Jack Brown. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.

      Jack Brown

      Meie tutvus sai alguse järgmisest ebatähtsast juhtumusest.

      Kui ma ühel ööl koju tulin, leidsin maja alumise trepikoja magamiskambriks muudetuna. Põlemakeeratud elektrileegi valgustusel silmasin kõigepealt saapapaari, mille üle ma olin komistanud, siis jalapaari, mis sellest saapapaarist oli vabanenud, siis põrandamatist ja trepi alumisest astmest improviseeritud voodis suurt ilusat džentelmeni ööriides, ning lõpuks tema hoolsasti ärapandud pealmisi ihukatteid koja peeglilaual ja uste käepidemete küljes. Pahemas käes hoidis magaja lühikest merevahtpiipu, paremas hõbedast tikutoosi. Ja õhk tema ümber hingas välja peent viskit.

      Köhatasin kõvasti, ja kui see ei aidanud, siis tõmbasin teda suurest varbast ning sõnasin:

      «Teie elate trepike kõrgemal, sir! Eksitust võiksite minu abil kergesti parandada.»

      Aga mister Brown ei maigutanud suudki. Nüüd tarvitasin abinõu, mis mõjub alati: ma pitsitasin ta nina kinni. Paar korda ahnitses ta matsuva suuga õhku, siis lõi silmad lahti; järgmisel sekundil oli ta jalul ja hakkas susiseva vandesõnaga särgikäiseid üles käärima. Mulle välkus pilk täis surmavat viha näkku.

      Kuid korraga – ta seisis juba keritud rusikatega võitluseposituuris – nõtkusid ta põlved, ning lüües käsi pea ümber kokku ja kiskudes nägu valukortsudesse, hakkas ta tuikuma. Sain ta piha ümbert veel parajal pilgul kinni haarata, ja nüüd laskis mister Brown ennast nagu väike poisike trepist üles talutada.

      Kui ma tema riided ja jalatsid alt olin ära toonud ja kuue taskust leitud võtmega ta ukse lahti keeranud, puges minu kojanaaber sedamaid sängi ning tähendas ainult:

      «Jätke oma nimi ja aadress lauale, sir!»

      See sündis ja ma läksin magama. Minu tuba oli kolm ust sellest uksest eemal, mille sildikeselt ma nime «Jack Brown» olin lugenud ja millest ma praegu tundma õpitud härrat olin näinud sisse ja välja käivat.

      Järgmisel hommikul ilmus mister Brown minu poole, ühes käes suur pudel viskit kahe klaasiga, teises väike sifoon. Ta nägu oli rahulik ja väga tõsine.

      «Kui mul mitte kindlat lootust ei oleks,» algas ta, «et teie oma öist sündsusetust kahetsete ja minu ees vabandate, siis võiksite julge olla, et ma nende rahu ja sõprusmärkidega mitte teie juurde poleks tulnud.»

      «Mis kurja ma teile tegin, mister Brown?»

      «Teie ei mäleta seda enam? Siis olite –?»

      «Ei, ma olin kaine ja mäletan kõik.»

      «Aga siis peaksite ometi teadma, et te mind tülitasite, minu vabadust puudutasite!»

      «Sellega, et ma teid kojapõrandalt pehmesse ja puhtasse sängi magama tõin?»

      «See võib teie süüd ainult pehmendada, mitte kustutada!» hüüdis mister Brown teravalt. «Vaba kodanikku tema valitud viibimispaigast ära tõrjuda, teda unes eksitada, tema külge kätt panna, ilma et ollakse temale esiteldudki – härra, kui kaua olete siis õieti Ameerikas?»