Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
kes niisuguseid asju ei tundnud, hakkas teadaandmist juba järgmistel päewadel ootama. Ta sai aga tubliste petta. Nädal nädala järele läks mööda – ei midagi! Nädalatest saiwad kuud. Näis, kui oleks terwe asi unustatud. Walutawa südamega küsis Mait talitaja ja kohtumeeste käest nõuu. Need ei teadnud mingit otsust anda. Herra käest järel pärima minna, seda arwas Mait kardetawaks; herra ei sallinud tülitamist, see oleks ehk asja rikkunud. Nii ootas ta rahutumalt edasi ja trööstis ennast ainult seega, et saks ju saksa soowi ometi täitmata ei wõi jätta.
Maidu palwe käis aga waheajal korrapäralist käiku. Et see talupoja palwe oli, siis oli käik aeglane. Mõisniku käest läks ta kihelkonna-kohtusse, kihelkonna-kohtust „landstoa” peale, landstoa pealt rüütelkonna nõuukogu kätte. Nõuukogu pidas koosolekuid, millal seda heaks arwas, ja pani Maidu palwe päewakorrale, mil juhtus. Otsus läks rüütelkonna peamehe kätte, kellel mitu aega tähtsamaid asju toimetada oli, kui säärast palwet edasi saata. Wiimaks jõudis ametlik sisseanne kubermangu-walitsusesse. Wõi sealgi tööst ja toimetustest puudust oli! Mõne nädala puhkas asi seal. Alles kewadel, aprilli-kuus, sai Mait kihelkonna-kohtu läbi lubakirja, mille eest tal 90 kopikat tempelmaksu oli maksta.
Ametlikus tunnistuses kirjutati Saksa keeles ja paberi peal, mida suur kroonu-kull wesiwärwides ja kubermangu-walitsuse petsat ehtisiwad, et Mait Luts oma palwe peale „maakohustusest” nüüd wabastatud olewat.
Ometi wiimaks!
Poisi rõem oli nii suur, et ta paberile peaaegu suud pidi andma.
„Ta on siiski hea mees!” kordas ta oma endist sõna parun Riesenthali kohta, ja tõotas teda ikka tänulikult meeles pidada…
Warsti lahkus Mait isamajast.
Linna-teekonna wõttis ta jala ette. Isa hobused oliwad kewadesest raskest tööst ja toidu puudusel liig wäsinud. Maidul aga noored jalad all. Wend Juku, tema nüüdne järeltulija teopoisi-ametis, ja õde Anni, wäike haiglane tütarlaps, saatsiwad teda lähema kinguni. Sealt waatas Mait weel kord küla ja isamaja poole tagasi – ta ees seisis pildike nutwat talupoja-wiletsust – , siis sammus ta ruttu edasi – tundmata tulewikule wastu. Ta noores südames wõitles lahkumise-haledus wabaduse-lõbu ja naeratawate tulewiku-lootustega…
Õhtune päike kuldas weel merepinda Tallinna lahes, kui Mait Luts Lasnamäele jõudis. Alt orust kerkisiwad linna sihwakad kiriku-tornid, hallid tornidega kindlusemüürid, noore rohelisega kaetud matsakad wallid ja kirju majaderäga üles – Toompea kõrgilt kaljurahnu otsas, alumine linn nagu kumardades ja küürutades tema jalge ees. Mait oli paar korda ennemine Tallinnas käinud ja neist käikudest ikka suurt lõbu tundnud; linn oma kihawa eluga, oma suurte majadega ja toredate kauplustega oli teda alati nõidusliselt ligi tõmmanud. Nüüd aga, kus talle wõimalikuks tehtud, siia elama jääda, täitis ta põue tuksuw rõemuärewus. Ruttu sammus ta mäest alla, suhkruwabrikust mööda, mööda mere-äärt, mille walget liiwa mühawad laened niisutasiwad, Kadrintali poole edasi. Kena puiestik oli weel raagus: ainult siit ja sealt, tumedate tüwede wahelt, paistsiwad nooremad leht-puud ja põesad kõige õrnemas lehe-ehtes peaaegu walgendades wälja.
Laia ja õiget Narwa maanteed mööda Wiru wärawa poole kõndides, mõtles Mait weel kord oma plaanid üle. Oma hoolsa kuulamise tõttu oli ta juba maal paari tislermeistri nimed teada saanud. Neid tahtis ta kõige pealt üles otsida. Enne aga oli waja korterit wõtta, kuhu ta pampu, mis ta seljas kandis – seal oli ta terwe warandus sees – maha wõiks panna, nägu ja jalgu puhastada ning paremaid riideid ümber panna. Sest juba selsamal õhtul tahtis ta teatud meistrid üles otsida. Ta walis omale korteriks ühe „sõbrahoowi” „Slabodkas”, kus ta kord isaga peatanud ja hobust söötnud. Tunni ajaga oli ta ennast teetolmust puhastanud, tuliuue kuue selga tõmmanud ning natuke keha kinnitanud. Siis wälja õnne katsuma!
