Ohtlik lend. Vistrik. Mihkel UlmanЧитать онлайн книгу.

      Ettevaatust! Kes edasi loeb, see sekkub paratamatult ja põhjalikult nende inimeste ellu, keda kirjeldame allpool. Teiste inimeste elud on nii raamatus kui filmis huvitavad. Aga me ei saa ise määrata, mis nendega täpselt juhtub – järelikult peame kõrvaltvaatajatena arvestama sellega, et saame nende pärast nii rõõmustada ja uhkust tunda kui kurvastada ja häbeneda.

      Me oleme nendega, kelle eludesse lugedespiiludes sekkume, sarnased. Neil on samad tunded ja üleelamised. Ja sarnased oleme sellepoolest ka, et ega me enestegi saatuses kuigi palju muuta ei saa – läheb, nagu läheb. Vahime ka iseenda kulgemisele kohati päris abitult järele. Seepärast on teiste elude kaasaelamine isegi ohutum. See ei tee nii palju haiget kui oma vistrike pigistamine.

      Saame tuttavaks, kellega me siis nüüd mõnda aega koos elame.

      Andres Västrik on kriminaalosakonna vaneminspektor, kes töötab hetkel veel Tallinnas politsei narkorühmas. Kui Andrest paari sõnaga iseloomustada, siis on ta võluv mölakas, kes sellegipoolest – või just selle pärast? – meile meeldib. Tal on lausa haiglaslik kalduvus kokkuleppeid ja enesele võetud kohustusi unustada.

      Nojaa, või ei ole see kalduvus – see lihtsalt läheb nii. Alati.

      Eriti oma abikaasa puhul. Nagu sulgi. Ka tema on võrreldes sileda ideaaliga liiga jäme, kärsitu, hoolimatu. Ta on isasele inimesele omaselt – ja üsna lihvimata määral, oh häda –

      kättemaksuhimuline. See kõik kutsub alatasa konflikte esile. Ta on neljakümnele lähenev keskmist kasvu nägus mees. Võib-olla vähekese kirvetöö ta ju on, aga seda peetakse ju nägusaks.

      Ta armastab riskida – täpsemalt öeldes tegutseb ta sageli enne, kui jõuab kaalutlema või kartma hakata, mis on džotile-viskujate sage ühine omadus. Ups! Ning maailm vaatab imetlusega: milline ennastsalgav kangelane!

      Tegelikult see lihtsalt juhtub, enne kui enesealalhoiuinstinkt sekkub. Ja tihti see juhtumine õigustab ennast.

      Andres juhindub nii töös kui isiklikus elus enam emotsioonidest kui deduktiivsetest järeldustest, aga ka see viib juurdlust edasi, kuna tal on uskumatult hea intuitsioon. Tänu vaistule on temasugusel tulisel mustlase püssil kogu spontaansuse juures ikkagi õnne töös ja isiklikus elus.

      Millal sihuke mehejurakas tegelikult õnnelik on? Täispanga puhul loomulikult. Ta on kompromissitu, äärmuslikult lõpuni minev, julge, visa ja eraelule mitte tähelepanu pöörav. Ei, ütleme mõistvamalt: tal läheb eravärk lihtsalt meelest ära. Ta ei jõua selleni. Asi tahab ajamist ja mammut küttimist.

      Maniakaalsus, millega Västrik jälitab kurikaelu, on lausa legendaarne. Selles on midagi isiklikku. Pole «kõigest töö» – alati elu ja surma peale. Samas on tema suhtumine pereasjadesse fataalselt hoolimatu. Või isegi letaalselt. Ta laseb nähtustel, millest pakatavad naisteajakirjad, kulgeda nii, nagu need kulgevad, kui naisteajakirju ei loe, teste ei tee ja nõuandenurki ei külasta.

      Mölakas?

      Võimalik, et siin on tegu hoopis omamoodi taoismiga. Nii et teie käes võib olla raamat «Västrik ja Tao».

      Või on see teos meil siin hoopis «Väike Nero».

      Kui isa Wolfi kiindumus ja pühendumus olid orhideed, siis Andres Västrikul, kes pole oma eluteel veel Nero Wolfi põlvekõrgustki saavutanud, poolestki kereümbermõõdust rääkimata, on samuti oma stiihia. Teda laadivaks ja samas laostavaks hobiks on akvaariumikalad.

      Neid olendeid vaadates neeldub ta täienisti.

      See on tema element ja moodus sulanduda, mõtlemata olla, lihtsalt hingata. Kõlab veidralt, aga Västriku palvehelmed on kalad.

      Ja teda hüütakse selja taga loomulikult Vistrikuks. Siis öeldakse Vistrik, kui ta on jälle tüütu olnud. Seda on ta tihti. Enamasti ta ongi tüütu. Kõigile. Kolleegidele ja ülemustele.

      Pättidele ja sulleritele. Iseäranis aga oma naisele ja lapsele.

      Andrese naine Katrin on 35-aastane. Üllatusüllatus, tema põhiline iseloomujoon on see, et ta on väsinud abielust – õigemini selle puudumisest. Sai ju öeldud, et me kõik oleme sarnased ja meie tunded on ühesugused. Sellepärast me üksteist armastame ja vihkamegi.

