Minu vangipõlv Ellis Islandil. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
n>
MINU VANGIPÕLV ELLIS ISLANDIL
Olen oma suurele inglise nimekaimule Oscar Wilde’ile vahel kade olnud, et ta võis Reading’i vanglas kaks aastat villu noppida, seejuures tundma õppides kannatamise hingevalgustavat, vaimuviljastavat imevõimu. Ta leidis kannatamisvalu olevat kõige luule ning filosoofia jumaliku elulätte ja hakkas alles tuhthoones Veimari olümplase tuttavast sõnast, mis talle siiani mõistmatuks oli jäänud, tõetuumaliselt aru saama:
„Wer nie sein Brot mit Tränen ass,
Wer nie die kummervollen Nächte
Auf seinem Bette weinend sass,
Der kennt euch nicht, ihr himmlischen Mächte.”
[Kes iialgi pole pisarais oma leiba söönud, kes iialgi pole murerikkaid öid oma voodil nuttes istunud, see ei tunne teid, te taevased väed (saksa k.)]
Seega oli ta minust ees. Kannatamisest tulevad intellektuaalsed tulud olid mulle võõrad. Goethe „taevalikkude vägedega” ei mõistnud ma midagi peale hakata. See rõhus mind. Minu eestilik-õiglane ja seepärast kaunis kõrge enesehinnang kõikus. „Deprofundis” oma sügavate ilmutustega tegi mulle õhetavat häbi. Mulle sai selgeks, et moodne följetonistki mõne aja türmis peab istuma, kui ta oma filosoofiliselt infitseeritud ja uusromantiliselt kallutatud lugejaid tahab köita. Kuidas aga türmi saada? Oma isamaalt, kus see nii hõlpus, olin kergemeelselt ära läinud. Monarhistlik Lääne-Euroopa, feodaalne Austria kaasa arvatud, oli mu vastu liiga salliv. Viinis lasti mind koguni ühe sotsiaaldemokraatliku parlamentaarlase vastutusel ilma korrapärase välismaapassita elada. Kaelakohtulist kurja teha – seks puudub mul paraku kodanlik julgus. Oscar Wilde’i pattu plagieerida – seks pole loodus mind predisponeerinud. Kuidas, velled, kuidas saada türmi?
Abi tuli Ameerikast. Ameerika vabariiklik vabadus on praegu nii suur, et sa oma isiklikust vabadusest kohe ilma võid jääda, kui su nina mõnele ei meeldi! Minul aga oli ootamatu õnn, et kogu mu isik seal mõnedele ei meeldinud. Ja nõnda leidis mu õpihimuline igatsus – tänu Ameerika eesti jumalasulastele ja jumalalastele – ometi viimaks kustutust. –
Meie „Saxonia” jõudis kahekümnekolme-päevase teekonna järel läbi Vahemere ja üle ookeani 26. märtsi hommikul ligi 2600 reisijaga New Yorgi sadamasse. Pühapäeva pärast pidi ainult esimene ja teine klass kohe maale lastama, vaesed „vaheteklased” aga, kelle sorteerimist toimetatakse Ellise saarel, New Yorgi sisserändamisjaamas, alles järgmisel päeval. Ka mind kui teise kajuti reisijat ootas siis kojusaamisõndsus. Jah – õndsus! Sest kui sa rohkem kui kolm nädalat ilma kehaaluse kindluseta oled elanud, kui sa kolmanda osa sellest ajast merehaigusega oled maadelnud ja Napolist saadik Lõuna-Itaalia barbaritega laevaruume jaganud, siis on pääs sellest piinast maine õndsus. Kuidas ma roheliseks roostetanud vabaduseneitsile sadama suus vastu hõiskasin, seda oleksite pidanud kuulma! Kuidas ma teda järgmisel päeval trellide tagant sõimasin, seda saate veel kuulda.
Varsti oli komisjon Ameerika sisserändamisvalitsusest laeval. Tohtrid alustasid silmade uurimisega. Meie silmad olid laeva-agentuuri ja hiljem laevatohtri poolt juba korda viis laugude alt ja pealt ära vahitud, ilma et haigeid oleks leitud. Nüüdne kuues protseduur tõi aga nii mõnegi haige nähtavale, kelle ehmunud palgete üle hakkasid ahastusejõed veerema. Silmadest – seda olgu seletuseks juurde tähendada – ei loe arstid mitte üksnes silmahaigusi välja, vaid ka teatavaid muid põdemisi, muuseas mõnd külgehakkavat tõbe.
Kui järg minu kätte tuli, sündis midagi, mis mulle üht Mark Twaini humoreski meenutas. Kui Twain põllutöölehte toimetas, ilma et tal põllutööst aimugi oleks olnud, ootas teda toimetuse ukse ees iga kord suur kari kartlikke uudishimulisi pärani silmil, ja kui ta ilmus, tõukas üks teisele külge ning sosistas: „See ta on!”
