Candide. VoltaireЧитать онлайн книгу.

      I PEATÜKK

      Vestfaalis2 härra Thunder-ten-tronckhi parunilossis elas noormees, kellele loodus oli andnud kõige mahedamad elukombed. Ta nägu oli ta hinge peegel. Ta mõtteviis oli kaunis otsekohene ja ta loomus ülimalt lihtsameelne: vist sellepärast kutsutigi teda Candide’iks. Vanad majateenrid arvasid, et ta on parunihärra õe poeg; tema isaks pidasid nad üht naabruskonna tublit ja ausat härrasmeest, kellega abiellumisest see parunitar aga kuuldagi ei tahtnud, kuna mees suutis oma aadlipäritolust tõestada ainult seitsekümmend üks põlve ning ta sugupuu ülejäänud osa jäljed oli hävitanud ajahammas.

      Parunihärra oli Vestfaali vägevamaid isandaid, sest ta lossil olid uks ja aknad. Tema suurt saali ehtis koguni seinavaip. Kõik ta õuepenid moodustasid tarbe korral hagijakarja; tallipoisid olid tal ühtlasi koerapoiste ja küla vikaar ülema hoovivaimuliku ametis. Kõik nad kutsusid parunit kõrgeauliseks härraks ja naersid tema lorijuttude peale.

      Paruniproua, kes kaalus umbes kolmsada viiskümmend naela ja sai seetõttu väga suure austuse osaliseks, võõrustas külalisi lahkelt ja viisipäraselt, mis tegi ta veel enam lugupeetavaks. Ta seitsmeteistkümneaastane tütar Cunégonde oli jumekas ja rõõsk, lopsakas ja isuäratav. Paruni poeg paistis igas tükis oma isa vääriline. Koduõpetaja Pangloss3 õpetas metafüsikoteologokosmolo-ogaroloogiat. Ta tõestas imeliselt, et pole tagajärge ilma põhjuseta ja et siin parimas võimalikkudest maailmadest on kõrgeaulise parunihärra loss ilusaim kõigist lossidest ja proua parim kõigist võimalikkudest paruniprouadest. “On tõestatud,” kõneles ta, “et asjad ei saa olla teisiti: kuna kõik on tehtud teatavaks otstarbeks, siis on see otstarve tingimata ka kõige parem. Pandagu hästi tähele: ninad on tehtud prillide kandmiseks, ja meil ongi prillid. Jalad on nähtavasti loodud selleks, et olla kaetud, ja meil ongi püksid. Kivid on ilmas selleks, et neid lõhutaks ja neist losse ehitataks; meie armulisel härral ongi väga ilus loss, maakonna vägevaima paruni peavari peabki olema kõige parem; ja et sead on loodud söömiseks, siis me söömegi aasta ringi sealiha: siit järeldub, et need, kes on väitnud, et kõik on hea, on öelnud rumaluse; pidanuks ütlema, et kõik on parimast parim.”

      Candide kuulas tähelepanelikult ja uskus ilmsüütult, sest preili Cunégonde paistis talle äärmiselt ilus, kuigi ta ei tihanud seda talle iial ütelda. Ta järeldas, et kohe pärast õnne sündida parun Thunder-ten-tronckhina on õnne teine aste olla preili Cunégonde, kolmas näha teda iga päev ja neljas kuulata isand Panglossi, maakonna, seega terve ilma suurimat filosoofi.

      Ühel päeval jalutas Cunégonde lossi lähedal metsatukas, mida kutsuti pargiks, ja nägi põõsaste vahel doktor Panglossi andmas katselise füüsika tundi lossiproua toaneitsile, kes oli tõmmu, väga ilus ja väga kuulekas piiga. Et preili Cunégonde’i meel oli iseäranis aldis teadustele, siis vaatles ta hinge kinni pidades korduvaid katsetusi, mille tunnistajaks ta oli; ta nägi selgesti doktori küllaldast alust, tagajärgi ja põhjusi ning pöördus tagasi hingepõhjani vapustatult, sügavas mõttes, ihates palavalt samuti targaks saada ja arvates end sobivat küllaldaseks põhjuseks noorele Candide’ile, kes võiks seda olla ka tema jaoks.

      Lossi naastes kohtas ta Candide’i ja punastas; Candide punastas samuti; neiu lausus talle katkeval häälel tere ja Candide vastas talle, isegi teadmata, mida ütles. Järgmisel päeval peale lõunat sattusid Cunégonde ja Candide söögilauast tulles sirmi taha; Cunégonde pillas oma taskuräti, Candide tõstis selle üles; piiga haaras ilmsüütult ta käe, noormees suudles ilmsüütult noore neitsi kätt erakordse elevuse, tundelisuse ja graatsiaga; nende huuled kohtusid, nende silmad lõid loitma, nende põlved värisema, nende käed eksisid teineteisesse. Parunihärra Thunder-ten-tronckh möödus sirmist, ja nähes seda põhjust ja seda tagajärge, kihutas Candide’i lossist minema vägevate jalahoopidega tagumikku. Cunégonde minestas; niipea kui ta oli toibunud, sai ta paruniproualt kõrvakiilu; ja kõik olid jahmunud selles ilusaimas ja mõnusaimas kõigist võimalikest lossidest.

