii, nagu ta oli lootnud. Pärast vanni ja kerget einet tundis ta end juba oluliselt paremini, kuid just siis, kui ta oli mõttes otsustanud end ema sohval vägisi pealetükkivast uinakust lahti raputada, käis välisuks ja ema astus sisse. Nad ei olnud juba paar nädalat isegi telefonitsi rääkinud, nii et ema oli teda nähes üsna rõõmus, mis sellest, et tema külaskäigu põhjuse võis hõlpsasti ära arvata. Nad jõid paar tundi teed ja ajasid juttu, aga kui ema end jälle unustades hakkas tüürima jutuga sinnapoole, et ega tal juhtumisi pole plaanis tööd otsida, sest parasjagu on paar täitsa sobivat kohta teada, tuli talle nagu päästerõngas meelde see kutse, mille ta oli nädal tagasi möödaminnes vastu võtnud. Hommikul oli tulnud kaart, sama päeva õhtupoolikul telefonikõne. ‘Olete palutud lõunale, et ühtlasi arutada mõningaid vastastikku huvi pakkuvaid küsimusi,’ seisis kaardil. Esimese hooga ajas kutse kuiv formaalsus ta muigele, aga vahepeal oli ta linnas korraks Walteriga kokku saanud, ja see soovitas tal kindlasti minna. Mõnus kogemus, ütles ta, suussulavad road, eeskujulikult valitud veinid, hea seltskond ja ülimalt huvitav vestlus. Walter aitas tal ka justkui, aga mitte päris tuttavana kõlavale nimele kuju anda: mitte lihtsalt ükskõik kes ei ole see Bernard, vaid endine filosoofiaprofessor, kes aeg-ajalt ka lehtedes kirjanduskriitikat avaldab ja on, ehkki oma paar-kolmkümmend aastat neist vanem, siiski ikka veel küllalt kõbusa mõistuse ja avara ilmavaatega kuju. Ja tema juures on alati käinud palju igasugust rahvast. Nii et kui telefon helises ja ametlikult võõras hääl päris, kas Hector on otsustanud küllakutse vastu võtta, ütles ta ilma pikemata jah.

      See oli olnud nädal tagasi, ja veel mõne tunni eest tundus võimalus enne võõrasisa kojutulekut ema juurest selle tundmatu erudiidi seltskonda pageda talle äärmiselt teretulnud, nüüd aga ei tundnud ta end korraga enam nii kindlalt. Ehkki tal endal oli tihti kombeks teiste üle päris teravat nalja heita – tema arvates oli see muidugi vaid sõbralik lõõp – oli ta üpriski tundlik selle suhtes, mida arvasid temast teised, ja ta teadis, et hetkel on ta veidi vormist väljas ega jäta arvatavasti just väga soodsat esimest muljet.

      Aga mis seal ikka parata, kui juba kord nii läks, ütles ta endale siis ja vajutas kellanupule.

      Kui ta oli järsupoolset kivitreppi mööda neljandale korrusele jõundud, hingeldas ta juba päris kõvasti. Tema võõrustaja seisis teda oodates uksel. See oli pisut tõmmu, sirgete ja tugevate, ehkki veidi halliseguste juustega mees, kelle läbitungivat pilku ei mahendanud isegi pisikesed prillid, ja ta kandis habet, mille kohta pidi teadma, et see ongi niisugune habe, mitte nädal aega ajamata oras, aga seda Hector teadis, sest oli püüdnud pool aastat tagasi ise ka natuke aega sellist pidada. Kõrge kraega must sviiter näis tema kaela justkui pikemaks venitavat, nii et Hector tundis end trepivahe allpool hetkeks peatudes korraga väikese, une pealt ootamatult valguse kätte veetud lapsena, kelle sobivus kandvasse filmirolli kohe ära peab otsustatama.

      Tulge ometi edasi, ütles Bernard, ka pisut ebaledes. Teie olete ju Hector, eks ole? Ma läbi torude hästi ei kuulnud, aga mõtlesin, et küllap see peate teie olema.

      Ta hääl oli sõbralik ja soe, aga kähedavõitu, justkui vähesest tarvitamisest roostes. Igatahes üldse mitte selline nagu telefonis.

      Jah, tere õhtust, see olen tõepoolest mina, vastas Hector. Ta astus ruumikasse esikusse ja Bernard sulges tema järel välisukse, avas siis kapi ja võttis sealt välja riidepuu.

