Teotahtelised poisid. Jüri ParijõgiЧитать онлайн книгу.
RAADIO
Jõulu teisel pühal käis Andu isaga Koorastes tädi pool võõrsil. Seal ta nägi ja kuulis esimest korda raadiot. Tädi August oli ise selle teinud. August on suur poiss, käib juba linnas koolis, teab ja tunneb kõiki neid raadioasju. Kuidas ta selle just tegi, seda ta Andule ei seletanud, aga seda imeriista näitas küll. Kõige imelikum oli aga see, et kui nuppu keeras, siis vurises vähe ja hakkas laulma. August oli ise väga uhke oma raadiole, iga kord, kui nuppu keeras, ütles: „Aga nüüd tuleb Tallinna laul!” Teinekord jälle: „Nüüd tuleb Saksamaa muusika.” Iga kord surises torus ja siis tuligi laul või muusika.
Isale oli raadio meeldinud väga, oli ütelnud, et niisugune kast peaks meilgi olema, keeraksid aga nuppu ja tuleks Tallinna laul või Saksamaa muusika.
Kui koju sõideti, ei olnud Andul enam muud mõttes kui raadio. Selle peaks temagi tegema. Mis see siis veel ära ei ole, kui oskas tädi August selle teha, oskab temagi. Peab olema vaid niisugune läikiv kast, kaas peal, sees kokkukeritud traadid ja poolringitaolised plekitükid, mida võib keerata. Ja kruvi, niisugune jämeda peaga kruvi peab veel olema, millest keerata, kui Saksamaa laulu tahad. Pikad traadiotsad peavad ulatuma aknast välja. Aga toruks võiks võtta grammofoni toru, see neil on.
Koduski ei saanud Andu sellest mõttest lahti. Kui voodisse heitis, kuulis kõrvus kogu aja surinat ja Saksamaa laulu. Küll oleks tore, kui tema selle teeks! Paneks salaja tagakambrisse, traadiotsad aknast välja, keeraks kruvi, astuks ettetuppa ja ütleks isale: „Aga nüüd tuleb Saksamaa laul!” Kõik jääksid imestuses kuulatama, kui sealt kostaksid surin ja laul. Siis ütleks ta isale: „Selle kingin sulle sünnipäevaks.” Sest nääripäeval on isa sünnipäev.
Öö möödus rahutus poolunes. Järgmisel hommikul oli Andu varakult jalul ja vaatas ümber, kust saaks läikiva kasti, plekki ja traati. Kõik see pidi sündima salaja, kingitusest ei tohi enne teada. Rehetares akna all oli paras paik, kus võiks selle valmis teha, või veel parem – saunakambris, sinna ei tule keegi tülitama.
Ega olnudki kellelgi aega Andut ega ta toimetusi jälgida, sest parajasti tapeti siga ja selle puhastamisega oli ametis terve pere. Isa kõndis aida ja kambri vahet, valge põll ees ja suur puss käes, ema ja Miina puhastasid sea päid-jalgu. Lõuna paiku pandi rehetoas suur pada tulele, taheti teha nääripäevaks vorsti, sest tädi pidi siis külla sõitma. Seda teadis ka Andu ja oli juba ette uhke, kui ta siis omatehtud raadio nuppu keerab ja uhkelt tädi Augustile ütleb: „Aga nüüd tuleb Saksamaa laul!”
Kuid raske oli raadio jaoks leida materjali. Kõigepealt seesama läikiv kast, kust seda võtta? Virvel on küll läikiv kast kummuti peal, ristiisa kingitus, kuid – kas tohib seda võtta? Andu seisis kaua aega kummuti ees, näppis nina ja imes sõrme – mis teha? Viimati jõudis otsusele, et võib küll võtta. Ja Virve lepib ise sellega kindlasti, kui kuuleb Saksamaa laulu.
Poolsalaja võttis kasti kummutilt, puistas välja seal sees olevad postkaardid, pani siis kasti hoolikalt hõlma alla ja viis sauna. Üks asi oli nüüd juba käes. Sinna kruvi jaoks auku puurida oli kerge asi, sest isa vinnal oli sealsamas saunakambris seinal. Palju raskem oli grammofoni toru lahti võtta ja sauna viia. Küllap seal vist midagi murduski, imelik raksak käis, kui toru küljest ära tuli. Palju raskem oli seda sauna toimetada, sest hõlma alla ta ei mahtunud. Andu varus selleks paraja aja ning pääses viimati ka sellega nägematult sauna.
Õmblusmasina küljest sai paraja jämeda peaga kruvi ja veel mõne peenema kruvi. Traati ja plekki oli kuuris isa kolukastis küllalt. Vähe aja pärast olid ka need sauna toimetatud.
Nüüd veel plekikäärid, haamer ja tangid sauna, ning tööga võikski alata. Vahepeal kisti Andu väheseks tööst eemale ja juhtus väike pahanduski. Kui ta parajasti, plekikäärid põues, üle õue sirkas, hüüdis teda ema ja saatis aidast lae vahelt, sealt paremalt, vorstirohtu tooma. Andu jooksis aita, haaras lae vahelt esimese kättepuutuva rohutuusti ja viis emale. Alles siis, kui see juba tangude hulka oli segatud, selgus, et Andu oli toonud koirohu tuusti. Tuli uued tangud patta panna ja tööga uuesti alata. Andu oleks saanud kindlasti sakkida, oleks emal olnud rohkem aega.
