Holmesi müsteeriumid. Mark TwainЧитать онлайн книгу.

      TAGAOTSITAV MEES

      Kord hilissügisel üheksakümne viiendal aastal sain õnneliku juhuse tõttu osa võtta veel ühest mu sõbra Sherlock Holmesi vaimustavast juhtumist. Mu naine oli end juba mõnda aega halvasti tundnud ja viimaks õnnestus mul teda veenda, et ta veedaks puhkuse Šveitsis koos oma vana koolisõbra Kate Whitneyga, kelle nimi võib meenuda seoses kummalise juhtumiga, mille olen juba jäädvustanud nime all “Väändunud huulega mees”. Mu praksis oli palju suuremaks muutunud, olin palju ja kõvasti töötanud ning polnud kunagi tundnud suuremat vajadust puhkuse ja vahelduse järele. Õnnetuseks ei saanud ma küllalt kauaks töölt puududa, et Alpidesse minna. Lubasin siiski naisele, et võtan mingil ajal nädalaks või kümneks päevaks puhkust. Ainult sel tingimusel nõustus ta minema Šveitsi, kuhu ma nii väga tahtsin teda saata. Üks mu parimaid patsiente oli sel ajal väga kriitilises seisus ja alles siis, kui august oli möödas, hakkas ta tasapisi tervenema. Tundes siis, et võin jätta oma praksise rahuliku südamega locum tenens’i kätesse, hakkasin mõtlema, kuidas oleks kõige parem veeta puhkust ja saada vaheldust, mida nii vajasin.

      Peaaegu otsekohe tuli mulle pähe, et võiksin üles otsida oma vana sõbra Sherlock Holmesi, keda ma polnud näinud juba mitu kuud. Kui tal pole käsil mingit tähtsat juurdlust, annan oma parima, et veenda teda kaasa tulema.

      Juba pool tundi pärast selle otsuse tegemist seisin tuttava vana Baker Streeti toa lävel.

      Holmes lamaskles sohval, selg minu poole, tuttavas hommikumantlis ja vana kanarbikujuurest piip suus nagu endiselgi ajal.

      “Tule sisse, Watson,” hüüdis ta ringi vaatamata. “Tule sisse ja ütle mulle, mis head tuuled sind siia toovad?”

      “On sul alles terav kõrv, Holmes,” ütlesin. “Ma ei usu, et mina oleksin nii kergesti sinu samme ära tundnud.”

      “Ega mina sinu omi,” ütles ta, “kui sa poleks üles tulnud mu halvasti valgustatud trepist, kaht astet korraga võttes, vana kaasüürilise kodususega. Ka siis ei võinud ma veel kindel olla, aga kui sa komistasid uuele matile ukse ees, mis on olnud seal peaaegu kolm kuud, siis oli muidugi kõik selge.”

      Holmes tõmbas kaks või kolm diivanipatja virnast, millel ta lebas, ja heitis need tugitooli. “Istu, Watson, ja tunne end mugavasti; sigarette leiad kella tagant karbi seest.”

      Kui ma tegin, nagu ta ütles, vaatas Holmes kelmikalt minu poole. “Kardan, et pean sulle pettumuse valmistama, mu sõber,” lausus ta. “Sain vaid pool tundi tagasi telegrammi, mis takistab mul tulemast väikesele reisile, kuhu sa minna soovid.”

      “Tõesti, Holmes,” ütlesin, “kas see ei lähe sinu arust pisut liiga kaugele? Hakkan kartma, et oled petis ja teeskled loogika kasutamist, olles tegelikult tavaline selgeltnägija!”

      Holmes itsitas. “Tunnen sind nii hästi, et see on absurdselt lihtne,” ütles ta. “Su vastuvõtuaeg on viiest seitsmeni, kuid kell kuus jalutad sa naeratades minu tuppa. Seepärast peab sul olema asendaja. Sa näed hea välja, kuigi oled väsinud, nii et ilmselt oled sa puhkusel või just puhkama minemas. Kraadiklaas, mis su taskust välja piilub, näitab, et oled täna ringkäigul käinud, seepärast on üsna selge, et puhkus hakkab homme. Kui sa niisuguses olukorras kiirustad minu ruumidesse – mida sa, Watson, muide pole külastanud peaaegu kolm kuud – uus Bradshaw ja reisijuhid mantlitaskust välja ulatumas, siis on rohkem kui tõenäoline, et sa oled tulnud mõttega koos reisile minna.”

      “See on kõik täiesti tõsi,” ütlesin ja selgitasin talle paari sõnaga oma plaane. “Ja ma olen väga pettunud, et sa ei saa kaasa tulla.”

      Holmes tõstis laualt telegrammi ja vaatas seda mõtlikult. “Kui vaid uurimine, mida see tõotab, oleks niisama huvitav kui need, mida oleme koos läbi teinud, siis ei teeks mulle miski rohkem rõõmu kui sinu kaasatulek, kuid tõesti, ma kardan sind kaasa kutsuda, sest see paistab olevat eriti tavaline lugu,” ja ta kortsutas paberi palliks ja viskas selle mulle.

      Silusin seda ja lugesin: “Holmes, 221B Baker Street, London, S.W. Palun, tulge kohe Sheffieldi võltsimislugu uurima. Jervis, Briti Ühispanga juhataja.”

