Viieteistkümneaastane kapten. Jules VerneЧитать онлайн книгу.

      2. veebruaril 1873 asus prikk Pilgrim 43°57’ lõunalaiusel ja 165°19’ läänepikkusel Greenwichi meridiaani järgi.

      See neljasajatonnine purjekas, mis oli San Franciscos varustatud ulatuslikuks püügiretkeks lõunameredele, kuulus James W. Weldonile, rikkale Kalifornia laevaomanikule; purjeka komandöriks oli juba mitmendat aastat kapten Hull.

      Pilgrim oli üks väiksemaid, kuid paremaid laevu flotillis, mille James W. Weldon saatis igal hooajal kas Beringi väina taha põhjameredele või Tasmaania kallastele ja Kap Horni juurde Lõuna-Jäämere piirkonda. Purjekas oli suurepärase käiguga ja otstarbekalt taglastatud, mis võimaldas tal tungida väiksearvulise meeskonnaga lõunapoolkera ligipääsmatute jäämägedeni. Kui laev sattus keset jääd, mis triivib suveti Uus-Meremaa ja Hea Lootuse neeme vahel, palju väiksemal laiuskraadil kui põhjapoolkera meredel, oskas kapten “kuiva nahaga pääseda”, nagu madrused ütlevad. Tõsi küll, siin triivisid vaid väikesed jääpangad, mis olid üksteise vastu põrgates kulunud ning soojadest hoovustest õõnestatud ja mis enamikus sulavad juba Vaikse ookeani või Atlandi ookeani vetes.

      Kapten Hull oli tubli meremees ja laevastiku üks osavamaid harpuunijaid. Tema käsutuses oli viiest madrusest ja ühest jungast koosnev meeskond. Sellest aga ei jätkunud vaalapüügiks, mis nõuab rohkesti osavõtjaid. Inimesi oli vaja nii loomi püüdma kui ka saaki tükeldama. Kuid James W. Weldon leidis, nagu mõned teisedki laevaomanikud, et San Franciscos on kõige otstarbekam palgata ainult laeva kohaleviimiseks vajalik arv mehi. Uus-Meremaal oli küllalt osavaid harpuunijaid, seal leidus meremehi kõigist rahvustest, kes olid laevadelt ära karanud või muidu tegevuseta ja kes kõik hooajaks teenistust otsisid. Vaalapüügihooaja lõppedes maksti neile nende tasu ja lasti nad maale, kus nad jäid ootama, kuni vaalapüüdjad neid järgmisel aastal uuesti vajavad. Sel kombel said laevaomanikud meremeeste tööjõudu kõige paremini ära kasutada ja sealjuures ühtlasi ka palkade arvel kokku hoida.

      Nii toimis ka Pilgrimi kapten.

      Prikk oli alles äsja saabunud järjekordselt püügiretkelt lõunapolaarjoone piirkonnas. Rasva ja vaalakiust1 oli ta saanud napilt. Juba tollal muutus saak üha kehvemaks. Armutu hävitamise tagajärjel oli vaalu vähe järele jäänud. Kalurid asusid taas püüdma vaguvaalu, tohutu suuri imetajaid, kelle rünnakud olid võrdlemisi ohtlikud.

      Ka kapten Hull oli äsjasel retkel püüdnud vaguvaalu, ent järgmine kord kavatses ta sõita suurematele laiuskraadidele, ja kui tarvis, purjetada Claire’i ja Adélieni, mille avastajaks oli kahtlemata Astrolabi ja Zelée kuulus komandör prantslane Dumont d’Urville, kuigi ameeriklane Wilkes seda küsitavaks püüdis teha.

      Sel hooajal ei olnud Pilgrimil õnne. Jaanuari alguses, kui lõunapoolkeral lähenes kesksuvi ja vaalapüüdjail polnud veel üldse aeg tagasi pöörduda, oli kapten Hull sunnitud püügikohtadelt lahkuma. Abimeeskond, käputäis viletsaid vennikesi, keeldus sõna kuulmast ja kaptenil tuli neist vabaneda.

      Pilgrim võttis kursi loodesse, Uus-Meremaa poole. 15. jaanuaril jõudis ta Waitematasse, Aucklandi sadamasse, mis asub Hauraki väina sopis, saarestiku põhjapoolseima saare idarannikul. Siin laskis kapten hooajaks palgatud vaalapüüdjad maale.

      Laeva meeskond avaldas rahulolematust: üle kahesaja tünni rasva jäi tavalisest laadungist puudu. Nii halba püüki polnud neil veel kunagi olnud. Kapten Hull pöördus tagasi pettunult nagu kogenud jahimees, kes esimest korda elus peaaegu ilma jahisaagita jääb. Ta enesearmastus oli puudutatud ja ta ei võinud andestada neile sellidele, kes oma tõrkumisega olid püügiretke nurja ajanud.

      Asjatult püüdis kapten Hull Aucklandis uusi meeskonnaliikmeid värvata. Kõik meremehed olid juba teistel vaalapüügilaevadel teenistuses. Püügi jätkamisest tuli paratamatult loobuda. Kapten valmistus juba Aucklandist lahkuma, kui tema poole pöörduti ootamatu palvega võtta pardale mõned reisijad. Ta ei saanud keelduda.

