Kilgivere Kustas. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.

      KILGIVERE KUSTAS

      Kilgivere Kustas oli kõige rikkam mees Aruksaare kantnikkude hulgas. Kõik läks tema käes hästi korda. Teised vaatasid kadedusega tema pääle ja rääkisid, et Kustasest enesest ei pidada suurt asja olemagi, aga ta teinepool Krõõt – vaat, see on inimene, kes seda asja kõik nii hästi ajab. Krõõt oli ka tõesti töökas ja sõnakas naisterahvas. Kustasel ja Krõõdal oli nende seitsmeaastalise abielu järele kaks last olnud; vanem neist oli poeg Juku ja noorem tütar Manni. “Jumal tänatud, et meil neid nii palju ei ole nagu Kadaksaare Maril ja Matsil. Mis sa tahaks nende hulludega teha, mis neile selga panna, millega neid toita? Tahes ehk tahtmata, sa pead vaeseks jääma,” rääkis Krõõt mitu korda, kui nad Kustasega kahekesti olid, ja vaatas sääljuures häämeelega, vahel ka päris õrnalt oma mehe pääle. Kustas tahtis nii mõnigi kord oma jumalakartliku naisele midagi vastata, surus aga siiski iga kord need sõnad tagasi. Ta teadis ju, et niipea kui ta midagi asjalikku talle vastab, mis käega katsudes õige on, saab ta kohe noomida oma jumalakartmata oleku pärast. “Midagi ei sünni ilma tema tahtmata,” rääkis Krõõt alati, “niisama on ka selle laste hulgaga lugu.” Ehk mis kõige rohkem Krõõta rahutuks tegi, oli see, et Kustase isa ka tubli lõuamees ja sootumaks jumalakartmata oli olnud; päälegi oli ta ise oma elule otsa pääle teinud. Teised keelasid Krõõta küll, kui Kustas temale kosja tuli: “Ära mine temale, isa oli poolhull, ega tea, kas poegki targem on.” Aga või Krõõt sellest kuulas. Tuul kannab ju mõne seemnetera puust enesest kaugele, võib olla kusagile mäe pääle, kust noor taim juha eluhommikul kõrgelt üle teiste pääde ulatab vaatama. Natukene tundis Krõõt oma vaga südantki Kustase pääle mõteldes kipitama. Tänini oli Kustas ennast täiesti ilusasti üles pidanud: ei käinud teiste poistega ühes kõrtsis trallitamas, ei riielnud iialgi, oli tubli töömees, ka suitsetama polnud ta veel hakanud, aga juba oli ta 25 aastat vana.

      Seitse aastat olid nad ilusti ära elanud: veel kordagi ei olnud nende vahel riiukukk oma tiibu lehvitanud. Alati olid nad teineteise vastu lahked ja osavõtlikud. Kui Kustasel juhtus midagi viga olema, valutas ta pää ehk hammas, oli ta ennast seest ära venitanud, juhtus ka, et tal mõni mure südant vaevas – siis tegi Krõõt kõik, mis ta võis, et oma kalli mehe vaeva vähendada. Niisugusest osavõtlikust olekust tundis Kustas alati kõige suuremat rõõmu. Selle vasta tegi ka Kustas kõik oma naise hääks, mis ta võis.