      Lubage mulle oma jakk, palun, ütles ta. Ja astuge siis edasi, kaetud on söögitoas.

      Bernardi jäigapoolne maneer ajas Hectorile millegipärast naeru peale, sest sel esimesel kohtumisel ei oleks ta kuidagi söandanud seda ebakindluse märgiks pidada. Aga itsitust alla surudes taipas ta, et on ise oma esialgsest kohmetusest üle saamas ning juba suuteline lausa olukorrast mõnu tundma.

      Võib-olla olete kuulnud, ütles Bernard Hectori jakki kappi riputades, et mul on aeg-ajalt kombeks kutsuda nooremaid vaimuinimesi enda poole lihtsalt selleks, et nendega juttu ajada. Harjumus ülikooliajast vist – mu üliõpilased käisid mul vahetpidamata külas, ja nüüdki, kus ma enam loenguid ei pea, tunnen ma neist alatasa puudust. Ma ise ei satu praegusel ajal peaaegu kunagi olukordadesse, kus sarnased tutvused võiksid sõlmuda spontaanselt ja sujuvalt, ometi meeldib mulle olla kursis sellega, kuidas praegu mõeldakse ning teisiti kui otseallikaist pole seda võimalik teada saada.

      Jah, pomises Hector edasi astudes, kuigi miks te just mind kutsusite, ma päriselt ei mõista. Bernardi kõnemaneer eksitas teda pisut, ehkki ta oli üpris kindel, et see on sisse kasvanud, mitte kunstlikult kultiveeritud, ning kui miski talle mõjuski ärritavalt, siis pigem sellest õhkuv jõud, mis sundis vaikima, kuni sõna antakse. Üldiselt talle sellised inimesed ei meeldinud, sest talle tundus, et nende seltskonnas peab ta pingutama, ja see muutis ta endale kohmakaks. Aga mingit peaaegu nauditavat tõmmet oli selles ikkagi ka.

      Hector seisatas korraks koridori seinal rippuva sürrealistliku maali ees, mis oma kirevuses meenutas natuke mõne hipideaegse vinüülplaadi ümbrise ja Hieronymus Boschi apokalüptiliste visioonide segu, seal sagis ringi kõikvõimalikke fantastilisi olendeid, kes pidasid metsikut pidu lagunenud labürinditaolises ehitises.

      Teile meeldib? küsis Bernard.

      Pole viga, kehitas Hector õlgu. Aga seda peaks vist natuke kaugemalt vaadata saama, siin koridoris on natuke kitsas.

      See on Ben Wunderkind, seletas Bernard, üks vene põrandaalune kunstnik, kellega sain kunagi Peterburi-reisil tuttavaks. Tema pärisnimi ei olegi mul enam meeles. Ja tegelikult ripub see pilt siin pigem sentimentaalsetel kui kunstilistel kaalutlustel. Selle nimi on Väravavalvur – näete, siin ees, pisikeses mustas kuudis ta istubki, tähele panemata kogu virvarri enda ümber ja sedagi, et ta valvatud müür on ammu murenenud. Wunderkind kinkis selle mulle kunagi lahkumiseks, kui hakkas Iisraeli ära sõitma.

      Nii et ta on Läänes praegu või? küsis Hector.

      Bernard raputas pead.

      Ta sõitis ära küll, ütles ta, aga umbes aasta pärast oli Venemaal tagasi. Ja veel aasta pärast põles oma ateljees sisse. Ma ise teda rohkem ei kohanud, aga tuttavad ütlesid, et ta polnud pärast tagasitulekut ühtki kainet päeva näinud.

      Nojah, ütles Hector nõutult. Kõigile seal ei sobi.

      Ei sobi tõesti, nõustus Bernard kohatu reipusega. Aga istume õige lauda, muidu jahtub toit ära. Ma loodan, et te ei ole karsklane ega taimetoitlane? Kutsekaardil on kuidagi piinlik seda küsida.

      Ei, seda küll mitte, vastas Hector.

      Siis on hea, naeratas Bernard ja viipas käega toolile, ma tegin küll igaks juhuks lindu, sest mõned ei söö jälle kala. Tundub, et sedavõrd, kuidas inimese ees avanevad järjest piiritumad võimalused end