. Читать онлайн книгу.
n>
I
HÄRRA NOIRTIER DE VILLEFORT
Nüüd vaadakem, mis oli toimunud kuningliku prokuröri majas pärast proua Danglars’i ja tema tütre lahkumist ning jutuajamist, mille me ära tõime.
Härra de Villefort oli koos proua de Villefort’iga oma isa juurde tulnud. Kus Valentine oli, seda me teame.
Olles tervitanud rauka ja ära saatnud vana teenri Barrois’, kes oli juba üle kahekümne viie aasta Noirtier’ teenistuses, istusid nad rauga kõrvale.
Härra Noirtier oli oma suures ratastoolis – ta pandi sinna hommikul ja tõsteti sealt jälle ära õhtul – peegli ees, millest paistis kogu tuba ja võimaldas tal näha, kes tema tuppa tuli, kes sealt väljus ja mis tema ümber toimus, ilma et tal tarvitsenuks teha ainustki võimatuks muutunud liigutust. Härra Noirtier, liikumatu nagu laip, vaatas oma arukate ja erksate silmadega poega ja miniat, kelle pidulik tervitus kuulutas ette ootamatut ametlikku asjaajamist.
Nägemine ja kuulmine olid kaks ainsat meelt, mis elustasid nagu kaks sädet seda juba kolmveerandi osas haua jaoks vormitud inimkeha. Neist kahest meelest võis ainult üks anda väljapoole märki raidkujus tuksuvast siseelust: pilk, mis sellest märku andis, oli nagu kauge tuluke, mis näitab öösel kõrbes eksinud rändurile, et kuskil keset seda vaikust ja pimedust on veel keegi üleval.
Seetõttu oli vana Noirtier’ tumedatesse silmadesse mustade kulmude all – ta pikad õlgadele langevad juuksed olid valged – kontsentreerunud, nagu seda juhtub inimese elundiga, mis areneb teiste arvel, kogu aktiivsus, osavus, jõud ja arukus, mis oli omal ajal iseloomulik kogu tema kehale ja vaimule. Käte liikumine, hääle kõla ja keha hoiak puudusid, aga võimas silm asendas kõike. Ta käsutas silmadega, ta tänas silmadega – ta oli elavate silmadega laip. Raske on ette kujutada midagi vapustavamat marmornäost, mille silmades süttis viha või säras rõõm. Ainult kolm inimest mõistsid õnnetu halvatu kõnet: need olid Villefort, Valentine ja vana teener, kellest me juba rääkisime. Et aga Villefort kohtus haruharva oma isaga, nii-öelda ainult häda sunnil, ja kui ta temaga kohtuski, siis mitte selleks, et püüda talle oma mõistmisega head meelt teha, seetõttu oli rauga kogu õnn tema pojatütres Valentine’is, kes oli jõudnud oma andumuse, armastuse ja kannatlikkusega niikaugele, et luges Noirtier’ mõtteid tema pilgust. Tumm ja kõigile teistele arusaamatu keel sai vastuse neiu hääles, miimikas ja hinges, nii et tekkis elav jutuajamine noore neiu ja nõndanimetatud savikuju, peaaegu põrmuks muutunud olevuse vahel, kellel olid kõigele vaatamata tohutud teadmised, kes oli enneolematult läbinägelik ja nii tahtejõuline, nagu võib seda olla kehasse suletud hing, mis on kaotanud võime seda keha käsutada.
Valentine oli niisiis lahendanud selle isevärki probleemi mõista rauga mõtteid ja teha talle oma mõtted mõistetavaks. Ja tänu harjutamisele juhtus väga harva, et ta igapäevaelu küsimustes poleks täpselt ära aimanud selle elava hinge soove, selle pooltundetu laiba vajadusi.
Mis puutub teenrisse, siis, nagu me ütlesime, teenis ta oma isandat juba üle kahekümne viie aasta ja tundis tema harjumusi nii hästi, et haruharva pidi Noirtier temalt midagi paluma.
Järelikult polnud Villefort’il vaja ei ühe ega teise abi alustamaks kummalist jutuajamist, millele oli vihjanud. Nagu me juba mainisime, tundis temagi rauga sõnavara hiilgavalt, ja kui ta seda sagedamini ei kasutanud, oli selle põhjus tüdimus või ükskõiksus. Niisiis laskis Villefort Valentine’il minna aeda, saatis Barrois’ minema ning istus oma isa paremale käele, kuna proua de Villefort istus raugast vasemale.
“Härra, ärge imestage,” ütles ta, “et Valentine ei tulnud koos meiega ja et ma Barrois’ ära saatsin, sest eelseisev jutuajamine ei ole määratud noore neiu või teenri kõrvadele. Proua de Villefort’il ja minul on teile midagi teatada.”
Noirtier’ silmad jäid selle sissejuhatuse vältel ilmetuks. Villefort’i pilk aga püüdis tungida rauga südamepõhja.
“See teade on teile meelepärane,” jätkas kuninglik prokurör jäise häälega, mis ei näinud iial sallivat vastuvaidlemist, “mina ja proua de Villefort oleme selles veendunud.”