      Haige ei olnud Krõõt veel kordagi nende seitsme aasta jooksul olnud. Kui tal ka vahel oligi mõni pisukene viga, siis ei lausunud ta sellest Kustasele mitte sõnagi, vaid tegi veel hästi rõõmsa näo, sest ta kartis oma kallist teistpoolt kurvastada. Õhtutel, kui nad ühes töölt koju tulid, siis oli Krõõdal veel mõndagi tallitust kodus ees, nagu lehma lüpsmine, sellele sulbi tegemine, seapõrsas tahtis süüa saada, õhtusöögiks oli tarvis midagi valmistada, piimapütta oli tarvis pesta, ja veel muud. Sel ajal kutsus Kustas lapsed oma juurde ema tülist ära, võttis noorema oma põlvedele ehk ka vahel teise teise põlve pääle, sõidutas neid sääl ja laulis ise tasase häälega: “Ämm piu, piu, kass kõrva ja mamm sisse” … ehk midagi muud sellesarnast, mida lapsed tasakesti järele nagu osatasid. Mitu korda jäid nad niisuguse sõidutamisega ja laulmisega mõlemad teine teise põlve pääle magama, kusjuures nende pääd hellasti pikkamisi isa rinnale vajusid, mida suuremalt osalt paljas poolmust ja higine kõva linane särk kattis. Kui hää on nõnda magada, kui mureta tuksub süda! Mäletad sa seda? Oled sa maganud nõnda isa põlvel? Ema tuleb kambri. Lapsi nähes ütleb ta: “Oh te väetikesed, kus nad magama jäänud; ära väsinud sest päevasest hullamisest.” Krõõda käed kurnavad piima ehk teevad midagi muud, kuna ta aga silmadega hellalt oma laste pääle vahib. Isa ei liiguta ennast, ta ei raatsi oma kalli laste unerahu segada. Ta äratab neid alles siis, kui toit juba laual on. Lapsed ei taha aga unise pääga mitte süüa, nad virisevad ja tahavad asemele minna. Ema vaigistab neid ja räägib neile hoiatuseks: “Ei tohi õhtul ilma söömata magama minna, surm vahib siis öösel päitsis.” Lapsed jäävadki kartma ja püüavad und ära ajada ning asuvad laua äärde: Manni ronib ema sülle, Juku aga seisab laua taga püsti. Kui ta aga järi pääle istuda tahab, siis ütleb ema kohe: “Kas sa enam kasvada ei taha, et söögilaua juures istud; seisa aga püsti; muidu ei kasva sa pikaks, jäädki niisamasuguseks pisikeseks. Tead, enne ei tohi sa istudes süüa, kui sa äestanud ei ole. Nõnda hirmutatakse last iga asja juures, kus ta vastu tõrgub, ja ei panda sääljuures sugugi tähele, et laps ka tõesti seda kõik usub ja kartlikuks jääb. Pärast tuleb mitu korda ette, et Jukud ja Mannid pimedas enam kuskil ei julge olla, veel vähem kuskile minna. Aga mis sest? Saab Juku ükskord suureks ja saab asjast aru, et kõik tühi lori on, mis talle väikeselt on räägitud, siis läheb ta veel seda julgemaks, kui keegi loota võis, ja ei karda vanasarvikut ennastki; ütleb veel koguni, et teda pole olemaski, muidu saaks mõni ju teda näha.

      Nõnda elasid meie Kustas ja Krõõt rõõmust ja õnnelikku elu.

      Nagu teised suved enne, nii tormas ka tänavune imekiiresti mööda. On ju neid töösid ka kantnikul nii palju. Sääl on heinaajal mõisa päevad teha, rukist lõigata, suivilja kokku ajada, kartulid võtta, kuna sa aga ka selsamal ajal oma tööd ei või unustada. Kõige magusamad päevad nopib mõisaherra ikka omale. Sellest hoolimata on sügiseks kõik korras: mõisapäevad tehtud ning oma töö toimes. Aga või nüüdki rahuaeg tuleb? Võta näpust: omal on heinad ja puud mõne viieteistkümne versta tagast vedada, mõisa viinavooris on tarvis käia ehk ka mõned muud veod kaasa aidata. Pikisilmi oodatakse lund. On ta tulnud, siis on järjesti üks vedamine, käimine, toimetamine, nõnda et aega ei saa silmagi sügada. Nii lähevad kevaded, suved, sügised ja talved ühtemoodi mööda; ka aastad ei muuda ennast. Üks ja seesama töö ja hoolitsemine ning igapäevase leiva muretsemine, võitlemine eluga. Mees on aga siiski rõõmus ja laulab tihtigi selili ree pääl lamades ehk puukoorma järel käies. Ka naine laulab tasakesti kodus voki taga istudes. Lapsed istuvad palja jalu külma savist põranda pääl ja mängivad oma hobuste ja veistega, mis puust on valmistatud.

