Liblikas. Andrus KivirähkЧитать онлайн книгу.

      Minu nimi on August Michelson. Õigemini oli. Seda kahes mõttes, esiteks seepärast, et ma olen eesti mees ja võtsin enesele Pätsi ajal uueks perekonnanimeks Mihklisoo – ei kõla ju sugugi halvasti, eks ole, Mihk-li-soo. Kadunud Jungholz näiteks võttis enesele uueks nimeks Noorlein, see tundub küll pisut veider. Mäletan, kui ta tuli teatrisse ning teatas, et vat mina olen nüüd Karl Noorlein, nühkis Kurnimi Eeda tükk aega kõrvu ja päris üha uuesti, et ütle, Karl, mis nimi see nüüd oli, Noorhein või Noorleib?

      „Noorlein,” vastas Jungholz ja läks näost punaseks, „Noorlein, ja palun see meeles pidada.” Aga keegi ei pidanud, kõik hüüdsid teda ikka Jungholziks edasi. Ta ise ei mäletanud ka alati seda Noorleina, kõndis tuima näoga edasi, kui mõni viguri pärast tänaval Noorlein ja Noorlein kisas, ja alles siis, kui talle õlale koputati, tõstis imestunult silmad ja ütles: „Ma kuulsin küll, et keegi lõugab, aga ma ei saanud aru, et te mind vajate.” Ja kui ta mõne aja pärast suri, kirjutati ka tema hauakivile Jungholz, mitte Noorlein.

      See nimi mõeldi küll välja, aga omaks ei saanud ta kunagi kellelegi, ja kui keegi lugejaist peaks nii puruvaene olema, et tal ühte korralikku nimegi hinge taga pole, siis võtku rahulikult see ilma isa-emata vaenelaps Noorlein endale ja kandku terviseks.

      Minul läks nimega paremini, see jäi mulle külge nagu suvine päevitus ega kulunud talvelgi maha. Hauakivilegi kirjutati ilusasti Mihklisoo. See ongi see teine põhjus, miks ma end enam August Michelsoniks ei julge nimetada. Ma olen surnud, ja mis nime ühel koolnul ikka enam olla võib. Ühed vaimud kõik, mistarvis meid nimekirja panna ja registreerida? Nimi on küll viimane asi, mille kaotamist ma taga nutan.

      Nii et ma ei taha jutustada sugugi endast – hoidku taevas säherduse edevuse eest! –, vaid ühest mehest, kes kord maamunal elas ja kelle nimi oli August Michelson, mille ta hiljem isamaatruudusest ja moenarrusest Mihklisooks muutis, kes oli näitleja ning tantsija ja eraelus täitsa muhe mees, ja kellel oli naine, nimeks Erika.

      Aga see, et ma nüüd ja edaspidi kirjutan „mina tegin” ja „mina rääkisin”, see tuleb sellest, et kord olen ma ikkagi selle mehe naha sees istunud ja maailma tema silmadega vahtinud, ja tema südame tuksed on mul kõik viimseni ära kuuldud ning ma mäletan isegi selliseid intiimseid asju nagu see, mis maitsega olid need suudlused, mida too tore mees oma naise käest sai. Ma mäletan igasuguseid asju, mälu on mul alles, kuigi nimi on minult ära võetud ja hauakivi külge raiutud, kust ta enam kunagi lahti ei pääse, võib ainult kustuda. Muud suurt tegelikult polegi, aga nüüd ma kipun jälle liiga palju endast kõnelema, ehkki peaksin rääkima hoopis Augustist.

