Karl Kiilaspea pärijad. Aarne RubenЧитать онлайн книгу.

      Esimeses kapiitlis tuleb juttu pöörlevast maast.

      On hea, et suudan selle kõik lõpuni ära kõnelda, sest vennad-rüütlid ootavad tegusid ja mitte sõnamulinat ja iga raamat on tegu. Aga kuhu see kõik välja viib, sellest juba järgnevas kolmeteistkümnes peatükis.

      Nimi on minul Lothar, frangipäraselt Hrotgario, ja minu esivanem sõdis koos majordoomus Karl Vasaraga Püreneede mägedes. Minu maavaldused asuvad Verberie lähedal, nad on viis arpennist pikad ja laiad ja koha nimi on Stu Leu ehk munkade keeles Stu Lupum. See tähendab Hundikuristikku. Ma olen vikomt ehk asekrahv ja mul on palju talupoegi, kes töötavad minu heaks. Ilmad on meil head, kui saate, siis tulge külla.

      Kõigepealt, see oli õnnelik juhus, et tema heldus kuningas Karl oli andnud Juuditi, ühe oma kahest tütrest, Wessexi kuningale Aadlihundile, ning mina ja minu kaks sõpra olime tema helduse suursündmuse – pulmade – tunnistajaks kohas nimega Verberie-sur-Oise, mis tähendab Oise’i jõe läheduses asuvat pöörlevat maad.

      Pöörlev Maa oli tugeva puittaraga linnus Pikardia haljastel küngastel. Nii kaugele, kui silm iganes võis ulatuda, ümbritsesid seda maalinna meie helde riigi põhjatud sood ja kõrged künkad. Puudest olid esindatud mänd, lepp, kuslapuu, vaevakased ja – pajud, õitsvad või lõikusküpsed nisupõllud rõõmustasid tundmatu ränduri silma. Juba teedelt algasid põhjatud okaspuumetsad, milles metsik meigas ja taltsas kull võisid oma igavest ringtantsu vihtuda. Kui senjöörid saabusid oma mitmevärviliste sadulatekkide säras, siis võis tihti näha talupoegi, kes teepervel adrakurgi üles tõstes ehk siis külviastjat hoolega põues hoides kõndisid. Suitsud keset seda Jumala suurt loomingut tähistasid pisikesi kloostreid, mis sinna-tänna riburadapidi kokku paisatuna meie maad ehtisid. Kloostrite ristidega terasuksed jäid rangelt suletuks, kuid eriti värvikal sügisel oli selgesti näha, kuidas mõni väsinud, jalgu järel vedav vandersell nende hoonete akende taga koppis ja kuidas siis sünge munk laternaga talle pimeduse saabudes vastu tuli. Kloostrite õuedes käisid talunaised ubade või saksa naeristega, vahel võis jälle näha paternostereid pobisevat ilmikmunka veinivaatide või juustukeradega kloostriteel ukerdamas.

      Meie maa laius otsa ja ääreni ja niisuguste vanade paikade nagu Sepaallika, Kloostrivärava, Arpenti või Compienti vahel olid laiemad klaaskõvad teed, mida mööda kunagi ammu-ammu astusid võõrad leegionid. Meie talupoegi, rahvarämpsu, ei lastudki tollal neile teraskõvadele teedele. Vahel ründasid väikesi linnu karmid mehed Põhjalast, kokkupunutud raudrüüd kilgendamas ja suud täis tatti. Kirikute kellad lõid siis helisema ja kantside keerdtrepid ummistusid rahvahulgast. Kuid tavaliselt kustusid tulekahjud varsti ja hädakellad jäid siis ka pea vait – punaste habemetega mehed olid tagasi oma laevadele läinud. Mere mahedat hingust tundis kogu me maa. Olime meremaa.

      Niisugustel ohtlikel puhkudel saatsin ma oma külavanemad mehi kokku ajama, et moodustada väesalk ja vastast jälitada. Vaevalt saab vaibuda linna kirikukella viimane kõla ja hüübida viikingite minema veetud lamba veri, kui vastane on juba oma maopeadega laevades. Nende laevarivi esimene ots on siis juba ehk meres. Aga meil voolab merre ainult üks suurem jõgi ja see asub paigas, mille maavalitsejaks on Guepe de Agilofinges. Tema mehed ei ole just suuremad asjad vaenlase jälitajad. Kuningas Karl peab ise kõik tegema. Me ei räägigi sellest, et Karl on ainus oma isa poegadest, kes vanasse pealinna jäi, me räägime sellest, et ta väärib vana Carolus Magnust. See kuningas on maa sool, tema hingus! Minnes kohtuma Argentariasse oma vennaga, et liituda kolmanda venna vastu, oli ta, nagu annaalid meile kõnelevad, näinud pilve peal kellegi jalgu, määratu pikkasid.

      Konsiil kartis kuningas Karli ja umbusaldas teispoolt lahte tulnud Aadlihunti. Me kõik olime Karlile truudust vandunud, Aadlihunt aga ei olnud seda teinud. Muidugi, eks ta olnud ju võõras kuningas. Vana nagu kurat, oli ta tulnud Wessexi metsade vahelt – tema kohta kõneldi, et ta valdas vabalt musta maagiat. Ei lugenud midagi, et ta oli käinud äsja palverännakul Roomas. Paljude väljamaa saadikute kahtluse äratas ta sellega, et ta kroon seisis koos päikesest ja kuust. Ta valitsusskeptril on kõikide ümberkaudsete maavalduste kontuurid ja ta kasutas sibülle nagu kunagi kuningas Pippin, kelle ees käis kummardamas musta mitraga sibüll, paludes kuningal ohjeldada Konstantinoopoli imperaatori aplust.

