Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes MarquesЧитать онлайн книгу.

      I

      WILLKOMMEN AN BORD!

      Juba enne lõpusirget mõtles ta ainult Franciscole: mida küll äi sellest tema juhuslikust Preisimaa-seiklusest arvaks? Esimene kord nõuab alati kõige suuremat pingutust ja see väga auväärne väimees polnud süsimusta naist varem kunagi proovinud – päeva sümboolsus vääris korralikku tähistamist, aga kas suursaadik suudaks tema tembuga leppida? Kas ta laseks armastatud väimehe tagasi oma tütre voodisse? Ülemeremaade vallutused toimusid merede taga, ka see peen Lääne-Berliini bordell asus uus-Lissaboni vallutusvajadustest liiga kaugel, pealegi polnud tollel Jamaica litsil õigeid tissegi. See oli esimene kord, kui Carlos^[1^] – “meessoo esindaja”, kui kasutada õpiku sõnavara – orgasmi simuleeris.

      Ta maksis, kummutas alla viimase viskisõõmu, palus vabandust ja luba lahkuda ning suundus rutates uksenupu poole, mis pärast kõike nähtut teda rohkemgi erutas kui selle juhupartneri sprinterinibud, millest polnud tema imetajainstinktide rahuldamiseks piisanud. “Danke…” pomises ta puises saksa keeles. Sel õhtul ei kostnud tema suust enam midagi asjalikku. Francisco Cunha Telles lööb ta veel risti.

      Viktor Holejsovsky ootas teda asutuse kitsas baaris, järgmine õllekann sangapidi peos. Pilk veidi hajus ja rahulolust säramas, lobises ta meeter üheksakümnese ungarlannaga, kes kogu õhtu jooksul kahte noormeest hetkekski oma haardest lahti ei lasknud. Nad näisid talle siiralt meeldivat. Nii oli ta oma sarmika slaavi kliendiga endale isegi selle ebahariliku postkoitaalse lõõgastuse lubanud. Päeval töötas ta erakliinikus anestesioloogi assistendina ja õhtuti tegi siin klaasikese, aga mitte rohkem kui kaks, olgu rõhutatud see eufemism, rõhutagem veel kord. Tõtt-öelda oleks ta võinud teenida märksa paremini luks-escort girl’ina või näiteks teles, reklaamides neid paljusid lisaväärtusega erootikatelefone, mis homo germanicus’e fantaasiat ergutavad. See neiu oli imeilus, või nagu öeldaks lendurite ringkonnas ja miks mitte teisteski žargoonides, tõeline sinilind. Ta võiks olla ka Boeing 747 või äkki isegi Airbus A380 prototüüp, olgugi et oma lõputute jalgade ja kätega meenutas ta pigem albatrossi.

      Küsimus oli igati asjakohane: kuidas õnnestus ühel anestesioloogi assistendil nii paljudelt meestelt uni röövida? Ta olnuks ka Carlosi esimene valik, kui poleks olnud seda mõtlematut kihlvedu Viktoriga, esimese sümpaatse Praha tšehhiga selles kohutavalt julmas maailmas, mehega, kes harrastas – ja see oli temast tore – haiglast Vahemere troopika fetišismi. Korduv unenägu, põhjus unelevaks sisevaatluseks, kõrvetavad ja ennenägematult heledad päikesekiired tungisid halastamatu jõuga läbi väikese akna Praha 8-s, kommunistlikus eeslinnas 35 minuti kaugusel Püha Václavi väljakust. Lõikavhele valgus ujutas kõik üle. Ta ärkas poolalasti inimtühjal rannal keksides, taustaks ukulele^[2^]-akordid, mis lõid taustarütmi nendele ta elavatele kujutluspiltidele – elavatele, ehkki mitte kunagi läbi elatuile.

      See pidi olema peamine põhjus, miks Viktor oli soetanud endale kadestusväärse kollektsiooni Havai särke, mida võis pidada, kuni polnud tõestatud vastupidist, kogu Kesk-Euroopas suuruselt teiseks – Klaus Brugelli, kuulsat Dresdeni iguaanikasvatajat, oli troonilt tõugata samahästi kui võimatu. Siia lõiku sobiks veel palju teisigi lugusid, kas või sellepärast, et Viktor polnud kunagi olnud eriline lumelaudur ja veel vähem köitis teda kärestikusõit^[3^] – temale meeldis hoopis Põhja-Morava paksudes metsades seenel käia.

      Äärepealt oleks mehed kaklema läinud, sest Carlos tahtis arve kindlasti ise maksta.