Midagi sellesarnast sündis Ameerika ametnikkude sõõris, kui minu nimi korraga teatavaks sai. Arst viivitas, enne kui ta mu silmalaud üles tõstis – ta viivitas näoilme ja pilguga, mis sosistasid: „Seetaon!” Ja kui ta mu silmad argselt ning üllatuse tõttu veidi närvlikult läbi oli otsinud, nihutas ta mu imeliku aupaklikkusega ülekuulamis-ametnikkude juurde, ja ka nende aupaklikkuses tarduvatest nägudest sosises mulle peaaegu kuuldavalt vastu: „See–seetaon!” Tähelepanek, mida äratasin, pani mu teadagi mõtlema, aga seks ei jäetud mulle küllalt aega, sest algas ülekuulamis-formaliteet. Reisijad astusid rahvuse järgi viie või kuue kohtulaua ette, mille taga istus nende keelt mõistev ametnik. Nimi? – vanadus? – amet? Kas poiss- või naisemees? neiu või emand? Kust tuled? – kuhu lähed? – kui palju sul raha on? – kas elab sul Ameerikas omakseid, sugulasi või tuttavaid? Raha pidime ametnikkudele ette näitama.
Ülekuulamisel oli tagajärg, mille teatava sisemise rahutusega märgatavaks võtsin. Minu silma all sündis midagi, mis viimsel päeval oinaste ja lammastega sündivat. Kuna suurem osa reisijaist võis kajutisalongist pääsmetega lahkuda, asetati paarkümmend inimest aegamööda kohtumõistjate pahemale käele istuma. Nende seas olin ka mina. Ja see istumine kestis kaua – kauemini igatahes, kui jätkus minu pinevilerebitud kannatust. Et ma oma ülemuse pärimised tõtt mööda ära olin kostnud ja oma hinge teadsin suurematest pattudest puhta olevat, siis kähvasin viimaks istmelt ja esitasin jagajale karmitoonilise küsimuse, kas see mitte eksitus ei ole, et mind oinaks peetakse. Ei olevat, vastas mees viisakalt, ma võivat selle poolest täiesti rahuneda. Arstil olevat mulle veel mõned küsimused esitada.
„Miks ta seda siis ei tee? Mul pole aega ega himu siin kauemini istuda!”
Pilk, millega ametnik tohtrit otsis, ilmutas nähtavat kitsikust. Ka tõmbas ta pea minu poolt loomusundlikult kaugemale. Ta vastas mulle pisut kogeldes, mida nägin isegi: et arstil olevat veel mõnede reisijate silmad läbi vaadata, mis toimus salongi välise ukse ees. Aga tohter oli juba – kiitust tema kõrvadele! – minu kärsitut küsimust kuulnud: ta tõttas mind rahustama. Kaks minutit veel, siis võtvat ta endale au ennast minule pühendada. Kusjuures ta mu näost vaate läbi puuris, mille ots vist kuklaaugust välja ulatus.
Arst lõpetas töö, aga hambaid kiristades nägin teda vargsi laeva sisemistesse ruumidesse kaduvat. Üle õla viskas ta minu poole pilgukese, mis pistis mulle äkitselt tunnetuse pähe: ta tahab laevateenijailt järele küsida, mida nad minust tähele on pannud, enne kui hakkab mind üle kuulama. Ja hiljem selguski, et mul oli õigus. Alles tüki aja pärast, kui talle minu tungival nõudel järele oli saadetud, ilmus ta jälle salongi.
Kuid mitte ainult arst ei hakanud nüüd minu ülekuulajaks, vaid ka üks komisjoniliige, kellele veel teine pealtkuulavaks kaaslaseks tuli. Tohter algas:
„Kas teil mitte vaenlasi ei ole, kes teile igal viisil kurja püüavad teha, kellest te ehk koguni võite oletada, et nad teile elu peale käivad?”
„Ei. Mul on enda teada ainult vastaseid, mitte vaenlasi.”
„Mis laadi teie vastased on?“
„Nad võivad ainult poliitilist laadi olla.”
„Isiklikke vihamehi teil ei ole?“
,,Ei. Vähemalt ei tunne ma ühtegi.“
„Teie ei karda kellegi poolt jälitamist, kimbutamist, augukaevamist – mitte kellegi poolt?”
„Ei.”
„Teie ei tea oma vabadust ja elu kuskil hädaohus olevat – ütleme Euroopas?”
„Minu isamaa ametivõimud võiksid mulle vabaduse suhtes kitsendusi teha, kui ma nende volipiirkonda puutuksin. Seda jätan aga targu tegemata.”
Ma arvasin teise mittearstliku ametniku silmaläikest midagi lugevat, mis tundus nagu lootust andev „ahah!”
„Vene valitsus sooviks teid siis kätte saada? Kas võiksite meile ilmutada, missuguse süüdistuse põhjal?”
„See süüdistus on mul vaid ajalehtede kaudu teada ja põhjeneb kuuldavasti minu osavõtul 1905. aasta revolutsioonist. Olin tol ajal ühe opositsioonilise ajalehe toimetuse liige ning võtsin kõnelejana ka valitsusevastastest miitingutest osa.” Ei ma jätnud mainimata ka oma pilkelehe „Kaagi” asja, mille pärast mind Helsingis 1906. aastal kinnivõtt oli ähvardanud.
„See on kõik?”
„Jaa.”
„Kas kunagi vangis olete olnud?”
„Veel mitte.”
„Teie kõnelesite oma poliitilistest vastastest; kas neid enesel