Auukartusega lähenes ta üle Wene turu Wiru wärawale. Paremal ja pahemal pool wägewad kindluse-wallid laiade sügawate kraawidega, mille põhjas paksu kõntsaga kaetud wesi rohendas: wallide peal pikad mustad suurtükid, mille tumedad suud ähwardawalt awauduste wahelt wälja sihtisiwad. Siin ja seal wahisoldatid, tikkudega püssid seljas. Wallide tagant ja kõrwalt kerkisiwad wanad kesk-aegsed kaitsemüürid üks ümarikkude tornide, laskmise-aukude ja rõdudega. Siis tuli raske, wõlwitud wäraw, mis, kui wankrid läbi sõitsiwad, tumedalt kõmises.
Warsti jõudis Mait Wiru uulitsasse, ja oli seega linna ja kindluse sees. Tumedad, tõsised majad määratu kõrgete teliskiwist tornkatustegga, raskete nikerdatud wibu-ustega wõlwitud awaudustes, neljanurgeliste luukidega terwel esisel ja päratu suurte eeskodadega, mille aknatel raudsed trellid ees. Elukorterite aknad oliwad sel ajal härmaste uulitsa poole; majade eesmine müür oma luugiridadega tuletas enam aitasid kui elumajasid meelde, seda enam, et pööningu-luukidest raudsed winna-konksud alla rippusiwad, nagu kauba-aitadel kunagi. Endised tallinnlased pidasiwad ilusamaks, eluruumide aknaid hoowi poole ehitada; ainult kaupluste aknad, needki wäiksed ja kitsaruudulised, ilustasiwad uulitsa poolt mõnede majade eesmüüri.
Üts neist meistritest, kelle nime Mait teadis, asus Wene uulitsal, teine Niguliste uulitsal. Paraku koputas poiss asjata nende ukse pihta, ühel ei olnud õpipoissi tarwis, teine ütles Maidu liig wana olewat. Noormees leidis juhatamise järele ka weel kolmandama meistri. Aga see oli umbsakslane ja laskis Maidule wastata, Eesti talupojast ei wõida ometi Saksa käsitöölist saada – kas poiss hull olewat!
Asjata wantsimise järele pidi Mait esimesel õhtul kurwalt öömajale minema: teda ei tahetud, ta ei kõlwanud siiski mitte „meistripoisiks”, hoolimata ta tööhimust ja käteosawusest!
Kuid järgmisel hommikul läks ta uueste teele. Tislerimeistrid pidi ju Tallinnas rohkem olema kui kolm! Ja tõeste leidis ta weel ühe – pealegi kõige tähtsama ja suurema terwes linnas. See oli meister Wittelbach Rataskaewu uulitsal, kes paljude sellide ja õpipoistega töötas.
Mait oli otsekohe töökotta astunud. Oi, kuis seal hööwlid kiunusiwad ja laastud lendasiwad! Õhku täitis peenike tolm ja see isewärki mõnus puulõhn, mida Mait nii armastas. Põrand oli üleni hööwlilaastusid, saepuru ja lauatükikesi täis. Siin ja seal seisiwad poolwalmis mööblid – kapid, kummutid, toolid, lauad – ja nende üksikud osad. Sellid ja õpipoisid, sinise-triibulisest linasest riidest bluusad seljas ja samasugused püksid jalas, töötasiwad pikkade pinkide juures. Mõned hööweldasiwad, teised liimisiwad, kolmandad toppisiwad puuhaamritega hööweldatud laudu kokku, neljandad nokitsesiwad nikerduse-tööde kallal.
Waewalt wõeti külapoisi Eesti keeli teretust wastu. Sellid heitsiwad sisseastuja poole küsiwa pilgu, toimetasiwad aga edasi; üks näis arwawat, et teine wõera soowi järele pärib, ja nii ei pärinud selle järele keegi. Õpipoisid aga, suuremad ja wähemad, pilgutasiwad üksteisele silma ja näisiwad kintspükstega ja pastaldega külapoisi üle nalja heitwat.
Wiimaks pööras keegi wanem sell küsimisega Maidu poole, mis ta siit tahtwat.
Poiss palus meistriga kokku saada.
Mis ta meistrist soowida?
Seda ei tahtnud Mait öelda. Eilased asjata käigud oliwad ta umbusklikuks teinud; ta näis kartwat, et sellid meistri peale kuidagi mõjuda wõiksiwad, et teda wastu ei wõetaks. Meistrile enesele tahtis ta oma palwe tungiwate ja seletawate sõnadega ette kanda.
Teda juhatati meistri elukorterisse, mis sealsamas üle koja oli.
Mait astus suurde, kaunis lihtsasse tuppa, milles aga iga asi, mööblitest seinakellani ja pildiraamini, mõnusast jõukast olekust märku andis. Mait pidi enesele ütlema: siin on hea elada! Aknaid ehtisiwad kodus heegeldatud kardinad, helewalgeks küüritud põrandat katsiwad kodus koetud põrandariided, laudasid ja kummutit oma tehtud linad, seintelt waatasiwad odawad, aga priskete wärwidega tuba elustawad õlipildid – enamiste näod ja maakohad – maha. Kõik, mis selles ja läbi ukse teises toas silma puutus, hingas rahu ja kindlust.
Meister Wittelbach istus perekonnaga – abikaas ja kaks tütart – kohwilauas ning suitsetas sigarit, mille hea lõhn Maidule eemalt wastu heljus. Kõik neli pöörasiwad pead uudishimulikult ukse poole, kui poiss teretades sisse astunud.
Et kuulajaid palju oli ja nende seas kaks noort naisterahwast, siis kandis