      Ükskord sõitis Kustas laadale. Tal oli kaheaastane sälg müüa. Juba hommiku vara kella kahe ajal tõusis ta ülesse, et hobustele süüa anda ja laada vastu valmistada. Aga ka Krõõt ei maganud enam. Ta tõusis ka ülesse, pani Kustase leivakoti valmis, otsis talle uued soojad sokid jalga, et külm jalgu ära ei võtaks, veel andis ta oma musta villase rätiku Kustasele kaela, sääljuures rääkides: “Säh, pane mu must rätik kaela, see on hää soe ja ei võidu.” Viimaks on kõik valmis; Kustas tõmbab kindad kätte ja hakkab välja minema. “Võta siit teised kindad omale veel ligi, kui esimesed märjaks saavad, siis võid need kätte tõmmata,” hüüab Krõõt ja viib jookstes kindad Kustase kätte. Nüüd tõmbab ta omale lapitud valge kasuka ümber piha ja läheb rehe alla ning saadab teisepoole minema. “Müü ikka va raudjas ära, näe, heinad jäävad juba üsna napiks,” hüüab ta Kustasele tagant järele. See lubab seda. Ilm on külm. Lumi rudiseb, ei, ta karjub, vingub, kriiksub ree taldade all kui hiir. Krõõt seisab niikaua värava pääl, kuni ta enam midagi ei kuule, siis tõmbab väravad kinni, läheb kambri ja hakkab kärmesti ketrama. Vokiratta tasane vurisemine ja laste magamise hingamine sulavad nii ilusasti kokku. Hommikul, kui lapsed ülesse tõusevad, on neil esimene asi küsida: “Kas isa läks jälle metsa?” “Ei läind,” vastab Krõõt: “Isa läks täna laadale, müüb raudja sääl ära ja toob teile saia, ilusad linnud kohe, rosinasilmad pääs.” “Millal ta tagasi tuleb?” küsisid lapsed rõõmsa nägudega.

      “Täna õhtul, oodake aga.”

      “Ah, ta müüb siis raudja ära?” küsib Juku, “mikspärast ta tema ära müüb, ta on ju nii hää hobune ja jookseb nii ilusasti, saba seljas, kop, kop, kop, ning norskab kõvasti.”

      “Ema ütles ju, et ta meile tahtis saia tuua,” räägib väikene Manni.

      Päev läks lastel väga pikkamisi mööda, sest nad ootasid pikisilmi isa koju tulema, et neid ilusaid rosinasilmadega linda näha. Õhtuks muretses Krõõt ka selle eest, et mehel hää soe tuba oleks eest leida, kui ta koju tuleb. Ta keetis ka supi valmis: on ju nii hää külmetamise järele sooja suppi süüa. Õhtul, kui ju pimedaks läks, ootasid kõik kolm põnevusega isa tulemist; ka väikene Manni ei lubanud enne magama minna, kui isa koju tuleb. Nad ootasid kella kaheksani – ei kedagi.

      Krõõt käis tihti väljas kuulamas, et kas kuuleks tulema teda, siis teaks latritulega rehealla vastu minna, aga asjata – ei kipsu ega kõpsu pole kuulda. Väike Mari hakkas juba uniseks jääma. Ehk mikspärast ei peaks mitte uniseks jääma? Kammer on soe, ütlemata soe. Väikene lambituli, mis sumbunud õhku tumedalt valgustab, meelitab, päris nagu surub lapse silmi kinni. Magus rammestus tungib tervest poisikesest ja kõhnast kehast läbi, mida paljas poolmust särgihilp