      Vana kuninga Aadlihundi järgmine abikaasa oli siis Juudit, Karli tütar. Juuditi jaoks oli see abieluliit esimene. Ta oli alles viisteist aastat vana, sellepärast ei teadnud eriti keegi, kuidas ta hakkab sobima ligi kuuekümnese kuningaga. Ta oli saanud neli nädalat õpetust nunnakloostris küresside juures ja ei olnud kunagi näinud pealt linnulaskmist. Kogult oli ta habras ja väljanägemiselt kahvatu, kuid nagu me hiljem näeme, tuli see talle ainult kasuks. Kadedad keeled olid just asunud jutustama, et läbi selle püha abielu on tulemas Aadlihundi ja Karli suur mesallianss ja vana Aadlihunt on just too, kes siit kasu lõikab, sest narrid olid tema kohta juba salmi teinud, ikka et «sakside skeptrit ei hülga, tema oma Northumbria».

      Pulmadeks määratud päevadel olid kõik Pöörlevale Maale toovad vanad teed rahvast täis. Kuningas Karl oli teinud suurt tööd, et tutvustada neid ülevaid hetki meie aadlirahvale, ja sellepärast ei teeks paha, kui me tutvustame neid kõrgeaulisi isandaid, kes määratud päevil Verberie’sse valgusid. Krahvid, kes kohale tulid, olid kõik varem või hiljem olnud kuningas Karli õuerüütlid. Minu noorusajal oli Karl käinud sõjakäikudel erinevates maades, kuid talveks tõmbus ta tihti oma talimõisa Meerssenis, mis asus Brabandi viljakatel tasandikel. Meersseni lossis kirjutas ta alla kõikvõimalikele sobingutele selle maailma vägevate, oma venna ja paljude krahvide ning muude valitsejatega ning oleks ka mauride saatkonnad ette võtnud, kui need ei oleks olnud juba ammugi puruks löödud, vedelemas ajaloo tolmus, mida on kahjulik sisse hingata.

      Mina, vääritu, ei tea neid asju täpselt, aga Karli ajal olid nii mõnedki krahvid saanud oma krahvkonnad ja maad salaja, nii et nonde kilbikandjad ei teadnud mitte, mis isand neile nüüd järgmiseks tuleb. Karl võttis talviti oma alluvaid – klientasid – vastu järvel ja kui seal tähtsate isandate rivi moodustus, siis algas ilutulestik, õhku paiskusid erinevad tulesambad, tulekuulid, tonderdajad ja vongeldised. Publik, kes ei tea, mis asjad need on, siis ütlen lihtsalt, et need on Karli meelelahutused. See on ilu-tuli, mis tuleb sealt, kust tuuleving.

      Kuid Karl üritas oma alluvaid võluda ka muul viisil. Me kõik teame, et Karl oli oma venna Ludovik Saksaga Argentarias vande andnud, milles üks saksa ning teine frankide keeles pidulikult teatas, et kolmas vend Lothair on surutud nende vahele Burgundiasse ja mereäärsetesse provintsidesse, mis jäävad siit kõige enam lõuna poole. Palju aastaid käisid intriigid Lothairi vastu, kuid miski ei mõjunud: ikka astus Lothair rõõmsa ja roosipõsisena nii oma õukonna, oma maavaldajate, Rooma Püha Isa kui ka kõikide teiste ette. Ent ta vend Karl Kiilaspea kartis põhja isandate mässusid, umbkaudu samasuguseid nagu tema noorusaastatel, sest vihmavalingud, tuulehood ja põuad olid palju kordi ikaldanud põhja rüütlite muidu nii viljakaid põldusid: kätte oli jõudnud tuule ajastu, hundi ajastu, oda ajastu – nagu üks munk nii võimsalt suurustles, tabavalt oma aja vaimu kokku võttes. Niisuguste loodusõnnetuste puhul ei ole kõige alam seisus iial rahul, nagu need tänamatud loomad iial millegagi ei rahuldu.

      Ja sellepärast pagendas Karl paljud oma isandad Karlilinnast ja selle ümbrusest, Jumal teab, kuidas pagendusse saadetud sellega leppisid, kuid Karli paladiinid muutusid rahulolematuiks. Ka Lothairi juures nuriseti ja nii otsustasid paladiinid mõlemalt poolt härrastele kuningatele sisendada, et kaks valitsejat võitlusväljal kohtuksid, sest kõige kõrgemate erimeelsused peab otsustama Jumala enda kohus. Juba olid selleks puhuks siiailma taotud kuningate turvised, mis kaetud paksu kullaga, juba lehvis liigagi võitluslikult Karli sinine ristilipp viie liiliaga. Lothairi surm oli ootamatu ja hoidis selle kõik ära.

      Päev enne suursuguseid pulmasid toimus kuninga vastuvõtt tema lossis ja sealt hoiti lihtrahvas vähemalt ljöö kaugusel. Olin ka ise esimest korda Verberie kuningalossis ja vahtisin imestades kandelaabritel küünlaid, et kes võis küll olla see hiiglane, kes suutis midagi nii kõrgel süüdata. Polnud seal ju redelit, mida mööda oleks võinud ronida tavainimene. Gigandid, kes olid kahevõitlustel rändrüütlite, eeskätt Percevyll Mustrüütli ja Flandria Guillaume’i piikide otsa jäänud, ei olnud mõistuselt nii vägevad. Mõni inimpõlv tagasi kubisesid sellistest gigantidest terved metsad, kuid nende ainsaks oskuseks jäi lingukivi keerutamine nii vägevalt, et puuladvadki kohisema hakkasid. Rüütlitel oli hiiglastega palju-palju tegemist, sellest aga hiljem.

      Vastuvõtt