      Aucklandis viibis parajasti Pilgrimi omaniku abikaasa proua Weldon, tema viieaastane poeg Jack ja nende sugulane, keda kutsuti nõbu Benediktiks. James W. Weldon, kes vahetevahel äriasjus Uus-Meremaal käis, oli nad kaasa võtnud, kavatsedes koos nendega San Franciscosse ka tagasi sõita. Kuid enne ärasõitu haigestus väike Jack üpris raskesti. Et äriasjad aga härra Weldonit tungivalt Kaliforniasse nõudsid, sõitis ta ära, jättes oma naise, poja ja nõbu Benedikti Aucklandi.

      Möödus kolm kuud – kolm rasket, mehest lahus veedetud kuud, mis näisid proua Weldonile lõputuna. Viimaks Jack paranes ja kui proua Weldonile teatati Pilgrimi saabumisest, võisid nad mõelda koju tagasipöördumisele.

      Et sõita San Franciscosse, oleks proua Weldon tollal pidanud sõitma esmalt Austraaliasse ja istuma seal ümber mõnele Golden Age’i kompanii ookeaniaurikule, mis Papeete2 kaudu peavad ühendust Melbourne’i ja Panama maakitsuse vahel. Jõudnud Panamasse, oleks tal tulnud oodata, kuni asub teele Kalifornia vahet sõitev Ameerika aurik. Selline teekond oleks aga olnud aeganõudev ja ümberistumiste tõttu eriti väsitav lastega reisijaile.

      Kui Pilgrim Aucklandi sadamasse jõudis, ei kõhelnud proua Weldon hetkegi, vaid palus kapten Hulli, et see ta koos lapse, nõbu Benedikti ja vana neegrinaisest hoidja Naniga San Franciscosse viiks. Kolm tuhat meremiili3 purjekal! Kuid kapten Hulli laev oli suurepärases sõidukorras ja ilm endiselt imekaunis! Kapten Hull nõustus neid pardale võtma ja andis isegi oma kajuti proua Weldoni käsutusse. Reis võis kesta nelikümmend kuni viiskümmend päeva ja kapten soovis, et proua Weldon end tema laeval võimalikult mugavalt tunneks.

      Sõit Pilgrimiga osutus seega mitmeti kasulikuks. Halb oli ainult see, et Pilgrim pidi oma laadungi lossima Valparaisos, Tšiilis, mistõttu pidi retk paratamatult rohkem aega võtma. Sealt edasi jäi vaid sõita piki Ameerika rannikut ülespoole, ja kui puhub soodne maatuul, on see osa teekonnast igati meeldiv.

      Proua Weldon oli muide vapper naine, keda meri põrmugi ei kohutanud. Ta oli kolmekümneaastane ja hea tervisega. Mitu korda oli ta vintsutusterohkeil sõitudel mehega kaasas olnud, harjunud pikkade mereretkedega ja seepärast ei kartnud ta ka nüüd selle väikse laevaga hea õnne peale välja sõita. Ta teadis, et kapten Hull on suurepärane meremees, keda James W. Weldon täielikult usaldab, Pilgrim aga tugev, hea käiguga laev, millele omataoliste hulgas vaevalt võistlejat leidus. Oli avanenud hea juhus ja seda ei tohtinud kasutamata jätta.

      Mõistagi pidi nõbu Benedikt kaasa sõitma.

      Nõbu Benedikt oli umbes viiekümneaastane tubli mehike. Kuid vaatamata tema viiekümnele eluaastale polnud sugugi mõistlik teda üksinda majast välja lasta. Pigem vibalik kui kogukas, pigem kiitsakas kui kõhn, kondise näo ja tohutu suure koljuga, mida katsid väga tihedad juuksed, oli ta üks neist väärikaist kuldprillidega teadlastest, kes on ääretult pehmeloomulised ja head, kuid kes jäävad kogu eluks suurteks lasteks; nad elavad väga vanaks, aga surevad saja-aastaste titadena.

      “Nõbu Benedikt” – nii kutsusid teda kõik, ka need, kes ei olnud perekonnaliikmed. Oma heasüdamlikkuse tõttu oli ta tõesti igaühele nõbu eest. Ta ei osanud kuhugi panna oma pikki käsi ja jalgu ning oli saamatu isegi kõige tavalisemas olukorras.

      Ei või just öelda, et nõbu Benedikt oma kaaslastele otse koormaks oleks olnud, kuid temaga oli siiski raske. Ta oli vähenõudlik, harjus kõigega, ent kui tema eest ei hoolitsetud, võis ta päevade kaupa söömata ja joomata olla. Teda ei seganud ei liigne soojus ega käre külm ja ta näis pigem kuuluvat taime- kui loomariiki. Ta meenutas viljakandmatut ja väheste lehtedega puud, mis ei paku varju ega toida kedagi, kuid millel on kuldne süda.

      Selline oli nõbu Benedikt. Ta oleks meelsasti tahtnud kaasinimestele kasulik olla – oleks ta seda vaid suutnud!

      Kuid just ta puuduste pärast teda armastatigi. Proua Weldon kohtles teda kui oma last, kui oma väikse Jacki vanemat venda.

      Nõbu Benedikti kiituseks tuleb öelda, et ta polnud mingi laiskleja. Otse vastupidi, ta oli töömees. Loodusteadus, tema ainuke huviala, valdas kõiki ta meeli ja mõtteid.

      Kui ütleme “loodusteadus”, siis on see vist siiski liialdus.

      Nagu me teame, koosneb see teadusharu zooloogiast, botaanikast, mineraloogiast ja geoloogiast.