Varjud. Artur ErichЧитать онлайн книгу.
nüüd tegin, jahmus Guido. Ärritatult katsus ta korteriust, see oli kinni mis kinni. Ja kuidas saigi see lahti olla, kui ta ise selle just äsja kinni tõmbas. Heas lootuses soris ta igaks juhuks ka oma taskutes, kuigi teadis, et see on mõttetu, sest võtmed olid ju jäänud esikulauale. Nüüd ei saa isegi ust alt kinni keerata! Hea, et snepperlukk olemas on, loodetavasti on sellest abi hommikuni, sest alles siis saabuvad koju isa ja tema Edna ehk Kuklike – nagu Guido ema teda tagaselja nimetada armastas.
Et tont neid võtaks! Pidid nad just täna Riisiperre sõitma! Aga Kuklikese seitsmekümneaastane ema ei arvestanud oma ilmaletulekul, et tema tütremehe pojale see päev ei sobinud. See tähendab, sobiks vägagi hästi, sest nii polnud isal ütlemist, kui ta poeg pärast Lauluväljakul toimuvat kontserti poole öö paiku koju peaks saabuma. Ei, mitte seda, et Guido oleks koju tulnud purjus või mingis joobeuimas, seda ei juhtunud temaga kunagi. Aga Edna oli ergu unega ja võõraspoja öösine kojutulek võis tema und rikkuda. Eugen aga, teadagi, hoolitses oma kaasa unerahu eest ja neil puhkudel võis kaotajaks pooleks kergesti jääda Guido.
Hea, et mulle vähemalt rahakottki taskusse jäi, ohkas noormees siis ja patsutas kergendustundega oma uute teksapükste taskut. Poodiminek jääb nüüd muidugi ära, sest saia ja piimaga, mida ta ostma pidi, ei saanud ju pool päeva ringi jalutada. Ning Guido astus tujutult tänavale.
Sihitult lonkis ta eemale Kuklikese elamust, mille lahtine terrass pärast maja vastuvõtmist kinniseks vastuvõturuumiks oli ehitatud ning mis selle kodu interjööri suuresti mõjutas. See maja oli nüüd ka tema koduks saanud.
Heites pilgu tagasi, muigas Guido. Isal on ikka vahva naine küll, kraapis oma kümne küünega kena varanduse kokku! Sellegipoolest mõtles noormees sageli, et tema päriskodu, mis oli küll vilets ja kaelakukkumisohus majalobudik, oli hingele siiski lähemal kui see uhke elamine siin. Küllap sellepärast, et seal elasid Guido ema Alla ja õde Ene. Aga mida sai tema tol ajal oma lapsemõistusega teha, kui isa, teda kaasa võttes, teise naise juurde kolis.
Ent side ema ja õega ei katkenud.
Kui lähekski Pärnu maanteele, mõtles Guido nüüd, teeks aega parajaks. Ema on küll Saksamaal, aga õega omavahel on teinekord veel lahedamgi üht-teist arutada ja niisamagi juttu ajada.
Guido heitis pilgu käekellale ja korraga meenus talle jutuajamine Enega mõne päeva eest.
„Mida sa ka lähipäevil teed? Plaane pole?” oli Ene küsinud.
„Kuidas pole? Plaanimajandus ju…” muigas poiss. „Olen rakkes nagu ikka. Suvila pole ju veel valmis ja isa… tead küll, kuidas ta peale käia oskab!”
„Näed siis! Aga mina tahtsin sind Pärnusse kutsuda. Mõtlesin nädalaks vanaema majja minna. Siis korrastaks ka hauad ära ja… Aga noh, saan aru. Lähen ehk Lehti ja pisi-Gretaga. Üks mees oleks küll seltsiks ja abiks ära kulunud, kuid pole viga, saame hakkama! Tädi Meeri tahtis ka tulla, aga ei saa, tal ju kohustusi. Helve lapsed, tead küll!”
Seega on Ene Pärnus ja sinna pole mõtet minna, taipas noormees. Mida aga vaba ajaga teha? Sest kokkusaamine Kätliniga oli kokku lepitud alles kella kümneks, et koos vabaõhukontserdile minna.
Läheks, otsiks õige tüdruku kohe üles, ainult et ka siin oli takistus. Tont võtku neid sünnipäevi, ka Kätlin pidi ju päeval koos vanematega mingile tädikesele õnne soovima minema, nii et ka sellest käigust ei tule midagi välja…
Ja siis korraga venis muie üle Guido suu. On ju veel üks sünnipäevalaps – tema kursusekaaslane Juhan või Juss, nagu teda sõprade keskel kutsuti, ja kes ka Guidot külla oli kutsunud. Ent Guido oli kohe vabandanud, et ei saa tulla. Rumalasti tegin, mõtles ta mõrult. Kõik käivad sünnipäevadel, mina aga ütlen asja ees, teist taga kutsest ära. Ei tea miks? Kas siis tõesti sellepärast, et Mustamäelt, kus elas Juss, oli liiga pikk tee Lasnamäele, kus elas Kätlin? Sest sinna just pidi ta tüdrukule järele minema… Ah ei, sugugi mitte sellepärast, mõistis ta siis, Guido lihtsalt polnud pidutseja tüüp ja labrakatest, sest milleks muuks need tudengite sünnipäevad sageli ikka kujunema kippusid, hoidus ta targu eemale.
