Kiir kaugusest. Jakob MändmetsЧитать онлайн книгу.

      KIIR KAUGUSEST

      Dr. Villem Jansoni korteris istus vana talunaisterahvas akna all ja ootas oma poega.

      See oli tugeva kehaga, paksude paletega umbes 70-aastane inimene. Ta peas oli lilleline villane rätik, üll hallikarvaline lahtine jakk ja sinisetriibuline seelik. Kingad olid tehtud paksust nahast, tugevasti õmmeldud ja madalate apsatitega. Vanakese käed olid ristis ja ainiti vaatas ta aknast uulitsale, kus praegu süüdati laternaid põlema. Esmalt viitis ta köögis tüdruku juures veidi aega, jutustades sellega, aga kui see poodi jooksis, tuli vanainimene saali. Ta istus akna alla pehmele toolile, kust vaade ulatus välja uulitsale ja pimedasse vajuva majaderäga peale.

      Kõnniteel voolas inimeste jõgi, jutustades ja naerdes.

      Tuba täitis hämarus. Ainult eemalt laternalt langes nõrk valgusekuma läbi suurte ruutude vastasolevale seinale.

      Dr. Jansoni hästi sisseseatud korter oli käidava uulitsa ääres. Siin võis aknal kaua aega vaadata ilma igavust tundmata. Üks pilt vaheldus teisega. Päeval seisis kogu kaubaturg silme ees ja õhtul kõndisid uulitsal noored inimesed, jutustades rõõmsasti ja naerdes, või jälle ärimehed, kõneldes üksteisele midagi tungivalt.

      Toas heljus puhas meeldiv õhk ja korralik sisseseade tegi siin viibimise armsaks. Uhked palmid, kuuselaadi taimed jne. tuletasid meelde triiphoonet, sest dr. Janson oli suur lillede sõber. Ta hoolitses ise nende eest, vaatles neid vahetevahel kaua aega, pidades taimi oma headeks sõpradeks. Valge portselan-ahi laotas laiali pillavalt soojust ja kunstiarmastajaid sundisid peatuma seintel ülesseatud pildid. Dr. Janson oli suur maalikunsti austaja ja iga noor kunstnik luges seda enesele tähelepanemist äratavaks auks, kui dr. Janson ostis tema töid näituselt.

      Dr. Janson oli kogu linnas armastatud ja lugupeetud seltskonnategelane ja kõige selle juures hoolas arst, nii et abitarvitajate hulk alaliselt kasvas.

      Kell lõi üheksa, uksekell helises ja tüdruk laskiski peremehe sisse.

      “Sinul, armas ema, hakkas vististi küllalt igav,” ütles Janson, tulles saali. “Aga ma ei saanud kuidagi ennemalt. Tead, ema, täna õhtul oli mul õige raske. Ma tulin praegu haige naise juurest. Mind palutakse – tee terveks, aga taevas, mis ma pean tegema. Ma luban, aga mul on eneselgi usku vähe.”

      Keset tuba seisis tugeva kehaga, paksude suitsukarvaliste juustega ja hallikassiniste silmadega mees. Ta lihtsalt, mehiselt näolt paistis rahulolemine. Näo järgi otsustades võis teda arvata ligi 50 aastaseks, olgugi et ohtralt halle karvu tihedates juustes püüdsid tõendada rohkemat aastate hulka.

      “Siiamaale ei olnud mul aegagi, aga nüüd, kallis ema, võin ma sind õige vaadata.”

      Dr. Janson lükkas tooli mööda libedat parketti ema ette, istus ja jäi ainiti vaatama vana naisterahva otsa.

      “Vanust on sul küll. Ei ole ime. Kas usud, ka mul on paled kortsus. Kui ilusana ja priskena ma sind sellest ajast veel mäletan, kui olin laps. Kui vana sa praegu oled?”

      “Jakobipäeval sai 71 täis.”

      “Vanust küll. Kas usud, ema, ka mul on küllalt hõbedat juustes. Habet ei või lastagi kasvada, sest see on juba täitsa hall. Mul on hea meel, et tulid mind vaatama.”

      “Ega sa ju meie poole tule.”

      “Küll ma tuleksin, aga ei saa selleks kuidagi mahti. Tänavu suvel mõtlesin kindlasti võtta paar kuud puhkust. Pidin väljamaale minema ja oli nõu ka teie poole tulla nädalaks või paariks. Aga seal tulid niisugused asjad, mis siin kinni pidasid. Nägid tänagi, kogu päeval ei saa mahti. Nii on see alati. Ja kuhu sa siis jätadki kõik need haiged ja hädalised.”

      “Ja sellepärast sa siis ei tulnud?”

      “Hea küll, sa oled nüüd kord siin ja ega ma niipea sind tagasi lase. Kui mind kodus ei ole, siis istud sa siin akna all ja vaatad uulitsale. Ega sul nii igavaks vahest ei lähegi?”

      “Ma vaatasin täna õhtu läbi. Ei ma saa aru, mis need inimesed nii palju käivad.”

      “Sa, armas ema, ei tunne linna elu,” naeris dr. Janson. “Neil on vaja käia, linna elu on hoopis teistsugune kui maal.”

      Vanainimene vaatas uulitsale.

      “Mina ei panegi lampi põlema enne õhtusööki. Istume niisama videvikus. Paistab ju sealt laternatule valgus siia. See videvik on just niisama kui ennemalt kodus, kui meie, lapsed, sind tuppa ootasime ja kui vanaisa kõneles tontide ja huntide lugusid. Oi, ema, need ajad on mul niisama selgesti meeles, just nagu oleks see kõik olnud alles eile.”