      Mina, see on siis August, sündisin 30. juulil 1880. aastal Järvamaal. Isa töötas raudteelasena, oli väikest kasvu vaikne mehike, kes suurest seltskonnast ning piduõhtutest sugugi lugu ei pidanud, vaid armastas peale tööd, kui kõik rongid olid teele saadetud, omaette istuda ning lehitseda kollaseks tõmbunud ja vanadusest närtsinud paberilehti, mis olid kaetud sõnadega tundmatus keeles. Neid paberilehti polnud palju, neli vist kõigest, kui ma õigesti mäletan, sest isa ei andnud neid iialgi minu kätte, vaid hoidis oma kirjutuslaua sahtlis luku taga. Ma küsisin sageli tema käest, mis lehed need niisugused on ja mis keeles täis kirjutatud, aga isa ei vastanud muud, kui et paberid on ta saanud oma kadunud isa käest, kes need omakorda oma isalt päris, ja et need kujutavad endast kallist mälestust ja perekonna reliikviat, aga mis keel see on, seda ei teadvat ta isegi ega saavat ka ühestki sõnast aru. Ma uurisin veel, miks ta neid siis nii sageli lappab, ja isa seletas, et see teeb talle rõõmu. Aga ta ei tahtnud kunagi sellel teemal kuigi kaua vestelda. Eriliselt rõõmsana ei paistnud ta siiski neid kummalisi pabereid vahtides kunagi, pigem muutusid tema muidu lahked näojooned karmiks ning kui teda hõigati, siis ei pannud ta seda tähele, ja kui ta viimaks siiski reageeris, vahtis ta mind ja ema mõnda aega, nagu ei tunneks ta meid ära, nagu saabunuks ta kusagilt kaugelt reisilt ja püüaks nüüd mõistatada, kas see naine ja see poiss on tõesti needsamad, kellest ta omal ajal lahkus.

      Hiljem kadusid need paberid teadmata kuhu, sest kui isa suri, elasin mina juba ammu Tallinnas, ning pärast matuseid isast allesjäänud vara korraldades – ema oli surnud juba aastaid varem – ei leidnud ma neist kummalistest paberitest enam mingit märki. Küllap oli isa need kuhugi ainult endale teadaolevasse salapaika peitnud. Mul on sellest kahju, sest siis ma juba oskasin aimata, mis paberid need niisugused on ja mis aegadest pärit, ning oleksin hea meelega järele proovinud, kas neil ka minu peale samasugune mõju on nagu mu isale. Aga see katse jäi mul tegemata, ning kes teab, vahest just sellepärast saigi minuga meie suguvõsa otsa, sest mu poeg langes teises ilmasõjas ja mina olin viimane Mihklisoo.

      Muidu oli isa töökas ja tubli, kuldsete kätega meister, kes valmistas ise kogu meie mööbli ja oskas koguni sepatööd teha. Nooruses oli ta kindlasti olnud ka ilus mees, ja ehkki ta oma välimusele erilist rõhku ei pannud ja kandis enamasti mugavaid, kuid kulunud töörõivaid, hoolitses ta vähemalt oma lõua puhtuse eest lausa kellassepaliku hoolega ja raseeris end kolm korda päevas – hommikul peale ärkamist, siis lõuna ajal ning viimast korda õhtul enne uinumist, justkui aretaks lõual kuulsat Inglise muru. Aga teisiti ta ei saanudki toimida, sest loodus oli mu isale kinkinud vägeva habemekasvu ja juba paari tunniga ilmus tema lõuale uus tubli oras. Hiljem, kui ma täismeheks sirgusin, õnnistati ka mind kiiresti tärkava parraga, ehkki mina sain hakkama kahe habemeajamisseansiga päeva jooksul.