      “Vastasin, et tulen Sheffieldi kella poole kahese ekspressiga St. Pancrasest,” ütles Holmes. “Ma ei saa varem minna, sest mul on huvitav väike kokkusaamine East Endis, mis annab mulle viimast teavet, mida vajan, et lõpetada väljakutsuv Briti Muuseumi röövimisjuhtum, mille tellija on ühe maa vanima tiitli ja ilusaima maja omanik ja lisaks on tal veel rahuldamata kirg, peaaegu maania, koguda iidseid dokumente. Enne kui me jätkame Sheffieldi loo arutamist, vaatame parem, mida õhtune ajaleht selle kohta ütleb,” sõnas Holmes, kui jooksupoiss sisenes Evening Newsi, Standardi, Globe’i ja Stariga. “Ah, see ongi see,” ütles ta, näidates artiklile, mille pealkirjaks oli: “Hulljulge võltsija märkimisväärsed vägiteod Sheffieldis.”

      Ajalehe abil saime teada, et äärmiselt kavalalt võltsitud tšekkide abil peteti Sheffieldi pankadest välja rahasumma, mis oli suurem kui kuus tuhat naela. Pettuse täielik ulatus polnud veel selge ja mitmete asjaomaste pankade juhid, keda intervjueeris Sheffieldi korrespondent, olid väga sõnakehvad.

      Saime ka teada, et härrasmehel nimega Mr. Jabez Booth, kes elas Broomhillis, Sheffieldis, ja kes oli töötanud alates jaanuarist 1881 Briti Ühispangas Sheffieldis, õnnestus eile saada sularaha üsna paljude kavalalt võltsitud tšekkide eest kaheteistkümnes linna suurimas pangas ja seaduse eest põgeneda. Kuritegu paistis olevat hämmastavalt hästi läbi mõeldud. Mr. Boothil oli olnud oma töötamise jooksul ühes Sheffieldi peamises pangas suurepäraseid võimalusi erinevate allkirjade järeletegemise õppimiseks ja ta laiendas oma võimalusi, avades eelmisel aastal arved kõigis kaheteistkümnes pangas, kuhu ta eile oli tšekid esitanud, ja sel viisil saades igaühes isiklikult tuttavaks. Ta hajutas ka kahtlusi, pannes osa võltsitud tšeki abil väljavõetud raha samas pangas oma arvele ja võttes sularahana kaasa vaid poole summast.

      Alles täna varahommikul avastati pettus, mis tähendab, et kelmil oli olnud umbes kakskümmend tundi edumaad. Hoolimata sellest ei kaheldud eriti, et ta varsti tabatakse, sest teati, et parimad detektiivid Scotland Yardist olid juba ta jälgedel, ja sosistati ka, et Mr. Sherlock Holmes, tuntud ja peaaegu maailmakuulus kriminalistikaekspert Baker Streetilt, oli tulnud appi seda häbematut võltsijat jälitama.

      „Siis järgnes mehe pikk kirjeldus, mida ma ei loe, vaid hoian alles edaspidiseks,” ütles Holmes ajalehte kokku voltides ja mulle otsa vaadates. “See paistab olevat üsna huvitav lugu. Seda Boothi pole ilmselt lihtne kinni võtta, sest ta on seda põgenemist väga kaua ette valmistanud, me ei tohi unustada, et tal oli kaksteist kuud aega oma kadumist plaanitseda. Noh! Mis sa ütled, Watson? Mõned väikesed juhtumid, mida oleme kunagi lahendanud, on meile vähemalt õpetanud, et kõige huvitavamad juhtumid ei paista alati kõige paljutõotavamad.”

      ““Kaugel sellest, otse vastupidi, täiesti ümberpööratult,” kui tsiteerida Sam Wellerit,” vastasin. “Miski ei meeldiks mulle rohkem, kui sinuga kaasa tulla.”

      “Siis on asi otsustatud,” ütles mu sõber. “Ja nüüd pean minema ja tegelema selle teise väikese äriasjaga, millest sulle rääkisin. Pea meeles,” lausus ta, kui me lahku läksime, “pool kaks St. Pancrases.”

      Olin platvormil enne õiget aega, kuid alles siis, kui suure jaamakella osutid näitasid täpselt meie lahkumiseaega ja vagunisaatjad hakkasid vaguniuksi pauguga kinni lööma, märkasin Holmesi tuttavat pikka kogu.

      “Ah! Siin sa oledki, Watson,” hüüdis ta lõbusalt. “Kardan, sa mõtlesid, et jään hiljaks. Mul oli väga tegevusrohke õhtu ja polnud aega kulutada; siiski õnnestus mul rakendada praktikas Phileas Foggi teooriat, et “hästi kasutatud ajast piisab kõigeks”, ja siin ma olen.

      “Kõige viimane asi, mida võiks sinust oodata,” ütlesin, kui me istusime tühja esimese klassi kupee vastasnurkadesse, “oleks nii ebametoodiline käitumine kui rongile hilinemine. Ainus asi, mis mind tegelikult veel rohkem üllataks, oleks näha sind jaamas kümme minutit enne õiget aega.”

      “See oleks kahest halvem,” sõnas Holmes moraliseerivalt. “Kuid nüüd peame magama, päev tuleb kindlasti raske.”

      Oli üks Holmesi omadustest, et ta jäi magama, millal tahtis; õnnetuseks suutis ta sellest ka tahte korral hoiduda ja sageli pidin teda noomima, et ta teeb endale halba. Kui ta oli sügavalt hõivatud mõne oma kummalise probleemiga, võis ta paar päeva ja ööd magamata mööda saata.

      Ta pani lampidele