Aga seekord ta läheb siiski!
Sellest otsusest muutus tujugi rõõmsamaks ja seades sammud trollipeatuse poole, kujutas noormees vaimusilma ees seda jahmatust ja neid hõiskeid, mis teda koos šampusepudeliga vastu võtavad. Sest Guido otsustas osta Jussi kodulähedasest viinapoest pudeli šampanjat, muidugi kui seda saada oli.
„Ohhoo!” oligi esimene reageering, mida sünnipäevalaps Juss oma kursusekaaslast nähes öelda oskas ning lastes hindava pilgu üle sõbra ülikonna, ei saanud ütlemata jätta häälega, millest võis välja lugeda väikest kadedusevarjundit: „Teksased!”, sest teksaülikond oli enamikule noortest kättesaamatu unistus.
„Palju õnne!” lausus Guido. „See aga on lilleõie asemel!” Ning surudes Jussi kätt, ulatas ta sõbrale šampanjapudeli.
„Poisid!” hüüdis too koos Guidoga tuppa astudes, kus ovaalse sünnipäevalaua taga istusid seitse-kaheksa külalist, kõik poisid ja tüdrukud instituudi samalt kursuselt, ning šampusepudelit kõrgele tõstes naeris: „Kus on, sinna tuleb juurde!” Ja lisas: „Ma mõtlen joodavat!”
Kiiresti tehti Guidole laua taha koht ning juba hetke pärast tõstis ta koos teistega pokaali sünnipäevalapse terviseks.
„Mis sa vaatad?” küsis Juss küllaltki valjusti Guidolt. „Laud on kehv, mis? Pole sedamoodi kui sinu kodus, või kuidas?” oli küsimus veidi provotseeriv.
„Ole nüüd ikka,” tõrjus Guido naerdes. „Laud on ju tipptopp! Mida siis ühel sünnipäeval ikka olema peab!”
„Ühel tudengi sünnipäevalaual, tahtsid sa öelda, pealegi sellise, kes elab stipist,” rahunes Juss, olles ilmselt juba veidi „auru all”. Ta patsutas enda kõrval istuvale Guidole õlale ja lisas: „Aga võtke teatavaks, varsti tulevad soojad viinerid! Pärast aga, ma mõtlen pärast keskööd, ilmub lauale kringel ja muidugi ka kohvi ja veel… olgu!” Ta lõi käega. „Ma parem ei ütle, küllap näete isegi!”
Jutuajamine võttis hoogu.
„Poisid,” vaigistas Juss mõne aja pärast sõpru, „olge veidi tasem! Ma tahtsin küsida, kas olete kuulnud, et meie tuntud nelik liigub jälle ringi?”
„Kes?”
„Mis nelik?”
„Noh, riigikukutajad! Ei, poisid, ma mõtlen tõsiselt. Need neli, kes polnud mitte niisugused pupu-jukud nagu meie! Need, kes kahe aasta eest kinni pandi, on tingimisi vabaks lastud!”
„Mis, pagan…!” rõõmustas keegi. „Ise nägid või?”
„Ei. Mina pole näinud, aga ma usun, et Guido teab täpsemalt. Tema õde Ene…” Juss heitis silmanurgast pilgu Raivo poole, sest talle meenus, mida too läbi elama oli pidanud taibates, et Ene hoolib Leost rohkem kui temast.
Ent Guido raputas pead.
„Pole kuulnudki. Aga see on muidugi hea uudis. Huvitav, kas neid edasi õppida ikka lastakse?”
„Nalja teed või?” pahvatas Juss. „Need mehed on nüüd eluks ajaks märgitud, õppimisega on neil lõpp. Hea, kui eladagi lubatakse.”
„Jätke niisugused jutud sünnipäeval,” arvas Raivo.
„Ei,” ütles nüüd üks tüdrukutest. „Mis selles siis halba on, kui me asja arutame? Kas sind siis ei panegi mõtlema, millist elu me sundkorras elama peame?”
„Ja mis mina sinna parata saan?”
„Sina ei saa, aga näe leidub neid, kes vähemalt üritavadki. Nagu meie nelik. Ainult et tegutsesid ettevaatamatult ja teenisid sellega pika puhkuse Siberis.”
Jutt võttis süngema pöörde.
„Mina mõtlen meestele, keda Kawe keldris mõnitati,” arvas üks poistest.
„Ja mina vene lennukite pommidele, mis mu kodulinna purustasid. Ka minu vanemate kodu põles maha,” sõnas nüüd vaikse häälega heledasilmaline tüdruk üle laua.
„Jah, aga seal Kawe keldris…”
„Mis kuradi keldris?” tõstis nüüd parajasti klaasi kummutav noormees häält.
„Tule taevas appi! Kus sina küll elanud oled! Kas sa siis pole kunagi kuulnud moonutatud laipadest seal põranda all? Enkavedeelastel oli seal isegi elektritool, algeline muidugi. Aga kui voolu sisse lasid, hakkas kogu keha värisema