      Isa hoidis mind väga, sellisel tagasihoidlikult mehelikul moel, ilma suurema kära ja matsuvate musudeta, ta õpetas mulle kõiki töid, mida ise oskas, ja mina ilmutasin nii mõneski asjas silmapaistvat annet, millest hiljem saigi alguse minu töö lukksepana. Isa ei kiitnud mind siiski kunagi, üksnes mühatas heakskiitvalt, vaid üks kord – jah, ainult üks kord, ma mäletan seda ülihästi – sattus ta minust tõelisesse vaimustusse, ning seda hoopis iselaadsel põhjusel. See oli siis, kui ma juba koolis käisin, ning meie õpetaja otsustas jõulupühade puhul näitemängu lavastada ja kooli saalis ette kanda. See oli tollal üsna tavatu plaan, kuid meie õpetaja oli ka ise ebatavaline inimene, pikk ja kõhn vanamees särava kiilaspeaga, ning räägiti, et ta olevat kunagi ammu suudelnud Koidulat. Isepäine nagu ta oli, kippus ta ministeeriumiametnikega tülitsema ja vallandati mõni aasta hiljem, mispeale meie õpetaja enam uut kohta otsima ei hakanudki, vaid oma väikesesse taresse sulgus, kust ta enam iialgi nina välja ei pistnud. Aeg-ajalt levis külas kõmu, et ta on surnud, siis mindi, puusärk vankril, tema ukse taha, kuid alati osutus kuuldus valeks, õpetaja tuli kära kuuldes avama ning põrnitses rahurikkujaid süngelt ja üleolevalt. Mida ta oma majas tegi, mida sõi – seda ei teadnud keegi. Siiski ei pandud tema eluolu ka eriti imeks, sest tollal elas siin-seal veel päris palju inimesi, kes arvati otseselt pärinevat muistsete eestlaste vanemate soost ja kes oskasid sääraseid asju, mis hiljem unustati. Nii jäeti õpetaja rahule ja lasti tal oma elu iseenda soovi kohaselt elada. Ta püsis erakuna mitu head aastat, kuni siis maja ühel ööl ootamatult süttis ja mõne tunniga maani maha põles, viimase pilpani, nii et hommikul ainult paks tuhakiht maad kattis, kuni tuul sellegi päeva jooksul laiali pillutas, ja järgmisel hommikul tärkas seal, kus alles mõne päeva eest oli seisnud maja, juba rohi ning õitsesid võililled. Selliseid asju juhtus minu lapsepõlves ja keegi ei pannud neid suuremalt imeks.

      Aga jätame nüüd rahule selle väärika mehe, mis soost ta ka polnud, ja kõneleme jõulunäidendist, mille ta meie koolis lavale tõi. Polnud selles tükis midagi erilist, tavaline lastekomejant päkapikkude ja karudega, kelle hulgas eksles õnnetu vaenelaps. Minagi sain selles näitemängus oma osa, pidin kehastama päkapikku. Roll polnud suur, aga tähtis olin ma sellegipoolest. Kõnelesin kodus vanematele, missugune kuulsusrikas ülesanne mind ees ootab; ema kiitis mind, aga isa ei lausunud sõnagi, üksnes vahtis mind, nagu kasvaksid mul tema nähes sarved pähe või toimuks midagi muud kummalist. Hiljem, söögilauas küsis ta ootamatult häbelikult, kas emad-isad ka seda näidendit vaatama tohivad tulla. Vastasin, et jah, muidugi, kõik on oodatud. Rohkem isa minuga tol õhtul ei kõnelenud, vaid läks ja asus taas oma vanu, koltunud paberilehti üksteise otsa tõstma ja jäi selle töö juurde ka siis, kui meie emaga talle head ööd olime soovinud ja magama läinud.

      Tegime paar päeva proove ning õpetaja otsis meile välja ka kostüümid – kust ta need hankis, ei oska ma siiani aimata. Minule anti helesinine mantlike kapuutsiga, mille ma pähe pidin tõmbama, ning valge habemeke, mis käis nööriga kukla taga sõlmes. Viisin kõik need asjad õhtul enne esietendust koju ja panin selga, et oma moondunud väliskuju peegli ees imetleda. Isa tuli samal ajal tuppa ja jäi seisma nagu naelutatud, ruttas siis oma kapi juurde ja otsis kõige ülemisest sahtlist musta nahkvöö, mille ta mulle ulatas.

      „Võta