      “Persse, Viktor, lase ma maksan selle raisa nüüd ära,” nõudis portugallane, ja jutt käib siin tühisest 137 eurost.

      “Okei, olgu nii. Aga kui sa Prahasse tuled, ära loodagi, et ma su joogid kinni maksan,” tegi tšehh asjad klaariks.

      Kultuurišokk oli küll naljakas, aga meie peame musta kariibitari juurde veel korraks tagasi põikama: Carlosit oli “oma piigiga Aafrikat vallutama” õhutanud just Viktor, kes oli lootnud nende pikaks kujunenud õhtusse sellega natuke adrenaliini lisada.

      Noormehed olid tutvunud vähem kui 24 tundi tagasi MagicWings GmbH & Co Luftverkehrs KG peakontori kaheksanda korruse avaras saalis aadressil Friedrichstrasse 36A, napilt sadakond meetrit müütilisest Checkpoint Charliest. Mis olulisem: neist pidid nüüd saama kolleegid firma kahel uuel liinil: kohustuslikul Lissabon-Berliin-Lissabonil ja paljulubaval Lissabon-Kraków-Lissabonil. Nad olid tähistanud kogu päeva, aga siiski alles pärast ühist brantši koos Magicu energiast pakatava presidendi herr Dieter Toppiga, naeratava ja optimistliku kuuekümnendates eluaastates austerlasega, kes oma innustavas kõnes “kõiki XXII sajandi esimese odavlennufirma töötajaid” ülistas.

      “Enam pole surmahoobini palju jäänud,” ennustas austerlane. “Me oleme juba tunnistajateks Teise maailmasõja lõpust peale valitsenud tsiviillennundusrežiimi, selle kaasaja nurisünnitise viimsetele hingetõmmetele. Lühidalt, me ütleme “Auf Wiedersehen!” riigile kuuluvatele mammutlikele lennumasinatele, mida maksumaksja arvel on toidetud ja mis ikka veel vägisi Euroopa õhuruumi uute operaatorite vastu sõdivad. Seda revolutsiooni ei saa peatada: kui raudtee tõi kaasa progressi XIX sajandil ja XX sajandil valitses kiirtee, siis edaspidi hakkab kõik toetuma lennuväljadele. Meine Damen und herren – taevas on meie tee!”

      Herr Topp ei üritanud kunagi oma sünnipärast salzkammergutlase kõrki poosi varjata ja ta kuritarvitas lennundusalaseid metafoore, nagu “tere tulemast pardale”, “soovin teile meeldivat lendu”, “ärge unustage turvavööd kinnitada”, “turbulentside ajal Coca-Colat ei serveerita”. Ta oli ette valmistanud lühikese sissejuhatuse inimese uinunud võimest lennukalt unistada ja nakatas nüüd oma värskeid liitlasi sõjaka uudsusearmastusega. Kolm tõsisemat projekti, vaid kolm nende paljude teiste võimalike näidete seast: käivitada kohe varsti luksuslikud õhureisid kolmekümnendatel aastatel toodetud ja uuele elule äratatud tsepeliinil; tutvustada rahvale oma jumaldatud Grüner Veltlinerit kõigil päikeselistel mäenõlvadel Vahemere-äärses Euroopas; teha privaatlennud kättesaadavaks inimsõbralike hindadega.^[4^]

      Selge, et see ei saanud olla muud kui paroodia. Oli nende privaatlendudega, kuidas oli, aga igatahes veini ja tsepeliini teemast sai tšehhiportugallase paarile hea põhjus Fernsehturmis, selles Alexanderplatzil asuva ja samavõrd sünge kui ebaproportsionaalse teletorni maapealses õllebaaris lõbusalt nöökida ja aasimise saateks kümmekond õlut endasse imeda.

      Juba silmanähtavalt muutunud kõnnakuga – uimasus oli ilmselge – otsustasid noormehed kõrgustes balansseerivasse baari ümber kolida. Et liftipilet maksis 7,50 eurot, mõtlesid nad skandaali korraldada, või siis minna trepist, kui see juhtub seal olema. Ja miks ka mitte esimest varianti valida? Oleks olnud lihtne liftöörile üks paras tou anda, liigagi lihtne, too osutus aga kasulikuks meheks – ilma tema treenitud nimetissõrmeta poleks ei neil ega liftil taevalaotusesse tõusta õnnestunud.

      Seal kõrgel, 203,78 meetri kõrgusel, mis oli välja mõõdetud parimate, sotsialistliku täpsusega ja peaaegu eranditult Zeissi marki riistadega, meeste dialoog sujuvalt jätkuski. Seal spargelehitise tipus oli See ei olnud aga kunagi suure lennufirma