Rauga pilk jäi ilmetuks. Ta vaid kuulas.
“Härra,” jätkas Villefort, “me paneme Valentine’i mehele.” Vahakujugi poleks suutnud olla tundetum kui rauga nägu selle uudise peale.
“Pulmad peetakse enne kolme kuu möödumist,” lisas Villefort.
Rauga pilk oli endiselt elutu.
Proua de Villefort otsustas ka rääkida ja ruttas lisama:
“Me arvasime, et see uudis võiks teid huvitada. Pealegi on meil alati mulje jäänud, et te olete Valentine’isse kiindunud. Nüüd jääb meil teile vaid öelda tolle noormehe nimi, kes on talle välja valitud. See on üks austusväärsemaid partiisid, millele Valentine võib pretendeerida. Noormehel, kelle me oleme temale määranud, on varandus, kõlav nimi, tema käitumine ning elulaad kindlustavad Valentine’ile õnne. Noormehe nimi ei tohiks olla teile tundmatu. Tema nimi on Franz de Quesnel, parun d’Epinay.”
Naise väikese sõnavõtu ajal jälgis Villefort rauka äärmise tähelepanuga. Kui proua de Villefort ütles Franzi nime, siis rauga silmad, mida Villefort nii hästi tundis, võpatasid ja laud avanesid otsekui huuled, et lasta kuuldavale sõnu, ja nende vahelt sähvatas.
Kuninglik prokurör teadis oma isa ja Franzi isa vahel valitsenud avalikust vaenust ja seetõttu mõistis ta isa hõõguvat pilku ja erutust, aga ta ei teinud sellest välja ja jätkas juttu sealt, kus naine oli pooleli jätnud.
“Härra, te mõistate ju, Valentine saab peagi üheksateistkümneaastaseks ja on juba aeg tema elu kindlale alusele seada. Läbirääkimistel me teid ei unustanud ja seadsime tingimuseks, et Valentine’i abikaasa nõustuks, kui mitte meie juures elama, sest me võib-olla segaksime noort abielupaari, siis vähemalt sellega, et teie – Valentine hoiab teid väga ja teiegi vastate sellele kiindumusele – elaksite tema pool, nii ei peaks te loobuma oma harjumustest ja teil oleks ühe lapse asemel kaks, kes teie eest hoolitseksid.”
Noirtier’ silmad valgusid verd täis.
Ilmselt toimus rauga hinges midagi kohutavat, küllap tõusis tal ahastuseja vihakarje kõrisse, ja et ta välja pahvatada ei saanud, lämmatas see teda, sest ta nägu läks punaseks ja huuled tõmbusid siniseks.
Villefort lükkas rahulikult akna lahti ja ütles:
“Siin on väga palav, see mõjub halvasti härra Noirtier’le.” Siis tuli ta isa juurde tagasi, aga enam ei istunud.
“See abielu meeldib härra d’Epinay’le ja tema perekonnale,” sõnas proua de Villefort. “Pealegi kuulub ta perekonda vaid üks onu ja üks tädi. Ema suri tema sünnitamisel ja isa tapeti 1815. aastal, kui laps oli vaevalt kaheaastane. Nii et küsimus sõltub ainult temast endast.”
“Salapärane mõrv,” ütles Villefort. “Tapjad jäid teadmata, kahtlus hõljus küll paljude inimeste pea kohal, aga päris kindlalt ei langenud see kellelegi.”
Noirtier pingutas sedavõrd, et ta huuled kiskusid nagu naerule.
“Tõelised süüdlased,” jätkas Villefort, “need, kes teavad, et nad on kuriteo sooritanud, ja keda võib tabada inimlik kohtumõistmine nende eluajal ja jumalik kohtumõistmine pärast nende surma, oleksid õnnelikud meie asemel, kui neil oleks tütar, keda pakkuda härra Franz d’Epinay’le, et kustutada igasugunegi kahtlustusevari.”
Noirtier oli ennast rahulikuks surunud tahtejõuga, mida poleks osanud oodatagi hävitatud organismilt.
“Jah, ma mõistan,” vastas ta Villefort’ile pilguga, mis väljendas ühtaegu äärmist põlgust ja sügavat viha.
Villefort vastas pilgule, millest ta aru oli saanud, kerge õlakehitusega.
Siis andis ta naisele märku püsti tõusta.
“Härra, lubage teile oma lugupidamist avaldada,” ütles proua de Villefort. “Kas te soovite, et Édouard tuleks teid tervitama?” Oli kokku lepitud, et rauk väljendas oma heakskiitu silmade sulgemisega, keeldumist korduva pilgutamisega, ja kui ta midagi soovis, vaatas ta otse üles.
Kui ta nõudis Valentine’i, sulges ta vaid parema silma.
Kui ta nõudis Barrois’d, sulges ta vasaku silma.
Proua de Villefort’i ettepaneku peale pilgutas ta ägedalt. Selle ilmse keeldumise