      Katrin aga vihkab unetuId öid. Ta ei kannata enam seda ärevust ja hirmu, mida on mehe pärast pidanud taluma.

      Haavade puhastamine ja plaasterdamine on romantiline, ürgne ja isegi seksikas siis, kui tunne on veel uus ja kirg on noor. Mida enam pulma-aastapäevade unustamist, lõputuid ootamisi, seda harilikumaks muutuvad haavad. Kuni muutuvad vastikuks.

      Katrin ja Andres on kolm korda lahku läinud ja sama palju uuesti kooselu alustanud. See tuleneb mugavusest. Harjumusest. Parema puudumisest. Ettevõtmatusest seda paremat leida. Keha kutsest. Valumälust. Tütre nimel vale suhte talumisest. Millest iganes – aga see miski, mida võib kirjeldada nii ilusa kui inetuna, on seni neid teineteise juurde üha tagasi vedanud. Aina väiksema vaimustusega.

      Kats töötab politseis sekretärina.

      Seda ei pea te siiski arvama, et ammune paar on selle pärast teineteisest ära tüdinenud, et nad liiga palju kokku puutuvad. Et tööd kantakse koju ja koduseid asju tööle kaasa või midagi säärast. Andres jookseb Põhja prefektuuris naisest nii mööda, et lausa üle – objektile, tegudele, asjale! Ja see võib olla lisapõhjus, miks nad üha enam tõukuvad ja enam üldse ei tõmbu.

      Sel murdelisel vistriku pigistamise kahel ööpäeval, mis sul praegu peos on – ja mille kaudu sina oled Andrese lool omakorda kah peos –, jalutavad sinu eest ja seest läbi veel mõned tüübid. Sa ei saa Västrikku ilma nendeta.

      Henri on Andrese Tallinna partner, kes jääb pärast seda, mis Västrikuga nende kahe ööpäeva jooksul juhtub, «meie meheks Havannas». Tallinn on see tõmb- ja tuik-, umb- ja põiksoon, kuhu kogu Eesti elu kokku voolab.

      Sul peab seal magnetilises kloaagis oma mees olema. Henri annab Andresele vajalikku nõu ja tehnilist abi, mida Andres enda arvates üldsegi ei vaja. Ja kui vajab, ei märka, et on vajanud.

      Henri on keskealine korralik ja tüüpiline eesti mees, kes ei eristu rahvamassist. Varjundiga väljendudes võib visata, et ta on ilmetu. Tunnustavalt sildistades on Henri ideaalne jälitaja.

      Ja järgmiseks astub nii Andres Västriku kui ka sinu kui kaasaelaja ellu Rita. Noor daam.

      Kriminaalosakonna vaneminspektor. Kust sa, lilleke, siia said?

      Rita on omandanud juurahariduse cum laude, kuid kõigile ootamatult otsustanud tulla pärast mõnd nappi aastat tööd advokatuuris kriminaaljälitusse. Nii nagu kõrgharidusega kirikuõpetajast ei saa kaplanit ilma, et ta lõpetaks lisaks politseikooli, pidi ka preili jurist enne võmmitariks kvalifitseerumist lõpetama politseikooli. Tänu haridusele määrati naine Pärnu politseistruktuuris kohe kõrgele kohale.

      Rita usub – jah, päriselt ka, veel on maailmas ja temas säilinud tubli annus idealismi –, et politseis praktiseerides toob ta ühiskonnale rohkem kasu. Vähemalt seni, kuni tal pole peret ja lapsi, on tema tähtsusjärjekorrad sellised. Omavahel öeldes on veel üks varjatud aspekt, üks salajane motiiv: varajases nooruses elas Rita – üsna tüdruk veel praegugi – üle vägistamiskatse, mille sooritaja jäi hädise menetluse tulemusena karistamata. Jäi nii nagu enamasti: tüdruk ise provotseeris ja kui asjaks läks, hakkas emmet-issit kartma. On nii siin ilmas, et mitmed süütud istuvad kinni – neist vägistajatest, kes pole tegelikult üldse saanudki mitte, võiks terve kartoteegi koostada – ja süüdlased panevad rõõmsalt vabaduses ringi.

      See on lausa seaduspära. Rita kavatseb seda paradoksi murda ja loodusseadusi muuta. Kes süüdi, see kinni, kes süüta, see õnnelikku ellu.

      Rita ei ole toonase episoodi pärast muide sugugi mingi muserdatud kompleksikott. Ta on ilus, sportlik, intelligentne ja ambitsioonikas.

      Naine!

      Meie seekordse juhtumi lõpetuseks on Andrese uus otsene ülemus Rein. Veidike vanunud lokkide ja kulunud pealaega, veenvate, ent mitte kuigi hinnaliste prillidega riukalik täitsamees. Rein on tibakene ülekaaluline, äärmiselt tark ja küüniline – mis on arukuse puhul vist paratamatu. Ta unistab pensionile jäämisest ja suvilasse kolimisest, aga lükkab seda paradiisiperioodi, kauaoodatud õndsat lõpusirget, eksistentsiaalset spurti ikka ja jälle edasi.