      II PEATÜKK

      Maapealsest paradiisist väljakihutatud Candide kõndis kaua, kuhu jalad viisid, nuttes, tõstes silmi küll taeva poole, küll pöörates neid sagedasti ilusaimast ilusama lossi poole, mis varjas kaunimast kaunimat parunitütart; õhtust söömata heitis ta magama põllule kahe vao vahele; sadas laia lund. Külmast kange Candide vedas end järgmisel päeval lähima linnani, mille nimi oli Waldberghoff-trarbk-dikdorff.

      Rahata, näljast ja väsimusest poolsurnud, peatus ta kurvalt ühe kõrtsi uksel. Kaks sinises vammuses meest5 märkasid teda.

      “Vaata, vennas,” sõnas üks, “missuguse toreda kuju ja täpipealt paraja kasvuga noormees.”

      Nad astusid Candide’i juurde ja palusid teda väga viisakalt lõunat sööma.

      “Härrased,” ütles neile Candide oma veetlevas tagasihoidlikkuses, “te osutate mulle suurt au, kuid mul pole oma söögi eest millegagi tasuda.”

      “Oh, härra!” ütles talle üks sinikuub, “teie välimuse ja väärtusega isikute käest ei võeta iial tasu: kas te pole mitte viis jalga ja viis tolli pikk?”

      “Jah, härrased, see on minu pikkus,” vastas Candide kummardust tehes.

      “Oh, härra, istuge lauda; me mitte üksnes ei kanna teie kulud, me hoolitseme, et teiesugusel mehel poleks ka edaspidi rahapuudust; inimesed selleks loodud ongi, et üksteist aidata.”

      “Teil on õigus,” sõnas Candide, “sedasama on härra Pangloss mulle alati rääkinud, ja ma näen, et kõik on tõesti suurepärane.”

      Nad palusid teda vastu võtta mõned eküüd, ta võttis need vastu ja tahtis kirjutada veksli, kuid härrad ei soovinud seda. Istuti lauda:

      “Kas te ei armasta mitte kõigest hingest …?”

      “Oo jaa!” vastas ta, “ma armastan kõigest hingest preili Cunégonde’i.”

      “Ei,” ütles üks härra, “me küsime teilt, kas te ei armasta mitte kõigest hingest bulgaaride kuningat?”

      “Mitte põrmugi,” kostis ta, “sest ma pole teda iial näinud.”

      “Kuidas! Ta on kõige veetlevam kuningate seas ja tema terviseks tuleb juua.”

      “Oo, suurima heameelega, härrased.”

      Ja ta jõi.

      “Sellest piisab,” öeldi talle, “nüüd olete te bulgaaride tugi, toetaja, kaitsja ja kangelane; teie õnnetund on käes, teie kuulsus on kindlustatud.”

      Silmapilk pandi tal jalad raudu ja ta viidi rügementi. Teda käsutati end pöörama küll paremale, küll vasakule, püssivarrast tõstma, püssivarrast langetama, sihtima, püssi laskma, sammu kiirendama, ja talle anti kolmkümmend kepihoopi; järgmisel päeval tegi ta õppust natuke paremini ja sai kõigest kakskümmend hoopi; ülejärgmisel anti talle ainult kümme hoopi ja ta kaaslased pidasid teda lausa imeks.

      Hämmastusest segane Candide ei jaganud veel hästi, mil moel ta kangelane on. Ta võttis ühel ilusal kevadpäeval nõuks jalutama minna, kõndides otsejoones edasi, veendumuses, et inimsoo, samuti kui loomasoo eesõiguseks on tarvitada oma jalgu isikliku heaksarvamise järgi. Ta polnud käinud veel kaht penikoormatki, kui talle jõudsid kannule neli kuue jala pikkust kaaskangelast, kes ta kinni köitsid ja pokri viisid. Temalt küsiti kohtukorras, mis talle rohkem meeldiks, kas olla terve rügemendi poolt kolmkümmend kuus korda läbi kadalipu aetud või saada korraga kaksteistkümmend tinakuuli pähe. Kuigi ta vastas, et inimese tahe on vaba ja et ta ei soovi ei üht ega teist, tuli ometi teha valik: Jumala anni läbi, mida nimetatakse vabaduseks, otsustas ta kolmekümnekuuekordse kadalipu kasuks; ta kannatas ära kaks peksukorda. Rügemendis oli kaks tuhat meest; see tegi välja neli tuhat hoopi, mis paljastasid tal lihased ja närvid kuklast taguotsani. Kui alustati kolmandat käiku, palus Candide, kes seda enam välja ei kannatanud, et talle halastataks ja armulikult kuul pähe lastaks: ta soovile tuldi lahkelt vastu; tal seoti silmad, ta käsutati põlvili. Samal silmapilgul möödus sealt bulgaaride kuningas6, kes päris, mis kurja surmamõistetu on teinud; ja et kuningas oli