Päev oli juba üle lõuna, kui Andu jälle sai asuda raadio tegemisele. Külmas saunakambris tõmbusid käed konksu, nina läks punaseks ja hakkas tilkuma. Aga videviku saabudes oli raadio valmis: kokkukeritud traadid sees, poolümargused plekid pöördusid naelast võllil ja jämeda peaga kruvi oli kasti küljes. Raadiot tuppa toimetada ei olnud kuigi raske. Kogu pere oli loomi talitamas ja keegi ei pannud tähele, mis see poiss jooksis sauna ja kambri vahet.
Paraja koha raadio jaoks leidis Andu tagakambris akna all, suure lille taga. Siit ei märka teda kindlasti keegi enne, kui õige aeg. Traadid juhtis õhuaknast välja – kõik nii nagu tädi Augustilgi.
Kui loomade talitamisega valmis saadi, sõitiski tädi ühes tädipojaga õue. Vastu võtmas oli ka Andu. Õnnelikult keksis ta hobuse ja saani ümber… nüüd nad alles näevad ja kuulevad, mis temal on. Kohe pärast õhtusööki, kui minnakse tagakambri, poeb ta lille taha, keerab kruvi ja ütleb: „Aga nüüd tuleb Saksamaa laul!”
Kuidagi ei tahtnud aga see õhtusöögi aeg tulla. Kui aeglaselt juba isa hobust lahti rakendas ja saani rehe alla viis! Nagu oleks aega küll ja küll, aga ometi on väljas juba ammugi pime. Ja tädil oli vaja just nüüd vastu õhtut emaga laudad läbi käia ja kõik loomad üle vaadata! Nagu homme selleks aega ei oleks. August ei näinud temast väljagi tegevat, oli uhke, et on juba suur ja käib linnas koolis. Aga oodaku, oodaku ainult õhtut, eks siis näe!
Viimati siis süüdati eeskambris laelamp, külalised tulid tuppa. Tädi soojendas soemüüri ääres käsi ja kõndis siis oma uute saabastega kohmakalt üle toa. August istus soemüüri ääres toolil, jalad ette välja sirutatud, väristas õlgu ja näris küüsi.
Maitsvast õhtusöögist ei läinud Andul suutäitki alla, ootas aga aega, mil poeb lille taha, keerab nuppu ja ütleb: „Nüüd tuleb Saksamaa laul.” Aga kellelgi ei ole kiiret, tädi ulatab käe uue vorstitüki järele ja Augustile tuuakse vist juba kolmas tassitäis teed. Viimati siis isa süütab kupliga lambi, avab tagakambri ukse ja kutsub külalised sinna. Jällegi astub tädi kohmakalt üle läve, August hõõrub õlaga vastu piita. Lamp pannakse lauale, ema ja Virve astuvad ka tagatuppa. Miina jääb lauda koristama.
Nüüd on õige aeg…
Põksuva südamega poeb Andu lille taha, keerab jämedapeaga kruvi ja hõikab kõvasti:
„Aga nüüd tuleb Saksamaa laul!”
Kõik on elavas jutlemises, keegi ei kuule teda. Veel kord Andu keerab kruvi ja hõikab kõvemini:
„Nüüd tuleb Tallinna muusika!”
Teised jäävad vait. Isa pöördub Andu poole ja ütleb: „Kuhu sa poed, mis tuleb?”
„Tallinna muusika…” tahab Andu ütelda ja pingutab kõrvu, nii et kõrvatrummid ähvardavad lõhkeda, kuid tuttavat surinat ja muusikat ei tule.
Andul tarretub süda. Mis see siis on? Miks ei tule? Kõik on ju nii, nagu peab olema: läikiv kast, jämeda peaga kruvi ja traadiotsad aknast väljas…
Isa astub lähemale, ema kergitab lille oksi.
„Mis sul siin on? Miks Virve kast siin ja traadid akna küljes?”
Miks ei tule laulu? Andu ei mõista midagi, siis pingutab ütelda:
„Raadio… tegin raadio ja tahtsin sulle sünnipäevaks kinkida, aga laulu ei tule…”
Ronib lille tagant välja, vaatab suuril silmil isale otsa, siis laskub kummuli voodisse ja pahvatab nutma.
TULEOHUS
Ühel suvisel õhtupoolikul Rein ja Anna olid jälle üksi ning omapead kodus. Sellega olid nad küll juba ammu harjunud, sest isa käis iga päev ehituste juures tööl, kuna ema leidis teenistust kas sadamas või kaubaaitades. Nii olid kodud vanemaist inimestest tühjad peagu igas majas siin linna ääres agulitänavas. Kus just väga väike laps juhtus olema, seal jäi ema koju kogu päevaks. Mõnel oli aga vanaema väikesi lapsi hoidmas ning karjatamas. Kõige halvem oli neil poistel ja tüdrukuil, kellel ei olnud kodus ema ega ka vanaema, küll aga väikesi lapsi. Need pidid olema lapsehoidjad ega pääsenud teistega kaugemale mängima kui oma hoovi või maja ette tänavale. Kaugemaist ettevõtteist ja käikudest pidid nad loobuma, olgu need nii huvitavad kui tahes.
Ja elati siis pikad päevad põhjalikku ning huvitavat mänguelu kogu tänava ulatuses. Tänavast ei